e-Riigi Akadeemia esindaja Liia Hänni ettekanne Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ühisistungil Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamisest 31. mail 2012.

Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioonis (EKAK) on kirjas kaks ülimalt olulist ja omavahel seotud eesmärki  -  tugev kodanikuühiskond ja demokraatlik riik. Kontseptsioonist tuleneva riiklikult tähtsa küsimuse arutelul on Riigikogu seni keskendunud peamiselt kodanikuühiskonna arenguga seonduvale, tänane ühisistung annab võimaluse peatuda lisaks ka demokraatia olukorral riigis. Teema sai päevakorda vabaühenduste ettepanekul, mis annab tunnistust kodanikuühiskonna kasvanud mõjust tõstatada ühiskonnas olulisi küsimusi. 

Kaks nädalat tagasi toimus siinsamas Riigikogu konverentsikeskuses infoühiskonna konverents  „Demokraatia muutuste keerises“, kuhu kõik Riigikogu liikmed olid oodatud. Tänan kõiki, kes leidsid aega ja huvi konverentsi jälgida, kokku osales konverentsil 14 Riigikogu liiget. Neil rahvaesindajatel, kes konverentsile ei jõudnud, on toimunut peatselt võimalik vidosalvestusena jälgida külastades veebilehte infoyhiskond.eesti.ee. Konverentsi kavandades oli üheks eesmärgiks pakkuda Riigikogule mõtteainet sel sügisel toimuvaks EKAK-i kui riiklikult tähtsa küsimuse aruteluks.

See on aja märk, et nüüd said ühes saalis kokku seni eraldi toimunud infoühiskonna konverents ja e-demokraatia konverents. Õieti võiksime tähe e-kasutamisest loobuda, sest tehnoloogia on igapäevaselt koha sisse võtnud praktiliselt kõigis eluvaldkondes ja milleks seda veel eraldi rõhutada. Praegu kasutab internetti regulaarselt kolmveerand elanikkonnast, see on rahva „konstitutsiooniline enamus“, mis loob  täieti uue olukorra ka EKAK-is 10 aastat tagasi eesmärgiks seatud osalusdemokraatia edendamiseks.  

Konverentsi keskseks märksõnaks kujuneski KAASAMINE, mis paaris OSALEMISEGA annab kokku osalusdemokraatia. Teemaga tegi avakõnes algust Riigikogu esimees Ene Ergma.  Ta rõhutas - kaasamine peab olema ulatuslik ja jõudma erinevate ühiskonnagruppideni. Presidendi õigusnõunik Ülle Madise soovitas kodanike arvamust küsida probleemi tuvastamisel ja  lahendusteede otsimisel, mitte aga lihtsalt vormitäiteks, kui põhimõtteline valik on juba eelnõuks vormistatud. See tundub vana ja palju korratud tõde, mis  aga otsustajatele mingil salapärasel põhjusel ei taha kohale jõuda. Pruugib meenutada kasvõi  DASA-de eelnõu omamoodi kurba lugu. Äkki ongi asi mõtteviisis, mida konverentsil markeeris osavalt vana võitluskaaslane Jüri Adams – millal siis tööd saab teha, kui muudkui peab kaasama.

Konverentsi kõige olulisema sõnum koorus välja aktiivsete kodanike paneeldiskussioonis „Milline on kodanike roll ja ootused demokraatiale infoühiskonnas?“. See sõnum on – me kõik oleme vähemus, iga kodanik eraldi võetuna on vähemus, kellel peab olema õigus ja võimalus oma hääl kuuldavaks teha.  

Kui seda mõtet edasi kerida, jõuame üpris põhimõttelise küsimuseni - milline peab olema kaasamisprotsess, et iga kodaniku osalus võimalik oleks? Senine kaasamise korraldus lähtub teistsuguselt aluselt – kaasata on vaja huvigrupid, nende esindajad tuleb kutsuda laua äärde või eelnõu neile kommenteerimiseks saata. Eesmärk jõuda iga kodanikuni tundub utoopiline ja ilmselt see nii ongi.  

Aga vaatame probleemi teise nurga alt, aktiivse kodaniku vaatekohast, kes on valmis mõnes tema jaoks olulises küsimuses kaasa rääkima. Selleks, et kodanik seda teha saaks, peab ta kõigepealt teadma, mis on teoksil. Teiste sõnadega, kodanikule peab olema kättesaadav informatsioon avaliku võimu kabinettides ettevalmistamisel olevate otsuste kohta. Mis oleks infoühiskonna tingimustes lihtsam, kui vajaliku info avalikustamine üldsusele teada olevas veebikohas? 

Selline veebikoht on juba rohkem kui aasta Riigikantselei hallata aadressil eelnõud.valitsus.ee, kuid reeglina jõuavad  ettevalmistamisel olevad dokumendid  eelnõude infosüsteemi alles kooskõlastamise faasis - vaatamata sellele, et valitsuse  määrusega kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri näeb ette enne seaduseelnõu tegemist eelnõu väljatöötamise kavatsuse formuleerimist ja kooskõlastamist. Kui seda nõuet täidetaks, ilmuks informatsioon uuest seadusandlikust algatusest varakult avalikku veebi ja end uudiste tellijaks märkinud kodanikud saavad  vastava teate oma e-postkasti. Vaatasin eile igaks juhuks järele, ega justiitsministeerium pole eelnõude infosüsteemi esitanud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsust, millest minister on meedias viimastel päevadel rääkinud ja lubanud eelnõu sügiseks valmis teha. Ei ole. 

Eelmise Riigikogu koosseis võttis oma viimasel istungil vastu olulise strateegilise dokumendi - „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“, mis annab valitsusele suunise korraldada õigusloomeprotsess avatud ja kaasavalt. Arengusuundade kohaselt peab valitsus käesoleva aasta lõpuks  kehtestama eelnõude formaliseeritud menetlusreeglid, sh. ka eelnõude avalikuks konsultatsiooniks esitamise korra. See viimane on eriti oluline, sest siiani pole selge, mida avalik konsultatsioon endast kujutab ja millal see tuleb ette võtta. Selle aasta sügisel peab justiitsminister vabariigi valitsuse esindajana tulema Riigikogule aru andma, kuidas õiguspoliitika arengusuundade  elluviimine on kulgenud. Loodan, et suhtute toimuvasse täie tõsidusega.   Praegust asjade seisu hinnates ei ole optimismiks erilist põhjust – endiselt valitseb arusaam, et poliitikakujundus ja õigusaktide ettevalmistamine on valisusasutuste sisemine asjaajamine, millesse valitsusväliste osapoolte kaasamine on hea tahte avaldus, mitte aga demokraatliku riigihalduse  loomulik osa. 

Veel kord - selleks, et kaasamisega edasi liikuda, tuleb poliitikadokumentide ja õigusaktide  eelnõude menetlusprotsess õiguslikult reguleerida ja selle menetlusetapid seostada info avalikustamisega veebis, sest ainult nii tekib valitsusvälistel osapooltel selge arusaam oma võimalustest poliitikakujunduses ja õigusloomes kaasa rääkida. 

Uue ajastu alguse märgina õigusloomes võiks Riigikogu tühistada avaliku teabe seadusest sätte, mis lubab ettevalmistamisel oleva  eelnõu enne selle kooskõlastamisele esitamist kuulutada  asutusesiseseks teabeks.

Ühes  avatud õigusloome põhimõtete seadustamisega  suureneb ka kodanike vastutus riigiasjade eest, sest mitteteadmine pole enam vabandus. Igaüks, mitte ainult väljavalitud huvigrupid, saab infot riigis toimuvast ja seega ka võimaluse oma arvamusega lagedale tulla. Sealjuures  tuleb meil ühiselt kokku leppida, et maksab arvamuse sisukus, mitte aga valjem hääl.    

Poliitikutel ja ametnikel ei tasu karta, et eelnõude mentlusprotsessi avamine kodanike osaluseks tekitab koheselt ummistuse. Elu näitab, et inimestel on muudki teha, kui eelnõusid uurida. Ilmselt kulub  palju aega, enne kui  teadmine osalusvõimalustest üldse  enamiku kodanikeni jõuab. Uurisin hiljuti Riigikantseleist järele, eelnõude menetlemise teavitusteenust on praeguseks tellinud vaid mõnisada inimest, neistki enamus avaliku sektori taustaga. Ilmselt tuleb kõigepealt täiustada koolide kodanikuõpetuse õpikuid ja korraldada täiskasvanud kodanikele „kvalifikatsiooni tõstmise kursused“ – alles siis võime loota, et infoühiskonna päralejõudmisest osalusdemokraatiale tulu tõuseb.    

Lubage veelkord tagasi tulla infoühiskonna konverentsi juurde, sest ka konverentsi 2. sessiooni teema „Demokraatlik valitsemine infoühiskonnas“, väärib tähelepanu. Konverentsil avanes võimalus tutvustada e-Riigi Akadeemia uuringut selle kohta, kuidas valitsusasutused kasutavad  interneti võimalusi suhtlemisel kodanikega. Midagi rõõmustavat teile teatada pole –  asutused on oma veebikodud  enamasti kujundanud  bürokraatia, mitte tavakodanikust kasutaja loogikat ja vajadusi silmas pidades. Vähe pakutakse  interaktiivse suhtlemise võimalusi ja isegi siis, kui vastavad keskkonnad on olemas, jääb sinna sõnumi salvestanud kodanik pahatihti vastuseta. Eesti maailmakuulus e-riik suhtub siiani kodanikku kui teenuste tarbijasse, mitte aga kui võrdväärsesse partnerisse riigielu korraldamisel.  

Mida  tuleks ette võtta, et e-demokraatia pälviks samavõrra riigi tähelepanu kui e-teenuste arendamine?  Vähemasti üks ministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, nägi  olukorras probleemi, tellides e-Riigi Akadeemialt Struktuurifondide infoühiskonna teadlikkuse programmi raames poliitikasoovitused e-demokraatia edendamiseks. Soovituste andmisel  on oluline  selgeks teha, kellele soovitused adresseerida, tellija ise polnud valmis soovituste adressaadiks olema. Töö käigus selgus, et ei e-demokraatial ega ka üldisemalt demokraatial pole riigis õiget peremeest. Demokraatia on kõigi ja ei kellegi asi.   

Seda tõdemust kinnitas veelkord Eesti hiljutine liitumine avatud valitsemise partnerluse (AVP) rahvusvahelise initsiatiiviga, mis leidis aset käesoleva aasta aprillis. Uue initsiatiivi eesmärgiks on innustada riike kasutama IKT võimalusi demokraatlikel väärtustel põhineva valitsemise arendamiseks. Sihiks on valitsemise läbipaistvus, kaasamine ja võitlus korruptsiooniga. Initsiatiiviga ühinemiseks tuli valitsusel ette valmistada avatud valitsemise tegevuskava ja teha seda koostöös vabaühendustega. Sellega saime ühiste pingutustega hakkama, aga vastuseta jäi küsimus, kuidas hakkab toimuma koordinatsioonimehhanism tegevuskava täitmise tagamiseks ning kes on vabaühenduste dialoogipartner avatud valitsemise põhimõtetete elluviimisel. Kuna initsiatiivi maaletoojaks oli välisminister Paet, siis on esialgu pall tema käes. Eile sain ministrilt vastuse oma küsimusele, kes siseriiklikku AVP protsessi veab - valitsus tegeleb teemaga. Jääb üle vaid loota, et päevapoliitiliste heitluste kõrval jääb valitsusel aega mõelda sellele, kuidas täita täitevvõimu tühimik, kuhu praegu kukub vastutus demokraatia arendamise eest. 

Demokraatia edendamine ei ole loomulikult üksnes täitevvõimu ülesanne, pigem on teema pärisperemees Riigikogu rahva esindusena. Seepärast tasub koos mõelda, mis toimub ja kuidas 20 aastat pärast põhiseaduse jõustumist rahvahääletusel, uutes tingimustes, mida kutsume infoühiskonnaks, demokraatiat kaasajastada. Algatuseks tasub heita pilk Eesti poliitilise maastiku arengule iseseisvuse taastamisest möödunud perioodi jooksul ja küsida, kas seda maastikku on kujundanud  karm erakondlik olelusvõitlus või aedniku hooliv käsi? Kardan, et pigem esimene, aga nii ei peaks see jääma.  

Olukord, kus suur osa rahvast põlgab erakondi, on ohuks demokraatiale. Sellest painest tuleb leida väljapääs ja päris kindlasti ei ole selleks erakondlikud maailmavaate sihtasutused.  Tõepoolest, me vajame mõttejõudu koondamist selleks, et Eesti püsiks kindlalt demokraatia kursil, aga see ei peaks olema erakondlik ettevõtmine. Teen siinkohal Riigikogule ettepaneku moodustada parlamendi juurde demokraatia mõttekeskus, kes suudaks kaasata Eesti ausamad hinged ja helgemad pead rahvavõimu mehhanismide täiustamiseks.

Sügisel seisab Riigikogus ees EKAK-ist tulenev riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Palun pühendage see demokraatiale. 

Tänan tähelepanu eest!