Kui Andrus Kivirähk 2009. aastal oma lühilugude kogumiku “Kaka ja kevad” avaldas, tekitas ainuüksi pealkiri ühiskonnas parajat elevust. Oli lapsevanemaid, kes kortsutasid kulmu, ja kirjanduskriitikuid, kes muigasid ootusärevalt. Tänaseks on sellest teosest saanud Eesti lastekirjanduse vaieldamatu nurgakivi, mis troonib raamatumüügi edetabelites ja mida loetakse ribadeks nii lasteaedades kui ka ülikoolide seminarides. See ei ole lihtsalt raamat roppustest või tualetihuumorist, nagu pealiskaudne vaatleja võiks eeldada. See on sügavalt humanistlik, äärmiselt vaimukas ja piire nihutav teos, mis suudab kõnetada lugejat sõltumata tema sünniaastast. Kuid mis on see salapärane “miski”, mis teeb ühest väljaheitest rääkivast raamatust kultuurilise fenomeni?
Julgus rääkida asjadest, millest tavaliselt vaikitakse
Esimene ja kõige ilmsem põhjus, miks “Kaka ja kevad” lapsi magnetina tõmbab, on tabude murdmine. Lapsed elavad maailmas, kus täiskasvanud kehtestavad pidevalt reegleid: ära räägi sellest, ära katsu seda, see on “päh”. Kivirähk astub sellest reeglistikust elegantselt üle. Ta võtab objektid ja nähtused, mis on meie igapäevaelus kas ebamugavad, nähtamatud või põlastusväärsed, ning annab neile hääle ja hinge.
Nimitegelane Kaka ei ole raamatus lihtsalt bioloogiline jääkprodukt. Ta on üksik, armastust otsiv ja maailma ilu imetlev tegelane. See nihe – muuta midagi, mida peame räpaseks, millekski armsaks ja haavatavaks – on lapse jaoks vabastav. See võtab ära hirmu ja häbi kehalisuse ees. Kirjanik näitab, et kõigel siin ilmas on oma lugu, isegi kui see “kõik” on miski, millest peenes seltskonnas ei räägita. Laste jaoks on see mässumeelsus ja siirus äärmiselt ligitõmbav.
Kivirähki geniaalne absurdihuumor
Andrus Kivirähki stiili on sageli võrreldud nii Oskar Lutsu kui ka Daniil Harmsiga. Tema huumor “Kaka ja kevades” balansseerib osavalt reaalsuse ja täieliku absurdi piiril. Lood on lühikesed, löövad ja sageli ootamatu puändiga. See formaat sobib suurepäraselt tänapäeva lapsele, kelle tähelepanu on kohati raske pikalt köita, kuid see pakub naudingut ka täiskasvanule, kes hindab keelelist osavust.
Raamatus tegutsevad tegelased, keda tavapärases lastekirjanduses ei kohta:
- Kartulid, kes unistavad sealihaga kohtumisest;
- Jope, kes on väsinud ja tahab puhata;
- Sokid, kes hauduvad põrandapraos mune;
- Lusikad, kes hakkavad piraatideks.
See animistlik maailmapilt, kus igal esemel on iseloom ja eesmärgid, resoneerib lapse loomuliku fantaasiaga. Laps mängibki ju nii, et klots on telefon ja puuleht on taldrik. Kivirähk ei kirjuta lastele mitte “ülevalt alla”, vaid on justkui üks nende seast – mängukaaslane, kellel on lihtsalt väga hea sõnavara.
Miks täiskasvanud seda salaja (ja avalikult) loevad?
Kui laste jaoks on “Kaka ja kevad” naljakas ja fantaasiaküllane, siis täiskasvanud lugeja leiab sealt hoopis teise tasandi: sotsiaalse satiiri ja eksistentsiaalse filosoofia. Paljud lood on tegelikult allegooriad meie ühiskonnast, inimsuhetest ja üksindusest.
Võtame näiteks loo kakast, kes kevadisel aasal ringi vaatab. Ta näeb lilli tärkamas ja linde laulmas, kuid keegi ei taha temaga sõbrustada. See on klassikaline lugu “teisest”, tõrjutust, kes otsib oma kohta päikese all. Kui Kaka lõpuks abiellub Võilillega, on see ühtaegu groteskne ja liigutavalt romantiline. Täiskasvanu näeb siin paralleele ebavõrdsete abielude, üksilduse hirmu ja armastuse pimedusega.
Samuti peegeldavad lood irooniliselt meie tarbimisühiskonda ja tühiseid muresid. Lugu blenderist või tolmuimejast võib lugeda kui kommentaari kaasaegse inimese orjastatusele tehnoloogiast või karjäärist. Kivirähk suudab paari leheküljega visandada inimtüüpe – alates virisevast pensionärist kuni naiivse noorukini –, kasutades selleks metafooridena köögitarbeid või koduloomi. See mitmetasandilisus tagab, et lapsevanem, kes raamatut unejutuks ette loeb, ei tunne igavust, vaid saab ise intellektuaalse elamuse.
Heiki Ernitsa roll eduloos
Rääkides “Kaka ja kevade” fenomenist, oleks kuritegelik jätta mainimata kunstnik Heiki Ernitsat. Tema illustratsioonid ei ole lihtsalt teksti kaunistused, vaid lahutamatu osa tervikust. Ernits ja Kivirähk moodustavad sümbiootilise tandemi, sarnaselt “Lotte” loojatega (kus nad samuti koostööd teevad).
Ernitsa joonistusstiil on detailirohke, soe ja samas kergelt karikatuurne. Ta suudab joonistada kakajunni nii, et see näeb välja sümpaatne ja ilmekas, mitte eemaletõukav. Piltidel on sageli oma väikesed lisanaljad, mida tekstis ei mainita, kuid mis avardavad lugu visuaalselt. Lapsed võivad minuteid uurida ühte pilti, leides sealt detaile, mis täiskasvanul märkamata jäävad. Visuaalne keel muudab Kivirähki abstraktse ja kohati pöörase maailma käegakatsutavaks reaalsuseks.
Kasvatuslik aspekt: empaatia õppimine veidra kaudu
Tihti küsitakse, mida õpetlikku selline raamat pakub. Kas me tahame, et lapsed räägiksid kakast? Tegelikkuses on “Kaka ja kevad” üks parimaid empaatiaõpikuid. Kivirähk õpetab märkama ja hoolima nendest, kes on väikesed, kummalised või teistsugused.
Kui laps loeb lugu üksikust nööbist või hirmunud viinerist, õpib ta asetama end teise olukorda. Ta õpib, et välimus võib olla petlik ja igaühel on tunded. See on emotsionaalse intelligentsuse arendamine läbi huumori. Raamat ei manitse ega vibuta näppu (“ole hea laps”, “pese käsi”), vaid näitab maailma mitmekesisust aktsepteerival moel. See julgustab lapsi olema loovad ja vaatama maailma lahtiste silmadega. Kui isegi supipotil on hing, siis muutub kogu ümbritsev maailm elavaks ja hoidmist väärivaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Seoses “Kaka ja kevade” populaarsusega tekib lapsevanematel ja õpetajatel sageli samu küsimusi. Siin on vastused levinumatele muredele.
-
Kas see raamat on ikka lastele sobilik?
Jah, absoluutselt. Kuigi pealkiri võib tunduda provokatiivne, on sisu südamlik, soe ja eakohane. Roppusi ega labaseid nalju raamatus ei leidu. Kaka on tegelasena pigem filosoofiline kui vulgaarne. -
Millisele vanusele on raamat mõeldud?
Raamat sobib ettelugemiseks juba 4–5-aastastele lastele, kes naudivad lugude lühidust ja tegelaste naljakust. Ise lugemiseks sobib see hästi algklassilastele (7–10 aastat), kuid tänu mitmekihilisele huumorile naudivad seda ka teismelised ja täiskasvanud. -
Miks koolid seda soovitavad?
Õpetajad hindavad Kivirähki rikast sõnavara ja kujundlikku keelt. See raamat aitab tekitada lastes lugemishuvi – see on “lahe” raamat, mida lapsed tahavad vabatahtlikult lugeda, erinevalt paljudest kuivadest kohustuslikest teostest. -
Kas raamatus on ka hirmutavaid lugusid?
Kivirähki stiilile omaselt võib mõni lugu olla kergelt musta huumoriga (näiteks toiduga seotud lood), kuid need ei ole hirmutavad õudusjutu võtmes. Pigem on need absurdselt naljakad ja lapsed saavad aru, et tegemist on fantaasiaga. -
Kas on olemas ka filmiversioon?
Jah, raamatu ainetel on valminud täispikk animafilm “Kaka, kevad ja teised”, mis esilinastus 2023. aastal. Film on saanud sooja vastuvõtu osaliseks ja täiendab raamatu kogemust suurepäraselt.
Kultuuriline sild põlvkondade vahel
“Kaka ja kevad” on saavutanud midagi, mida vähesed lasteraamatud suudavad – see on muutunud kultuuriliseks ühisosaks. Tsiteeritakse lõike, tegelastest tehakse meeme ja lavastusi mängitakse teatrites täissaalidele. See on raamat, mis ei vanane, sest inimlikud põhiväärtused ja hea huumor on ajatud.
Võib liialdamata öelda, et tegemist on Eesti kirjanduse moodsa klassikaga. See on teos, mis näitab, et kirjandus ei pea olema surmtõsine, et olla väärtuslik. See õpetab meile, et ka kõige tavalisemas argipäevas peitub maagiat, kui vaid oskame seda märgata – olgu selleks siis armunud kakajunn või seiklusjanuline lusikas. Raamat tuletab täiskasvanutele meelde lapsepõlve vabadust ja kingib lastele kindlustunde, et nende fantaasiamaailm on õige ja vajalik. Just see universaalsus ja siiras soojus teevadki sellest teosest fenomeni, mis jääb lugejaid rõõmustama veel aastakümneteks.
