Ühiskonnas, kus edu mõõdetakse sageli materiaalse heaolu ja saavutuste kaudu, jäävad need, kes on elu hammasrataste vahele jäänud, tihti märkamatuks. Meie ümber on inimesi, kes on kaotanud kõik – kodu, pere, töö ja lõpuks ka lootuse. MTÜ Aita Mind Koju on üks neist organisatsioonidest, mis püüab seda lootust taastada, pakkudes peavarju ja tuge neile, keda ülejäänud ühiskond on unustanud. Kuid hiljutine vestlus organisatsiooni esindajaga toob päevavalgele valusa reaalsuse: hoolimata suurest tahtest ja pühendumisest on ressursid piiratud ning abivajajate hulk kasvab kiiremini, kui kolmas sektor suudab reageerida. See ei ole lihtsalt lugu rahapuudusest, vaid sügavamast sotsiaalsest kriisist, mis sunnib vabatahtlikke tunnistama karmi tõde – nad ei jaksa kõiki aidata.
Abivajajate profiil on drastiliselt muutunud
Veel kümmekond aastat tagasi seostus kodutus ja sotsiaalne tõrjutus paljude inimeste silmis peamiselt alkoholismi ja pikaajalise töötusega. Tänane pilt on aga märksa mitmekesisem ja murettekitavam. MTÜ Aita Mind Koju esindaja sõnul pöördub nende poole üha enam inimesi, kes on ootamatult sattunud majanduslikesse raskustesse, olgu põhjuseks siis koondamine, ränkrasked terviseprobleemid või peresuhete purunemine.
Eriti haavatavaks grupiks on muutunud eakad, kelle pension ei kata enam eluasemekulusid ja hooldekodude hinnad käivad üle jõu. Samuti on kasvanud nende inimeste hulk, kes kannatavad varjatud kodutuse all – nad ei maga küll pargipingil, kuid neil puudub kindel elukoht ja nad ööbivad ajutiselt tuttavate juures või odavates hostelites, kuni raha otsa saab. See “nähtamatu” grupp on sotsiaaltöötajate jaoks suur väljakutse, sest nad ei kajastu sageli ametlikus statistikas, kuid vajavad stabiilsuse saavutamiseks kohest sekkumist.
Miks süsteem on ülekoormatud?
Kui rääkida põhjustest, miks MTÜ-d on sunnitud abivajajatele “ei” ütlema, ei saa mööda vaadata riiklikust sotsiaalsüsteemist ja selle lünkadest. Ehkki omavalitsustel on kohustus oma elanike eest hoolitseda, jäävad paljud bürokraatlike takistuste taha kinni. Näiteks:
- Sissekirjutuse puudumine: Inimene, kes on kaotanud elukoha, kaotab sageli ka registrijärgse aadressi, mis on aga eelduseks paljude toetuste ja teenuste saamisel.
- Pikad järjekorrad: Sotsiaaleluruumide ja munitsipaalkorterite järjekorrad on enamikus suuremates linnades kuude, vahel isegi aastate pikkused.
- Spetsiifiliste teenuste puudus: Eestis on suur puudus teenustest, mis ühendaksid eluaseme pakkumise vaimse tervise toega ja võlanõustamisega.
MTÜ esindaja rõhutab, et mittetulundusühingud on loodud riiki toetama, mitte asendama. Ometi on reaalsus selline, et tihti ollakse viimane õlekõrs, kuhu pöördutakse siis, kui ametlikud uksed on suletud. See paneb vabatahtlike ja annetuste toel toimivatele organisatsioonidele ebaproportsionaalselt suure koormuse.
Vabatahtlike emotsionaalne läbipõlemine
Üks aspekt, millest harva avalikult räägitakse, on aitajate endi vaimne tervis. Sotsiaaltöö, eriti kodutute ja sõltlastega, on emotsionaalselt äärmiselt kurnav. Iga päev tuleb silmitsi seista inimlike tragöödiatega, kus lahendused ei ole lihtsad ega kiired.
Aita Mind Koju esindaja toob välja, et kõige raskem ei ole mitte füüsiline töö või rahaliste vahendite otsimine, vaid hetk, mil tuleb telefonis öelda nutvale inimesele, et vabu kohti ei ole. Kaastundeväsimus on reaalne oht. Vabatahtlikud tahavad maailma parandada, kuid põrkuvad vastu seina, kus ühe inimese päästmine tundub kui tilk meres, samal ajal kui kolm uut abivajajat astub uksest sisse.
Kuidas valida, keda aidata?
See on ilmselt kõige eetilistem ja valusam küsimus. Kui ressursid on piiratud, tuleb teha valikuid. Kas eelistada noort inimest, kellel on suurem potentsiaal tööturule naasta, või eakat, kes on täiesti abitus seisundis? Kas aidata lastega peret või üksikut meest, keda keegi teine ei taha? Need dilemmad on igapäevased ja jätavad hinge sügava jälje. Organisatsioonid püüavad luua kriteeriume, kuid elulised olukorrad on alati keerulisemad kui paberil kirjas olevad reeglid.
Rahastus: Projektipõhisuse ebakindlus
MTÜ-de tegevus sõltub suures osas projektipõhisest rahastusest ja eraannetustest. See tekitab aga pideva ebakindluse. Ühel aastal võib olla rahastus tagatud ja saab palgata spetsialiste, järgmisel aastal võib projektikonkurss ebaõnnestuda ja teenused tuleb kokku tõmmata.
Stabiilse sotsiaalabi pakkumiseks on vaja pikaajalist strateegilist partnerlust riigi ja erasektori vahel. Praegune süsteem, kus MTÜ-d peavad igal aastal uuesti tõestama oma vajalikkust ja “kerjama” vahendeid elementaarsete teenuste pakkumiseks, ei ole jätkusuutlik. Pidev rahastusmure võtab ära energia, mis peaks minema otse abivajajate toetamiseks.
Korduma kippuvad küsimused
Paljudel inimestel on tekkinud küsimusi seoses kodutuse ja MTÜ-de tegevusega. Alljärgnevalt vastame neist levinumatele, et selgitada olukorra tagamaid.
Miks riik ei ehita lihtsalt rohkem kodutute varjupaiku?
Varjupaikade ehitamine on vaid osa lahendusest. Hoone üksi ei aita kedagi, kui seal puuduvad tugiteenused: sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja võlanõustajad. Lisaks on eesmärk aidata inimesed tagasi iseseisvasse ellu, mitte hoida neid institutsioonides. “Housing First” ehk “kõigepealt kodu” mudel on tõhus, kuid nõuab suuri alginvesteeringuid ja püsivaid tugiteenuseid, mida riigieelarve hetkel piisavas mahus ei kata.
Kas ma saan aidata, kui mul ei ole raha annetada?
Absoluutselt. Tihti on ajaline panus väärtuslikumgi kui raha. MTÜ-d vajavad vabatahtlikke, kes aitaksid transpordiga, korraldaksid üritusi, aitaksid dokumente täita või pakuksid oma erialaseid teadmisi (nt juriidiline nõu, raamatupidamine, ehitus). Isegi asjade annetamine – riided, mööbel, toit – on suureks abiks, kuid seda tuleks teha kooskõlastatult organisatsiooniga.
Miks osad kodutud keelduvad abist?
Põhjuseid on mitmeid. Mõned kardavad reegleid (näiteks alkoholikeeld varjupaikades), teised on kaotanud usalduse süsteemi vastu varasemate halbade kogemuste tõttu. Sageli on takistuseks ka vaimse tervise häired või häbitunne. Abi vastuvõtmine tähendab oma olukorra tunnistamist, mis võib olla psühholoogiliselt väga raske.
Kuidas ma saan olla kindel, et minu annetus jõuab abivajajani?
Eestis tegutsevad MTÜ-d on üldiselt väga läbipaistvad. Soovitav on jälgida organisatsiooni kodulehte ja sotsiaalmeediat, kus nad jagavad lugusid ja aruandeid. Samuti on MTÜ-d kohustatud esitama majandusaasta aruandeid. Usaldusväärsed organisatsioonid on alati valmis vastama küsimustele oma rahaasjade kohta.
Ühiskondliku hoiaku muutmise vajadus
Lisaks rahale ja vabatahtlikele on vaja fundamentaalset muutust selles, kuidas me ühiskonnana abivajajatesse suhtume. Stigma, mis saadab kodutust või vaesust, on tugev. Sageli eeldatakse, et inimene on ise oma hädades süüdi. “Karm tõde” on aga see, et keegi ei vali kodutust vabatahtlikult esimese valikuna.
Kuni ühiskonnas valitseb hoiak “mitte minu tagaaias” (NIMBY – Not In My Backyard), on uute sotsiaalmajade või tugikeskuste rajamine keeruline, sest kohalikud elanikud on sageli sellele vastu. Ometi on turvaline ja toetav keskkond esimene samm paranemise teel. Me peame mõistma, et sotsiaalne turvalisus on ühine hüve – mida vähem on tänaval abita jäänud inimesi, seda turvalisem ja tervem on kogu ühiskond.
Tulevikuvisioon: Koostöö ja ennetus
MTÜ Aita Mind Koju esindaja sõnum ei ole ainult appikarje, vaid ka üleskutse strateegilisele muutusele. Tulekahjude kustutamise asemel peame hakkama tegelema ennetusega. See tähendab:
- Varajast märkamist: Tööandjad, perearstid ja kogukond peavad märkama ohumärke enne, kui inimene kaotab kodu.
- Paindlikke teenuseid: Abi peab olema kättesaadav ka neile, kes ei mahu standardsetesse raamidesse (nt lemmikloomadega kodutud või paarid).
- Püsivat rahastust: Sotsiaalteenuste delegeerimine MTÜ-dele peab käima käsikäes stabiilse ja pikaajalise rahastuslepinguga.
Me ei saa päästa igaüht ja see on valus tõdemus. Kuid see ei tähenda, et me peaksime loobuma püüdlusest aidata võimalikult paljusid. Iga päästetud inimene, iga taastatud elu on võit. “Me ei jaksa kõiki aidata” on aus ülestunnistus, mis peaks panema meid kõiki – riigiametnikest tavakodanikeni – mõtlema, mida me saame teha teisiti, et seda koormat jagada. Sest lõpuks on ühiskonna tugevus võrdne sellega, kuidas ta hoolitseb oma kõige nõrgemate liikmete eest.
