On vähe Eesti filme, mis on sedavõrd sügavale rahva kultuurimällu sööbinud kui 1982. aastal linastunud “Arabella, mereröövli tütar”. See linateos, mis põhineb Aino Perviku samanimelisel jutustusel, ei ole pelgalt lastefilm, vaid mitmetasandiline draama, mis kõnetab vaatajaid igas vanuses. Kuigi filmi tsitaadid on muutunud igapäevaseks kõnepruugiks ja Olav Ehala muusika kummitab meid siiani, peidab see linateos endas hulgaliselt tootmissaladusi, põnevaid kokkusattumusi ja fakte, millest laiem avalikkus ei pruugi teadlik olla. Järgnevalt sukeldume sügavale filmi telgitagustesse ja uurime, kuidas sündis üks Eesti filmiajaloo suurimaid kultusfilme.
Peeter Simmi debüüt ja ootamatult sünge atmosfäär
Paljud ei tea, et “Arabella, mereröövli tütar” oli tegelikult režissöör Peeter Simmi esimene täispikk mängufilm. Kuni selle ajani oli noor lavastaja teinud lühemaid töid, kuid talle usaldati kohe suur ja tehniliselt keerukas projekt. Simmi visioon erines oluliselt sellest, mida tollal Nõukogude Liidu lastefilmide stuudiotes tavaliselt toodeti. Selle asemel, et teha helge ja lihtsakoeline seiklusfilm, otsustas Simm luua psühholoogiliselt pingelise ja visuaalselt kohati isegi hirmutava maailma.
Filmi toimetajad ja tsensorid olid algselt mures filmi sünge tonaalsuse pärast. Mereröövlid ei olnud siin romantiseeritud kangelased, vaid räpased, ahned ja julmad kurjategijad. See realism, mis segunes muinasjutulisusega, andis filmile unikaalse atmosfääri, kuid tekitas tootmise ajal ka palju vaidlusi. Simm soovis näidata, et kurjus ei ole kunagi ligitõmbav, kui vaadata selle sisse, ja see otsus on taganud filmi ajatu väärtuse.
Arabella leidmine: Tenniseväljakult filmivõtetele
Üks suurimaid väljakutseid oli peaosatäitja leidmine. Arabella rolli jaoks korraldati üleriigilised katsed, kus osales sadu tüdrukuid. Režissöör otsis kedagi, kes oleks samaaegselt habras, kuid kelle silmis oleks trotsi ja iseseisvust. Valituks osutus Inga-Kai Puskar (hiljem Inga-Kai Polli), kes ei olnud varem näitlemisega tegelenud.
Huvitav fakt on see, et Inga-Kai leiti tegelikult tennisetrennist. Filmitegijad otsisid tüdrukut, kes oleks füüsiliselt võimekas ja julge, ning sportlik taust oli siinkohal suureks eeliseks. Võtteperiood oli noorele tüdrukule äärmiselt kurnav, sest filmimine toimus mitmes eri riigis ja sageli rasketes ilmastikuoludes. Hoolimata sellest suutis ta ekraanil luua usutava ja meeldejääva karakteri, keda on hiljem raske kellegi teisega asendada.
Legendaarne “Skorpion” ja võttepaigad
Filmi tegevustik nõudis merd, eksootilisi saari ja süngeid losse. Kuna Eesti loodus ei pakkunud piisavalt “lõunamaist” mereröövlihõngu, toimusid paljud võtted väljaspool Eestit. Siin on mõned asukohad, mida ekraanil näeme:
- Krimm ja Must meri: Suur osa merestseenidest ja kaljustest rannikutest filmiti Krimmis. See andis filmile avaruse ja valguse, mida Läänemeri harva pakub.
- Pääsupesa loss: Kuulus arhitektuurimälestus Krimmis, mis täitis filmis olulist rolli, pakkudes visuaalselt dramaatilist tausta.
- Eesti ja Läti: Vaatamata kaugematele reisidele filmiti mitmed stseenid ka kodumaal ja naabrite juures, kasutades osavalt ära kohalikke metsi ja rannikuid.
Eriline tähelepanu väärib Taaniel Tina laev “Skorpion”. See ei olnud stuudiodekoratsioon, vaid reaalselt merd sõitev alus, mis ehitati ümber spetsiaalselt filmi tarbeks. Laeva purjed ja välimus disainiti nii, et need mõjuksid ähvardavalt. Võttemeeskond pidi veetma pikki päevi merel, mis tähendas, et merehaigus oli nii näitlejate kui ka tehnilise personali seas tavaline nähtus.
Olav Ehala muusika fenomen
Ei saa rääkida “Arabellast” ilma mainimata Olav Ehala loodud muusikat. Filmimuusika on muutunud sama kultuslikuks kui film ise. Laulud nagu “Väikese tüdruku laul” ja “Vana mehe laul” on jõudnud laulupidude repertuaari, kuid filmis on neil hoopis teine, palju süngem ja melanhoolsem alatoon.
Fakt, mida vähesed teavad, on see, et Olav Ehala kirjutas muusika tihedas koostöös režissööriga, püüdes tabada stseenide rütmi juba enne montaaži. Muusika pidi edasi andma seda, mida tegelased sõnades ei väljendanud – Taaniel Tina sisemist piina ja Arabella igatsust headuse järele. Ehala kasutas ebatavalisi harmooniaid, mis tekitasid ärevust, kuid olid samas lummavalt ilusad.
Näitlejate plejaad ja dubleerimise saladused
Filmis tegi kaasa tollane Eesti näitlejate koorekiht. Lembit Peterson Taaniel Tinana lõi unustamatu kuju – karismaatiline, kuid traagiline antikangelane. Tema kõrval särasid Urmas Kibuspuu, Lembit Ulfsak, Raivo Trass ja paljud teised. Kibuspuu roll on eriti märgilise tähendusega, kuna tema loomupärane koomika segunes siin sügava traagikaga.
Üks vähetuntud fakt puudutab aga hääli. Kuna filmivõtted toimusid sageli mürarikastes tingimustes (tuul, meri, laevamootorid), tuli suur osa dialoogist hiljem stuudios uuesti sisse lugeda (dubleerida). Mõnel juhul, eriti kõrvalosade puhul, ei pruukinud ekraanil olev näitleja rääkida isegi oma häälega, vaid kasutas dublanti, et karakterile sobivamat tmbrit anda. See oli tollal tavaline praktika, kuid “Arabellas” on see tehtud nii meisterlikult, et vaataja seda ei märka.
Raamatu ja filmi erinevused
Kuigi stsenaariumi kirjutas Aino Pervik ise, erineb film raamatust mitmes olulises aspektis. Raamat on oma olemuselt lastepärasem ja seikluslikum, samas kui film rõhutab eksistentsiaalseid teemasid. Üks suurimaid erinevusi on lõpplahendus ja teatud tegelaste saatused. Filmis on surm ja kaotus palju käegakatsutavamad. Samuti on filmis visuaalselt rõhutatud Aadu (Urmas Kibuspuu) tegelaskuju, kes toob süngesse maailma inimlikkust ja keda vaataja hakkab paratamatult armastama, muutes tema saatuse eriti valusaks.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele küsimustele, mida vaatajad sageli selle kultusfilmi kohta küsivad.
Kes mängis filmis Arabellat ja mis temast sai?
Arabellat mängis Inga-Kai Puskar (praeguse nimega Polli). Pärast filmi ei jätkanud ta professionaalse näitlejakarjääriga, vaid valis teise elukutse, kuigi roll tõi talle tohutu tuntuse.
Miks peetakse filmi lastele kohati liiga hirmutavaks?
Film ei ilusta vägivalda ega kurjust. Stseenid on realistlikud, grimm on kohati eemaletõukav ja psühholoogiline pinge on suur. See oli teadlik valik, et näidata mereröövli elu tegelikku, mitte romantilist palet.
Kus asub kuulus loss, mida filmis näidatakse?
See on “Pääsupesa” (Lastochkino Gnezdo) loss, mis asub Krimmis, Musta mere rannikul kõrgel kaljul. See on üks piirkonna tuntumaid vaatamisväärsusi.
Kas Lembit Peterson laulis ise oma laulud?
Jah ja ei. Kuigi Lembit Peterson on väga musikaalne, on filmimuusika esitus tihti keeruline ansamblitöö. Enamasti on laulud esitatud näitlejate endi poolt, kuid stuudiosalvestustel on kasutatud ka professionaalsete lauljate tuge taustavokaalides.
Linateose ajatu sõnum ja mõju tänapäeval
Vaadates filmi “Arabella, mereröövli tütar” täna, aastakümneid hiljem, üllatab selle värskus. Teemad nagu vanema ja lapse vaheline keeruline suhe, valik hea ja kurja vahel ning materiaalse rikkuse tühisus võrreldes hingelerahuga, on universaalsed. Taaniel Tina lause “Mina ei taha enam midagi, mul on kõigest kõrini” resoneerib tänapäeva tarbimisühiskonnas ehk valjeminigi kui 80ndatel.
Film on jätnud jälje ka Eesti moekunsti ja popkultuuri. Arabella kostüüm – meremehesärk ja vest – on ikooniline. Kuid ennekõike on see lugu lunastusest. See näitab, et isegi kõige paadunumal kurjategijal on lootust, kui tema elus on keegi, kes usub temasse tingimusteta. Just see inimlikkuse säde teeb “Arabellast” enamat kui lihtsalt ühe lastefilmi – see on film inimeseks olemisest.
