Viimase kümnendi televisioonimaastik on olnud küllastunud suurtest eelarvetest, fantaasiamailmadest ja superkangelastest, kuid harva suudab mõni sari tungida vaataja hinge nii sügavale ja valusalt kui HBO ja RAI koostöös valminud „Minu geniaalne sõbranna“ (originaalpealkirjaga L’amica geniale). Elena Ferrante samanimelise romaanitetraloogia ekraanile toomine oli algusest peale riskantne ettevõtmine. Miljonid lugejad üle maailma olid juba loonud oma vaimusilmas pildi Napolist, Lenùst ja Lilast ning igasugune kõrvalekalle raamatu intiimsusest oleks võinud tähendada läbikukkumist. Ometi on tulemuseks üks visuaalselt lummavamaid, emotsionaalselt laetumaid ja sotsiaalselt teravamaid draamasid, mida on viimastel aastatel loodud. See ei ole lihtsalt lugu sõprusest; see on eepiline rännak läbi Itaalia lähiajaloo, klassivõitluse ja naiseks olemise keerukuse.
Napoli äärelinn kui omaette tegelaskuju
Üks sarja suurimaid trumpe on selle atmosfääritunnetus. Tegevus algab 1950. aastate Napoli vaeses linnaosas (Rione), mis ei meenuta kuidagi neid romantilisi postkaardivaateid, mida turistid tavaliselt Itaaliaga seostavad. See on tolmune, hall ja vägivaldne maailm, kus vaesus ei ole lihtsalt majanduslik seisund, vaid eluviis, mis määrab inimeste saatuse juba enne nende sündi.
Lavastajad on suutnud luua keskkonna, mis tundub lausa füüsiliselt ahistav. Vaataja tajub tolmu maitset suus ja tunneb suvist lämmatavat kuumust, mis muudab tegelaste emotsioonid veelgi plahvatusohtlikumaks. Saverio Costanzo ja hilisemate hooaegade lavastajad on ammutanud inspiratsiooni Itaalia neorealismist, lastes kaameral jälgida elu selle kõige tooremas vormis. Majad on räämas, tänavad on ohtlikud ja iga nurga taga võib varitseda kas Camorra (kohalik maffia) või naabritevaheline veritasu.
See trööstitu taust on hädavajalik kontrast, mõistmaks peategelaste – Elena (Lenù) ja Raffaella (Lila) – püüdlusi. Nende soov pääseda „sellest kohast“ minema, olgu siis hariduse või abielu kaudu, on sarja peamine käivitav jõud. Napoli ei ole siin lihtsalt taustsüsteem, vaid aktiivne antagonist, mis üritab tüdrukuid pidevalt tagasi tirida.
Sõprus, mis on ühtaegu mürgine ja elutähtis
„Minu geniaalses sõbrannas“ kujutatav naiste sõprus on ilmselt üks ausamaid ja mitmekihilisemaid, mida televisioonis eales nähtud. Unustage Hollywoodi klišeed, kus parimad sõbrannad toetavad teineteist tingimusteta. Lenù ja Lila suhe on keeruline segu armastusest, kadedusest, imetlusest, konkurentsist ja sõltuvusest.
Nende dünaamika on pidevas muutumises:
- Intellektuaalne rivaalitsemine: Juba algkoolis võistlevad tüdrukud selle nimel, kumb on targem. Kui Lenù on töökas ja püüdlik, siis Lila on toores loodusjõud, kelle geniaalsus on hirmutav ja piirideta.
- Peegeldus ja identiteet: Nad defineerivad end teineteise kaudu. Lenù tunneb end tihti vaid Lila varjuna, samas kui Lila näeb Lenùs võimalust elada elu, mis talle endale keelatud on.
- Emotsionaalne tugi: Hoolimata kõigist tülidest ja reetmistest, on nad teineteise jaoks ainsad inimesed, kes tegelikult mõistavad nende ühist minevikku ja päritolu.
Sari ei karda näidata sõprust selle inetutes toonides. On hetki, kus vaataja näeb selgelt kadedust teise edu üle või soovi teisele haiget teha. See ausus muudabki tegelased nii inimlikuks ja samastutavaks.
Casting ja näitlejatööd: Autentsuse triumf
Otsus kasutada peaosades tundmatuid näitlejaid ja nõuda neilt paksu Napoli dialekti (mida isegi itaallased peavad tihti subtiitritega vaatama) oli risk, mis tasus end kuhjaga ära. Gaia Girace (Lila) ja Margherita Mazzucco (Lenù) teevad esimestes hooaegades rollisooritused, mis on jahmatavalt küpsed.
Girace’i Lila on nagu pingule tõmmatud vibu – tema silmades on pidev trots ja intensiivsus, mis domineerib igat stseeni. Ta ei pea midagi ütlema, et vaataja saaks aru tema põlgusest või valust. Mazzucco Lenù on seevastu vaoshoitum, vaatleja rollis, kuid tema sisemine maailm ja ebakindlus on suurepäraselt edasi antud läbi miimika ja kehakeele.
Eraldi äramärkimist väärib sarja keelekasutus. Tegelased räägivad 1950. aastate Napoli dialekti, mis erineb drastiliselt standardsest itaalia keelest. See keelebarjäär on oluline süzeeline element – see tähistab klassivahet. Kui Lenù läheb gümnaasiumi ja ülikooli, õpib ta rääkima „korralikku“ itaalia keelt, mis distantseerib teda veelgi enam oma kodukandist ja Lilast.
Sotsiaalne kommentaar ja ajalooline sügavus
Kuigi fookuses on kaks tüdrukut, on „Minu geniaalne sõbranna“ ka laiem sotsiaalajalooline portree Itaaliast. Sari käsitleb meisterlikult teemasid, mis on tänapäevalgi aktuaalsed:
- Haridus kui privileeg: Sari näitab valusalt, kuidas haridus oli (ja on kohati siiani) ainus pääsetee vaesusest, kuid see oli paljudele kättesaamatu. Lila, kes on loomupäraselt andekam, peab koolist lahkuma, et aidata pere kingsepatöökojas, samas kui Lenù saab jätkata õpinguid. See ebaõiglus kummitab nende suhet aastakümneid.
- Naiste õigused ja patriarhaat: 20. sajandi keskpaiga Itaalia oli sügavalt patriarhaalne ühiskond. Naisi koheldi tihti kui omandit, koduvägivald oli norm ja naise peamine väärtus seisnes tema vooruslikkuses või võimes sünnitada poegi. Sari ei ilusta seda reaalsust, vaid näitab seda kogu selle jõhkruses.
- Poliitiline ärkamine: Sarja edenedes jõuame 1960. ja 1970. aastatesse, mil Itaaliat raputasid töölisliikumised, kommunismi tõus ja fašistide ning sotsialistide vahelised kokkupõrked. Need suured ajaloosündmused ei toimu vaakumis, vaid mõjutavad otseselt tegelaste eluvalikuid.
Visuaalne keel ja Max Richteri muusika
Tehnilisest küljest on sari tõeline meistriteos. Operaatoritöö muutub koos ajastuga. Esimestes hooaegades on pilt hallikas ja veidi teraline, peegeldades sõjajärgset vaesust. Hiljem, kui tegelased liiguvad 60ndatesse ja 70ndatesse, muutub värvigamma rikkalikumaks, filmilindilikumaks ja kohati psühhedeelseks, eriti Lila vaimsete kriiside (nn „hajumise“) ajal.
Seda kõike seob tervikuks Max Richteri loodud heliriba. Tema muusika on melanhoolne, minimalistlik ja sügavalt liigutav. Peateema „In Spite of All“ suudab vaid paari klaverinoodiga edasi anda kogu sarja kurbuse ja ilu. Muusika ei domineeri, vaid toetab narratiivi, luues hetki, kus sõnad on liigsed.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused mõningatele levinud küsimustele, mis võivad tekkida vaatajatel, kes pole veel sarjaga tutvust teinud või soovivad selle tausta kohta rohkem teada.
Kas ma pean enne sarja vaatamist raamatud läbi lugema?
Ei, see ei ole vajalik. Sari on iseseisev kunstiteos ja jälgitav ka ilma eelteadmisteta. Siiski annavad Elena Ferrante raamatud (Napoli romaanid) sügavama sissevaate tegelaste sisemonoloogidesse, mida ekraanil on raskem edasi anda. Paljud soovitavad vaadata ja lugeda paralleelselt.
Kas sari on truu algmaterjalile?
Jah, sari on äärmiselt truu raamatutele. Elena Ferrante ise osales stsenaariumi kirjutamises (ehkki tema identiteet on endiselt saladus). Muudatusi on tehtud minimaalselt ja need on peamiselt tingitud visuaalse meediumi eripäradest.
Miks räägivad tegelased keeles, mis ei kõla nagu tavaline itaalia keel?
Tegelased räägivad Napoli dialekti, mis on väga spetsiifiline ja erineb oluliselt standarditaalia keelest. See on ajalooliselt täpne, kuna 1950. aastatel rääkisid vähem haritud itaallased peamiselt oma piirkondlikku dialekti. Isegi Itaalias näidatakse sarja tihti subtiitritega.
Mitu hooaega sarjal on?
Sarjal on kokku neli hooaega, millest igaüks katab ühe raamatu Ferrante tetraloogiast: „Minu geniaalne sõbranna“, „Lugu uuest perekonnanimest“, „Lugu nendest, kes lähevad ja nendest, kes jäävad“ ja „Lugu kadunud lapsest“.
Kas näitlejad vahetuvad sarja jooksul?
Jah. Et kujutada tegelaste vananemist lapsest kuni keskeani, vahetuvad peaosatäitjad. Esimeses hooajas mängivad neid lapsed, seejärel teismelised/noored täiskasvanud (Gaia Girace ja Margherita Mazzucco) ning viimases hooajas võtavad rollid üle vanemad ja kogenumad näitlejad (nt Alba Rohrwacher, kes on ka sarja jutustajahääl).
Kirjandusliku kvaliteedi tõlkimine ekraanile
Tihti öeldakse, et raamat on alati parem kui film. „Minu geniaalne sõbranna“ on üks väheseid erandeid, kus visuaalne meedium suudab pakkuda kirjandusele väärilist partnerlust. Sarja loojad on mõistnud, et Ferrante teoste tuum ei seisne mitte ainult sündmustikus, vaid selles, kuidas sündmused naiste psüühikat mõjutavad. Sarjas kasutatakse oskuslikult voice-over tehnikat (jutustajahääl), mis on võetud otse raamatust, kuid seda ei tehta liiga pealetükkivalt. See aitab säilitada Elena kui kirjaniku vaatepunkti.
Lisaks on sari suutnud vältida liigset melodraamat, mis oleks sellise materjali puhul lihtne tulema. Selle asemel on valitud vaoshoitus ja realism. Isegi kõige dramaatilisemad hetked – pulmad, matused, kaklused – on lavastatud dokumentaalse tunnetusega, mis teeb need vaataja jaoks veelgi mõjuvamaks. See on sari, mis austab oma vaataja intelligentsust, jättes ruumi tõlgendamiseks ja ei paku alati lihtsaid vastuseid moraalsetele dilemmadele.
Pärand ja koht seriaaliajaloos
Kui vaatame tagasi viimaste aastate teletoodangule, eristub „Minu geniaalne sõbranna“ oma ajatuse poolest. See ei ole sari, mis ratsutab hetketrendidel või püüab šokeerida odavate trikkidega. Selle tugevus seisneb universaalsetes teemades: identiteediotsing, sõpruse keerukus ja mineviku taak. See on lugu sellest, kuidas meid vormivad kohad, kust me tuleme, ja inimesed, keda me armastame – isegi kui see armastus on valus.
Sarja lõppedes ei jää vaatajasse tühjustunnet, vaid pigem sügav tänutunne, et on saadud osa millestki nii terviklikust ja inimlikust. Elena ja Lila lugu jääb meiega kauaks pärast lõputiitreid, tuletades meelde, et igaühe elus on vähemalt üks „geniaalne sõber“, kes on meid muutnud, paremaks teinud või katki rebustanud. See on sari, mis väärib korduvat vaatamist ja analüüsimist, olles kindlalt tsementeerinud oma koha Euroopa tippdraamade kullafondis.
