Televisioonimaailm on vaatajate jaoks sageli täis sära, glamuuri ja laitmatut välimust, kuid tegelikkus kaamerasilma taga on tihti hoopis teistsugune. See on maailm, kus loevad minutid, kus ilmastikuolud ei hooli soengust ning kus emotsionaalne pinge võib ulatuda taluvuse piirini. Üks Eesti telemaastiku kogenumaid ja äratuntavamaid reportereid, Eda-Liis Kann, on aastate jooksul näinud teleajakirjanduse kõiki tahke. Tema avameelsed meenutused ja kirjeldused annavad harukordse sissevaate sellesse, mida tähendab tegelikult olla igaõhtuse uudistesaate reporter, kes peab olema valmis reageerima igal hetkel, olgu tegemist piduliku vastuvõtu või sünge krimisündmusega. Kann ei ole kunagi peljanud rääkida asjadest nii, nagu need on, ja just see otsekohesus on teinud temast ühe armastatuima, ent ka vastuolulisima teletegija Eestis.
Teleajakirjaniku argipäev: kaugel glamuurist
Kui tavavaataja näeb ekraanil naeratavat reporterit, kes esitab soravalt uudislugu, jääb märkamata see tohutu eeltöö ja sageli ka füüsiline pingutus, mis sellele eelneb. Eda-Liis Kann on oma karjääri jooksul korduvalt rõhutanud, et teletöö ei ole üheksast viieni kontoritöö. See on elustiil, mis nõuab pidevat valmisolekut ja oskust kohaneda kiiresti muutuvate olukordadega.
Üks suurimaid väljakutseid on ajaline surve. Uudistesaate “Reporter” ja teiste sarnaste formaatide puhul on tähtaeg alati “eile”. See tähendab, et sündmuskohalt naastes ei ole aega pikalt kohvi juua või inspiratsiooni oodata. Lugu tuleb kokku panna autos, montaažiruumis või äärmisel juhul isegi telefoni teel, et see jõuaks eetrisse värskena. Kann on kirjeldanud olukordi, kus tehnika veab alt või internetiühendus kaob kõige kriitilisemal hetkel, tekitades meeletut stressi, mida vaataja kunagi näha ei tohi.
Lisaks tehnilistele ja ajalistele probleemidele on suureks faktoriks füüsiline keskkond. Reportaaže tehakse paduvihmas, lõikavas tuules või käredas pakases. Välimuse säilitamine ekstreemsetes oludes on omaette kunsttükk. Kann on avameelselt rääkinud sellest, kuidas talvejope all võib olla mitu kampsunit ja jalas villased sokid, samal ajal kui kaamerasse peab paistma asjalik ja esinduslik. See kontrast ekraanipildi ja reaalsuse vahel ongi üks suurimaid “telgitaguseid” saladusi.
Emotsionaalne vastupidavus ja kriisireportaažid
Eda-Liis Kann on tuntud oma krimi- ja uurivate lugude poolest. See tähendab kokkupuudet inimkonna varjuküljega – õnnetuste, kuritegude ja sotsiaalse ebaõiglusega. Selliste teemade kajastamine nõuab ajakirjanikult paksu nahka, kuid samas ka empaatiavõimet.
Oma kogemustest rääkides on ta toonud välja järgmised aspektid, mis mõjutavad reporteri vaimset tervist:
- Tragöödiate tunnistamine: Olla esimene sündmuskohal, kus on toimunud raske avarii või tulekahju, jätab paratamatult jälje. Ajakirjanik peab suutma oma emotsioonid alla suruda, et teha tööd professionaalselt.
- Suhtlemine ohvritega: Üks keerulisemaid ülesandeid on intervjueerida inimesi, kes on äsja kaotanud kodu või lähedase. Siin jookseb õhkõrn piir informatsiooni hankimise ja inimlikkuse vahel. Kann on tunnistanud, et need on hetked, mis jäävad kummitama kauaks pärast tööpäeva lõppu.
- Ohtlikud olukorrad: Krimireporterina on ta sattunud olukordadesse, kus allikad on agressiivsed või keskkond on ebastabiilne. Ohutunnetus peab olema pidevalt sisse lülitatud.
Hoolimata rasketest teemadest, on Kann suutnud säilitada oma energilisuse ja positiivsuse. Ta on maininud, et must huumor ja toetav meeskond on need vahendid, mis aitavad raskustest üle saada. Ilma nendeta oleks selles ametis läbipõlemine kiire tulema.
Teletöö tehniline evolutsioon ja muutused meedias
Olles töötanud televisioonis pikka aega, on Eda-Liis Kann näinud pealt tehnika ja meediatarbimise drastilist muutumist. Kui karjääri algusaegadel oli vaja suuri kaameraid ja keerulist satelliitsidet otsepildi edastamiseks, siis tänapäeval piisab sageli nutitelefonist ja heast mobiilsest internetist. See on muutnud töö kiiremaks, kuid ka nõudlikumaks.
Kann on rääkinud, kuidas sotsiaalmeedia on muutnud uudiste tsüklit. Enam ei oota inimesed õhtust uudistesaadet, et teada saada, mis päeval juhtus – nad loevad seda reaalajas internetist. See paneb teleajakirjanikule kohustuse pakkuda midagi enamat kui lihtsalt fakti. Lugu peab olema visuaalselt haarav, emotsionaalne ja pakkuma sügavamat analüüsi või unikaalset vaatenurka.
Samuti on muutunud vaatajate tagasiside. Kui varem tulid kirjad toimetusse postiga või e-mailiga, siis nüüd on tagasiside sotsiaalmeedias kohene ja sageli armutu. Kriitikataluvus on tänapäeva teleajakirjaniku üks olulisemaid omadusi. Kann on õppinud eristama konstruktiivset kriitikat pahatahtlikust laimust, mis on avaliku elu tegelaseks olemise paratamatu kaasosa.
Naine maskuliinses uudistemaailmas
Kuigi ajakirjanduses töötab palju naisi, on krimi- ja uuriv ajakirjandus olnud ajalooliselt pigem meeste pärusmaa. Eda-Liis Kann on selle stereotüübi edukalt murdnud. Ta on näidanud, et naine võib olla samaaegselt nii tundlik intervjueerija kui ka julge uurija, kes ei kohku tagasi keeruliste teemade ees.
Telgitagustest rääkides on ta vihjanud, et naisena peab end kohati topelt tõestama, et sind võetaks tõsiselt, eriti kui tegemist on jõustruktuuride või poliitiliste teemadega. Samas on naiselik empaatia ja intuitiivne lähenemine sageli trumbiks, mis avab uksi, mis meeskolleegidele võivad jääda suletuks. Inimesed kipuvad naisreporterile kergemini oma muresid kurtma ja usaldavad talle isiklikumaid detaile.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Alljärgnevalt on toodud valik küsimusi ja vastuseid, mis avavad veelgi detailsemalt Eda-Liis Kanni ja teletöö olemust.
Kuidas Eda-Liis Kann valmistub intervjuudeks?
Ettevalmistus sõltub suuresti teemast ja ajast. Uuriva loo puhul võib taustauuring kesta päevi või nädalaid – loetakse dokumente, suheldakse ekspertidega. Kiirete päevauudiste puhul tehakse taustatöö autos teel sündmuskohale, kasutades telefoni ja internetti. Oluline on tunda teemat piisavalt, et esitada õigeid küsimusi, kuid olla valmis ka improvisatsiooniks.
Kas kõik eetris nähtav on 100% tõde või on seal ka lavastust?
Uudistes on lavastamine rangelt keelatud. Sündmused, mida vaataja näeb, on ehtsad. Küll aga kasutatakse vahel nn “katteplaane” (näiteks inimese kõndimine, käed kirjutamas), mis filmitakse loo illustreerimiseks eraldi. Emotsioonid ja intervjuud on aga alati autentsed. Eda-Liis Kann on tuntud oma spontaansuse poolest, mis välistab igasuguse stsenaariumi järgi tegutsemise.
Mis on kõige raskem osa teletööst?
Paljude jaoks on see pidev pinge ja ebaregulaarne tööaeg. Puuduvad kindlad puhkepäevad ja pühad – uudised ei puhka kunagi. Samuti on raske taluda avalikku tähelepanu ja anonüümsete kommentaatorite kriitikat. Eda-Liis Kann on rõhutanud, et kõige raskem on siiski emotsionaalne koorem, mis kaasneb teiste inimeste õnnetuste kajastamisega.
Kuidas ta suudab jääda rahulikuks otse-eetris, kui midagi läheb valesti?
See on aastatepikkuse kogemuse tulemus. Otse-eetris võib kaduda heli, kukkuda valgustus või segada mööduja. Professionaalne reporter ei lase end sellest häirida, vaid selgitab olukorda vaatajale ja jätkab. Rahulikkus tuleb teadmisest, et paanika ei aita olukorda lahendada.
Kas teletöö on tasuv amet?
Eestis ei ole ajakirjandus valdkond, kus saaks kiiresti rikkaks. Seda tööd tehakse pigem missioonitundest ja kirest. Kuigi tipp-tegijad teenivad korralikku palka, on töötunnid ja vastutus sageli suuremad kui palganumber kajastab. Emotsionaalne tasu ja võimalus ühiskonnas midagi muuta on paljudele, sealhulgas Kannile, suurem motivaator kui raha.
Meediavaldkonna tulevik ja soovitused noortele
Vaadates tulevikku, on selge, et televisioon ja ajakirjandus on pidevas muutumises. Eda-Liis Kanni karjäär on tõestuseks, et ellu jäävad need, kes suudavad kohaneda. Tuleviku ajakirjanik peab olema universaalne sõdur – ta peab oskama kirjutada, filmida, monteerida ja turundada oma lugusid sotsiaalmeedias. Kadumas on piirid trükimeedia, raadio ja televisiooni vahel; kõik sulandub üheks multimeediaks.
Noortele, kes unistavad teletööst, on sõnum lihtne: see ei ole töö neile, kes otsivad mugavustsoonis olemist. See nõuab meeletut uudishimu, julgust küsida ebamugavaid küsimusi ja oskust kuulata inimesi. Edukas reporter ei ole see, kes näeb ekraanil ilus välja, vaid see, kes suudab jutustada loo, mis läheb vaatajale korda. Tehnilised oskused on õpitavad, kuid säde silmis ja tahe tõde välja selgitada peavad olema kaasasündinud või sügavalt juurdunud.
Lõppkokkuvõttes on teletöö privileeg olla ajaloo esireas. Eda-Liis Kann on oma avameelsete lugudega tõestanud, et kaamera taga on päris inimene oma hirmude ja rõõmudega, kuid just see inimlikkus teebki temast suurepärase ajakirjaniku. Iga lugu, mis jõuab eetrisse, on killuke kellegi elust, ja selle vahendamine on vastutus, mida ei tohi kunagi alahinnata.
