Tänases keerulises geopoliitilises olukorras, kus Euroopa julgeolekuarhitektuur on sattunud suurima surve alla alates Teise maailmasõja lõpust, on selge ja otsustav tegutsemine muutunud kriitilisemaks kui kunagi varem. Eerik-Niiles Kross, pikaajalise kogemusega julgeolekuekspert ja poliitik, on korduvalt rõhutanud üht keskset teesi, mis peaks kõlama häirekellana lääneriikide pealinnades: lääs peab lõpetama iseenese hirmutamise. See sõnum ei ole lihtsalt retooriline hüüdlause, vaid sügavalt strateegiline analüüs sellest, kuidas demokraatlik maailm on lasknud end psühholoogiliselt manipuleerida, loovutades initsiatiivi agressiivsele režiimile, mille tegelik jõud on kordades väiksem kui meie kollektiivne võimekus. Krossi vaade põhineb arusaamal, et Venemaa sõjapidamine ei toimu ainult lahinguväljal, vaid suures osas just lääne liidrite peades, kasutades ära meie ratsionaalset hirmu eskalatsiooni ees.
Hirm kui Venemaa strateegiline relv
Venemaa strateegilise kultuuri üks nurgakive on niinimetatud “refleksiivne kontroll”. See on meetod, mille eesmärk on sundida vastast tegema otsuseid, mis on kasulikud manipuleerijale, söötes talle ette spetsiifilist informatsiooni või luues teatud ohufooni. Eerik-Niiles Krossi hinnangul on lääs langenud just selle taktika ohvriks. Kreml on aastakümneid kultiveerinud kuvandit endast kui ettearvamatust ja irratsionaalsest tuumariigist, mis on valmis iga hetk maailma hävitama, kui tema nõudmistele vastu ei tulda.
See taktika on osutunud erakordselt edukaks. Iseenese hirmutamine väljendub pidevas mures selle üle, “mida Putin mõtleb” või “milline on Venemaa punane joon”. Kross viitab, et selline lähenemine on fundamentaalselt väär, sest see asetab lääne reageerija rolli, selle asemel et ise sündmuste käiku dikteerida. Kui me kardame pakkuda Ukrainale vajalikku abi, sest see võib “provotseerida Venemaad”, siis oleme me juba kaotanud psühholoogilise lahingu.
Heidutuse paradoks
Külma sõja ajal toimis heidutus, sest see oli kahepoolne ja usutav. Tänapäeval on tekkinud ohtlik asümmeetria, mitte sõjalises võimekuses, vaid poliitilises tahtes. Krossi analüüsist järeldub, et lääs on iseennast heidutanud olukorda, kus meie ülekaalukas konventsionaalne ja majanduslik jõud on neutraliseeritud meie endi hirmude poolt. Venemaa majandus on võrreldav Itaalia või Hispaania omaga, samas kui NATO ja Euroopa Liidu ühendatud majanduslik võimsus ületab Venemaad mitmekümnekordselt. Sõjalises tehnoloogias on vahe veelgi drastilisem.
Miks me siis käitume, nagu oleks olukord vastupidine? Põhjused peituvad lääne ühiskondade mugavustsoonis ja soovis vältida riske iga hinna eest. Krossi sõnum on, et paradoksaalsel kombel suurendab liigne ettevaatlikkus riske pikas perspektiivis. Näidates välja hirmu ja kõhklusi, saadame me agressioonile signaali, et lääs on nõrk ja lõhestatud, mis omakorda julgustab Kremlit minema kaugemale.
Eskalatsioonihirm ja tegelikkus
Üks peamisi argumente, mida lääne liidrid sageli kasutavad, on vajadus vältida “kolmandat maailmasõda”. See on mõistlik eesmärk, kuid Kross ja paljud teised Ida-Euroopa eksperdid leiavad, et meetodid selle saavutamiseks on valed. Järk-järguline abi andmine ehk nn “tilgutamine” ei hoia ära eskalatsiooni, vaid pikendab sõda ja suurendab inimohvreid.
Tegelikkus on näidanud, et Venemaa “punased jooned” on osutunud bluffiks. Vaatame ajalukku viimase paari aasta jooksul:
- Alguses kardeti saata tankitõrjerelvi – need saadeti ja maailmalõppu ei tulnud.
- Siis kardeti saata raskerelvastust ja suurtükke – need saadeti ja Venemaa ei rünnanud NATOt.
- Seejärel oli suur hirm lääne tankide (Leopard, Abrams) ees – need on nüüd lahinguväljal.
- Kardeti anda pikamaarakette (Storm Shadow, ATACMS) – ka need on kasutusel.
- Lõpuks kardeti anda F-16 hävitajaid – protsess on käivitunud.
Iga kord, kui lääs ületas ühe neist kujuteldavatest punastest joontest, pidi Venemaa reaalsusega kohanema. Krossi loogika kohaselt tõestab see, et jõuline ja otsustav tegutsemine on ainus keel, mida Kreml mõistab ja respekteerib. Hirmutamine tuumarelvaga on Venemaa viimane kaart, kuid selle kasutamine on ka Venemaale endale eksistentsiaalseks ohuks, mida nad väga hästi mõistavad.
Strateegilise ebaselguse vajadus
Üks oluline aspekt, mida Kross on esile toonud, on vajadus muuta lääne kommunikatsiooni. Selle asemel, et pidevalt avalikult deklareerida, mida me ei tee (näiteks: “me ei saada kunagi oma sõdureid”), peaksime me hoidma Venemaad teadmatuses. Strateegiline ebaselgus (strategic ambiguity) sunnib vastast olema ettevaatlikum, sest ta ei saa olla kindel lääne reaktsiooni ulatuse osas.
Kui me teatame ette, et välistame teatud sammud, anname me agressioonile rohelise tule tegutseda teatud piirideni karistamatult. Krossi visioonis peaks lääs deklareerima üheselt vaid üht: Ukraina peab võitma ja Venemaa strateegiline kaotus on vältimatu. Kõik vahendid selle saavutamiseks peaksid olema laual.
Ajaloolised paralleelid
Ajalugu pakub meile õpetlikke näiteid. 1930. aastate lepituspoliitika (appeasement) ei hoidnud ära Teist maailmasõda, vaid kiirendas selle puhkemist, andes agressorile aega ja enesekindlust. Seevastu Ronald Reagani jõuline poliitika 1980. aastatel, mis ei kartnud konfrontatsiooni ja panustas võidurelvastumisele, viis lõpuks Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ilma otsese suure sõjata.
Krossi mõttekäik on sarnane: rahu ei taga mitte järeleandmised, vaid ülekaalukas jõud ja valmisolek seda vajadusel kasutada. See on klassikaline si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks) põhimõte, mis on demokraatlikes ühiskondades sageli unustusse vajunud.
Majanduslik ja poliitiline surve
Lisaks sõjalisele abile hõlmab “hirmust ülesaamine” ka julgemaid samme majanduses ja poliitikas. Sanktsioonid on olnud tõhusad, kuid neis on endiselt liiga palju auke. Veelgi olulisem on küsimus Venemaa külmutatud varade kasutamisest.
- Varade konfiskeerimine: Läänes on sadu miljardeid eurosid Venemaa keskpanga varasid. Hirm juriidiliste tagajärgede või euro usaldusväärsuse languse ees on takistanud nende vahendite suunamist Ukraina ülesehitamiseks ja relvastamiseks. Krossi vaates on see järjekordne näide iseenese hirmutamisest – juriidilised lahendused on leitavad, kui on olemas poliitiline tahe.
- Rahvusvaheline isolatsioon: Venemaa peab tundma, et agressioonil on pikaajaline hind. See tähendab, et “business as usual” ei saa taastuda enne, kui on taastatud territoriaalne terviklikkus ja makstud reparatsioonid.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Alljärgnevalt on toodud vastused peamistele küsimustele, mis tekivad seoses Eerik-Niiles Krossi vaadetega lääne julgeolekupoliitikale ja Venemaa ohjeldamisele.
Miks on iseenese hirmutamine ohtlikum kui ettevaatlikkus?
Ettevaatlikkus on ratsionaalne riskide hindamine, kuid iseenese hirmutamine on halvav seisund, mis põhineb sageli vastase poolt loodud illusioonidel. Kui lääs kardab oma varju, annab see Venemaale strateegilise initsiatiivi, võimaldades tal domineerida vaatamata nõrgemale positsioonile. See pikendab konflikte ja suurendab lõpuks kulusid kõigile osapooltele.
Kas Krossi soovitatud lähenemine ei vii tuumasõjani?
See on peamine hirm, mida Kreml püüabki süvendada. Analüüsid näitavad, et tuumarelva kasutamine ei tooks Venemaale sõjalist edu, vaid viiks tema täieliku isolatsiooni ja võimaliku hävinguni (sealhulgas Hiina ja India toetuse kadumiseni). Kross ja paljud sõjandusstrateegid usuvad, et järeleandlikkus on ohtlikum, sest see võib julgustada Venemaad testima NATO piire, mis omakorda muudab suure sõja tõenäolisemaks.
Mida tähendab “Vene kaotuse” defineerimine?
See tähendab selget poliitilist eesmärki: Venemaa vägede täielikku lahkumist Ukraina territooriumilt (sh Krimmist), reparatsioonide maksmist ja sõjakurjategijate vastutusele võtmist. Kuni lääs räägib ebamääraselt “rahuprotsessist” või “mitte alandamisest”, puudub strateegiline fookus.
Kuidas peaks lääs suhtuma Venemaa “punastesse joontesse”?
Kogemus on näidanud, et need jooned on liikuvad ja pigem psühholoogilised tõkked. Lääs peaks lõpetama nende pärast muretsemise ja kehtestama oma punased jooned Venemaale, tehes selgeks, millised on tagajärjed agressiooni jätkamisel.
Strateegiline selgus loob turvalisust
Lõppkokkuvõttes taandub Eerik-Niiles Krossi sõnum vajadusele mõtteviisi muutuse järele. Me elame ajastul, kus julgeolek ei ole enam iseenesestmõistetav hüve, vaid midagi, mida tuleb aktiivselt kaitsta ja mille eest tuleb seista jõuliselt. Lääne tsivilisatsioonil on olemas kõik vajalikud vahendid – intellektuaalsed, majanduslikud ja sõjalised –, et tagada oma turvalisus ja aidata Ukrainal taastada õiglus. Puudu on olnud vaid julgusest kasutada neid vahendeid täies mahus.
Iseenese hirmutamise lõpetamine tähendab reaalsusele näkku vaatamist: agressor ei peatu enne, kui teda peatatakse. Mida kauem me viivitame otsustavate sammudega, seda kõrgemaks kujuneb hind, mida meil tulevikus maksta tuleb. Selge, kompromissitu ja jõuline hoiak ei ole mitte sõjaõhutamine, vaid ainus toimiv tee püsiva rahu suunas Euroopas. On aeg, et lääs usuks oma tugevusse vähemalt sama palju, kui Venemaa usub oma propagandasse.
