Praegune ajajärk maailmapoliitikas ja majanduses on kahtlemata üks keerulisemaid, mida oleme viimaste aastakümnete jooksul näinud. Meid ümbritseb nn polükriis – olukord, kus üheaegselt rulluvad lahti geopoliitilised konfliktid, majanduslik ebakindlus, kliimamuutuste kiirenemine ja tehnoloogilised murrangud. Sellises turbulentses keskkonnas kostub üha sagedamini hääli, mis seavad kahtluse alla suurte rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO, Euroopa Liit, NATO või Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), tõhususe. Kriitikud väidavad sageli, et need süsteemid on liiga bürokraatlikud, aeglased ja hambutud. Ometi, kui süveneda kriiside olemusse ja nende lahendamise mehhanismidesse, joonistub välja hoopis teistsugune pilt. Eksperdid ja analüütikud rõhutavad üha jõulisemalt: ilma nende koostööformaatideta oleks maailm praeguses olukorras kordades haavatavam ja kaos ulatuslikum.
Stabiilsuse ja julgeoleku arhitektuur
Kõige ilmsem valdkond, kus rahvusvaheliste organisatsioonide puudumine tooks kaasa katastroofilised tagajärjed, on julgeolek. Kuigi on tõsi, et rahvusvahelised institutsioonid ei ole suutnud ära hoida kõiki sõjalisi konflikte, sealhulgas agressiooni Ukraina vastu, on nende roll konflikti leviku piiramisel ja “mängureeglite” hoidmisel asendamatu. NATO on siinkohal parim näide kollektiivkaitsest, mis toimib heidutusena. Ilma sellise alliansita oleksid väikeriigid suurte agressorite ees täiesti kaitsetud, mis viiks paratamatult doominoefektina uute konfliktideni.
Eksperdid toovad välja kolm peamist aspekti, kuidas rahvusvahelised organisatsioonid julgeolekut mõjutavad:
- Suhtluskanalite avatuna hoidmine: Isegi sügavaimate kriiside ajal pakuvad organisatsioonid nagu ÜRO või OSCE platvormi, kus vaenupooled on sunnitud teineteist kuulama. See diplomaatiline “puhver” on sageli ainus asi, mis hoiab ära konflikti eskaleerumise tuumasõjaks või globaalseks katastroofiks.
- Rahvusvaheline õigus kui raamistik: Ilma ÜRO põhikirja ja Genfi konventsioonideta kehtiks maailmas vaid toores jõud. Organisatsioonid loovad ja hoiavad elus normatiivset raamistikku, mis võimaldab agressoreid vastutusele võtta, kehtestada sanktsioone ja koondada maailma avalikkust ohvri toetuseks.
- Humanitaarabi koordineerimine: Sõjakolletes ja kriisipiirkondades on sageli ainsad toimivad struktuurid rahvusvahelised abiagentuurid (nt UNHCR, Punane Rist), mis suudavad ületada riigipiire ja rindejooni, et päästa tsiviilelanikke.
Majandusliku kaose vältimine
Teine kriitiline rinne on globaalne majandus. Tänapäeva majandussüsteem on sedavõrd läbi põimunud, et ühe piirkonna probleemid muutuvad tundidega globaalseteks. Inflatsioon, tarneahelate katkemine ja energiakriisid ei tunne riigipiire. Siin astuvad mängu organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).
Miks on nad asendamatud? Sest riikide keskpangad ja valitsused ei suuda üksinda võidelda globaalsete finantsvoogudega. Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad siin stabilisaatoritena:
- Viimase instantsi laenuandjad: Kriisi ajal, kui eraturud keelduvad riikidele raha laenamast, pakub IMF päästerõngast, mis hoiab ära riikide pankrotistumise ja sotsiaalse kollapsi. See omakorda hoiab ära massimigratsiooni ja poliitilise radikaliseerumise.
- Kaubandussõdade ohjamine: Protektsionism on kriiside ajal kerge tekkima. WTO reeglid ja vahekohtud aitavad vältida olukorda, kus riigid kehtestavad vastastikku hävitavaid tariife, mis süvendaksid majanduslangust veelgi.
- Andmete ja analüüsi jagamine: Kvaliteetne ja võrreldav statistika on poliitikakujundamise alus. OECD ja Maailmapank pakuvad ekspertiisi, mida üksikutel riikidel ei pruugi olla, aidates seeläbi teha targemaid otsuseid kriisist väljumiseks.
Piiriülesed ohud: Kliima ja tervis
Kõige selgemalt avaldub rahvusvahelise koostöö vajadus valdkondades, mida ükski riik füüsiliselt üksi kontrollida ei saa. Viirused ja kasvuhoonegaasid ei peatu piiripunktides ega vaja viisasid. COVID-19 pandeemia oli valus õppetund, mis näitas, kui habras on maailm ilma koordineeritud tegevuseta. Kuigi WHO sai kriitikat, oli see siiski ainus organ, mis suutis koondada globaalset teadusinfot, töötada välja ravijuhiseid ja koordineerida vaktsiinide jaotamist vaesematesse piirkondadesse.
Kliimakriisi kontekstis on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja Pariisi kokkulepe ainsad mehhanismid, mis sunnivad riike ühise laua taha. Ilma nende kokkulepeteta oleks globaalne soojenemine kontrollimatu, sest üksikul riigil puudub majanduslik motivatsioon heitmeid vähendada, kui teised seda ei tee. Rahvusvahelised organisatsioonid loovad usaldusmehhanismi: me pingutame, sest teame ja kontrollime, et ka teised pingutavad.
Väikeriikide ellujäämisgarantii
Eesti ja teiste väikeriikide jaoks ei ole kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mugavusvalik, vaid eksistentsiaalne vajadus. Suurriigid võivad teatud olukordades lubada endale isolatsionismi või kahepoolseid kokkuleppeid jõupositsioonilt. Väikeriikide huvid on aga kaitstud vaid siis, kui maailmas kehtib reeglitepõhine kord.
See tähendab süsteemi, kus õigus on ülimuslik jõu ees. Rahvusvahelised organisatsioonid ongi selle korra hoidjad. Nad annavad väikeriigile hääleõiguse ja vetoõiguse (näiteks EL-is või NATOs), mis on ebapropotsionaalselt suur võrreldes riigi rahvaarvu või majandusliku koguvõimsusega. Ekspertide hinnangul on just see aspekt – suveräänsuse võimendamine läbi koostöö – peamine põhjus, miks väikeriigid peavad olema suurimad rahvusvaheliste organisatsioonide toetajad.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt vastame levinumatele küsimustele, mis inimestel seoses rahvusvaheliste organisatsioonide rolliga praeguses kriisis tekivad.
1. Kas rahvusvahelised organisatsioonid ei ole liiga kallid ülal pidada?
Kuigi liikmemaksud võivad tunduda suured, on need marginaalsed võrreldes kuludega, mida tooks kaasa sõda, kontrollimatu pandeemia või täielik majanduskollaps. Näiteks rahuvalvemissioonide eelarve on vaid murdosa maailma sõjalistest kulutustest. Eksperdid nimetavad seda “kindlustuspoliisiks” – me maksame stabiilsuse eest.
2. Miks ÜRO ei suuda sõdu koheselt lõpetada?
ÜRO ei ole maailma valitsus, vaid riikide ühendus. Selle tegevus sõltub liikmesriikide, eriti Julgeolekunõukogu alaliste liikmete poliitilisest tahtest. Kui suurriigid on eriarvamusel, tekib patiseis. Siiski ei tähenda see organisatsiooni mõttetust – ÜRO teeb taustal tohutut humanitaartööd ja pakub diplomaatilist väljapääsu, kui osapooled on selleks valmis.
3. Kas kuulumine Euroopa Liitu või NATOsse vähendab Eesti iseseisvust?
Vastupidi, kaasaegses maailmas suurendab see tegelikku iseseisvust. Üksi olles oleks Eesti otsustusõigus globaalsete protsesside üle olematu ja julgeolek habras. Organisatsioonidesse kuuludes on Eestil koht laua taga, kus otsustatakse Euroopa ja maailma tuleviku üle. Loovutades osa formaalsest suveräänsusest, võidame me kordades enam reaalset mõjuvõimu ja turvalisust.
4. Mida tehakse bürokraatia vähendamiseks nendes organisatsioonides?
Reformid on pidevad. Nii ÜRO kui ka EL tegelevad aktiivselt digitaliseerimise ja protsesside optimeerimisega. Kriisid on sageli katalüsaatoriks, mis sunnivad organisatsioone muutuma paindlikumaks ja kiiremaks, nagu näitas EL-i kiire reaktsioon Ukraina toetamisel või vaktsiinide hankimisel.
Koostöö kui ainus toimiv ellujäämisstrateegia
Vaadates tulevikku, on selge, et probleemid ei muutu lihtsamaks ega lokaalsemaks. Tehisintellekti reguleerimine, küberjulgeolek, kosmose kasutamine ja uute pandeemiate ennetamine nõuavad veelgi tihedamat rahvusvahelist koordineerimist kui seni. Isolatsionism ja kapseldumine, mida populistlikud liikumised sageli lahendusena pakuvad, on petlikud miraažid.
Eksperdid rõhutavad, et rahvusvahelised organisatsioonid ei ole kivisse raiutud monumendid, vaid elavad organismid, mis peavad ajaga kohanema. Nende ebatäiuslikkus ei ole argument nende lammutamiseks, vaid pigem üleskutse nende reformimiseks ja tugevdamiseks. Praegune kriis on tõestanud, et alternatiiv koostööle ei ole mitte suveräänsus, vaid kaos. Seega on rahvusvaheliste organisatsioonide tugevdamine, nende rahastamine ja nende reeglite austamine kõige pragmaatilisem poliitika, mida iga riik, hoolimata suurusest, saab praegusel ebakindlal ajal ajada. See on investeering, mille tootlus on mõõdetav rahus, stabiilsuses ja inimeludes.
