Euroopa kirjanduslugu on justkui võimas jõgi, millel on lugematu arv harujõgesid ja lisajõgesid, kuid kui me liigume vastuvoolu tagasi selle kõige kaugema ja ürgsema allika juurde, leiame me eest ühe nime – Homeros. See nimi ei tähista tänapäeva mõistes lihtsalt ühte autorit, vaid pigem kultuurilist monumenti, mis on vorminud lääne mõtlemist, eetikat ja jutustamiskunsti juba peaaegu kolm tuhat aastat. Ometi on paradoksaalne, et isik, keda peetakse meie kirjandusruumi “isaks”, on ajalooliselt üks kõige tabamatumaid ja salapärasemaid figuure. Me ei tea täpselt, millal ta sündis, kus ta elas või kas ta üldse eksisteeris ühe konkreetse inimesena, kuid tema omistatud eeposed “Ilias” ja “Odüsseia” on säilinud läbi sajandite kui inimeksistentsi tüvitekstid.
Homerose mõistatus ei seisne ainult tema isikus, vaid ka selles, kuidas suutis üks arhailine ühiskond, kus kirjaoskus oli alles lapsekingades või puudus täielikult, luua nii keerukaid, mahukaid ja poeetiliselt täiuslikke teoseid. Need lood ei räägi vaid jumalatest ja kangelastest; need on süvapsühholoogilised uurimused aust, vihast, kaotusvalust ja kojujõudmise igatsusest. Sukeldudes Vana-Kreeka müstilise lauliku maailma, avastame me kihi kihi haaval mitte ainult antiikaja ajalugu, vaid ka iseenda kultuurilist DNA-d.
Kes oli see müstiline laulik?
Antiikajal ei kaelnud keegi Homerose olemasolus, kuid tema eluloolised andmed olid juba toona mähitud legendide udusse. Traditsiooniliselt kujutatakse Homerost kui pimedat rändlaulikut (aoidi), kes liikus linnast linna, kandes ette oma värsse ja saates end lüürat meenutaval pillil. Pimedus ei olnud antiikmütoloogias ja -kirjanduses pelgalt puue, vaid sageli märk sisemisest nägemisest ja jumalikust andest – arvati, et see, kes ei näe välist maailma, suudab paremini tajuda jumalate tahet ja mineviku tõdesid.
Kreeka linnriigid võistlesid omavahel ägedalt au eest olla nimetatud Homerose sünnipaigaks. Tuntud on distihhon, mis loetleb seitset linna: Smyrna, Chios, Kolophon, Salamis, Rhodos, Argos ja Ateena. Tänapäeva teadlased kalduvad arvama, et kui ajalooline Homeros eksisteeris, pärines ta tõenäoliselt Jooniast (tänapäeva Türgi läänerannik) või mõnelt selle lähedalasuvalt saarelt, näiteks Chioselt. Sellele viitab eeposte keel – arhailine joonia dialekt, millesse on segatud teiste murrete elemente.
Ajaline määratlus on sama keeruline kui geograafiline. Enamik kaasaegseid ajaloolasi paigutab Homerose tegutsemisaja 8. sajandi teise poolesse eKr. See oli aeg, mil Kreeka hakkas väljuma niinimetatud “tumedast ajajärgust”, kaubandus foiniiklastega elavnes ja Kreekasse jõudis tähestikkiri, mis võimaldas suulist pärimust esmakordselt kirja panna.
Kaks giganti: “Ilias” ja “Odüsseia”
Homerosele omistatud kaks suurteost on oma olemuselt väga erinevad, kuigi mõlemad käsitlevad Trooja sõjaga seotud sündmusi. Need ei ole ajalooõpikud, vaid kangelaseeposed, mis keskenduvad inimese loomusele kriisiolukorras.
Ilias – lugu vihast ja inimlikkusest
“Ilias” ei jutusta kogu kümne aasta pikkusest Trooja sõjast, vaid keskendub vaid umbes viiekümnele päevale sõja kümnendal aastal. Teose keskne teema on Achilleuse raev (*menis*). See algab tülist kreeklaste juhi Agamemnoni ja nende parima sõdalase Achilleuse vahel ning kulmineerub Trooja kangelase Hektori surmaga. “Ilias” on traagiline ja verine, kuid samas ülistab see sõjamehe aukoodeksit ja surelike paratamatut saatust. Üks liigutavamaid hetki on teose lõpus, kui Hektori isa, kuningas Priamos, suudleb oma poja tapja Achilleuse käsi, et paluda tagasi poja surnukeha – stseen, mis toob esile ühise inimliku kannatuse, mis ületab vaenu piirid.
Odüsseia – seiklus ja kojutulek
Kui “Ilias” on sõjaepos, siis “Odüsseia” on seiklusromaan ja esimene suur lugu kojujõudmisest (*nostos*). See räägib Ithaka kuninga Odysseuse eksirännakutest pärast Trooja langemist. Odysseus ei ole toores jõumees nagu Achilleus, vaid kaval ja mitmekülgne (*polytropos*). Tema teekond on täis fantastilisi olendeid – kükloope, sireene, nõidasid ja inimsööjaid. Kuid samavõrra oluline on tegevusliin Ithakal, kus tema naine Penelope ja poeg Telemachos ootavad teda tagasi, tõrjudes ülbeid kosilasi. “Odüsseia” tähistab üleminekut toorelt jõult intellektile ja pereväärtustele.
Suuline traditsioon ja heksameetri maagia
Üks olulisemaid aspekte Homerose loomingu mõistmisel on tõsiasi, et need teosed loodi suuliselt. See tähendab, et Homeros ei “kirjutanud” neid eeposeid nii, nagu kirjanik kirjutab romaani. Ta “laulis” neid, kasutades keerukat rütmilist süsteemi ja mälutehnikaid.
- Daktüliline heksameeter: See on eeposte rütm, mida nimetatakse sageli “kangelasvärsiks”. Iga värsirida koosneb kuuest osast ehk jalast. See range rütm aitas laulikul teksti meeles pidada ja improviseerida.
- Püsiepiteedid: Lugeja märkab kiiresti korduvaid väljendeid nagu “kiirejalgne Achilleus”, “roosinäpune Eos” (koit) või “kodaratega laevad”. Need ei olnud pelgalt ilutsevad omadussõnad, vaid valmis ehituskivid, mis sobitusid ideaalselt värsimõõtu, võimaldades laulikul loo käigus hingata ja järgmist stseeni kavandada.
- Tüüpstseenid: Söögikorrad, relvastumine, laevade vettelaskmine ja ohverdamised on kirjeldatud sageli identsete sõnadega. See kordus pakkus kuulajale äratundmisrõõmu ja laulikule kindlat pinnast.
See suuline päritolu seletab ka mõningaid loogikavigu ja ebakõlasid tekstis – “Homerose tukkumisi”, nagu neid on nimetatud. Elavas esituses ei pannud kuulaja tähele, kui mõni detail saja värsi pärast muutus, kuid kirjapandud tekstis torkavad need silma.
Homerose küsimus: kas ta oli üldse olemas?
Kirjandusteaduses eksisteerib termin “Homerose küsimus”, mis tekkis 18. sajandi lõpus ja kestab teatud määral tänaseni. See on debatt selle üle, kes on eeposte tegelik autor ja kuidas need tekstid sündisid.
Teadlased jagunesid laias laastus kaheks leeriks:
- Analüütikud: Nad väitsid, et “Ilias” ja “Odüsseia” on kokku pandud paljudest erinevatest lühematest lauludest, mis pärinevad eri ajastutest ja autoritelt. Nende arvates oli “Homeros” vaid koondnimi või hilisem toimetaja, kes need laulud ühendas.
- Unitaarlased: Nemad uskusid, et kummagi eepose taga on siiski ühe geniaalse luuletaja kindel käsi ja visioon. Nad rõhutasid teoste kompositsioonilist terviklikkust ja sümmeetriat, mida oleks raske saavutada juhusliku kokkuliitmise teel.
Tänapäeval valitseb kompromiss, mida toetab Milman Parry ja Albert Lordi suulise luule teooria. Arvatakse, et eeposed põhinevad sajanditepikkusel suulisel traditsioonil, kuid mingil hetkel (ilmselt 8. sajandil eKr) vormis üks erakordne isiksus – keda me nimetame Homeroseks – sellest pärimusest need monumentaalsed tervikteosed, dikteerides need kirjutajale.
Arheoloogiline tõde müüdi taga
Veel 19. sajandi keskpaigani peeti Homerose kirjeldatud maailma – kuldset Mükeenet ja võimsat Troojat – puhtaks fantaasiaks. See muutus drastiliselt tänu Saksa ärimehele ja amatöörarheoloogile Heinrich Schliemannile. Olles lapsena lummatud “Iliasest”, uskus ta fanatiliselt, et Trooja on päriselt olemas.
1870. aastatel kaevas Schliemann Türgis Hissarliki künkal välja varemed, mida tänapäeval tunnustatakse iidse Troojana. Hiljem kaevas ta Mükeenes ja leidis rikkalikke kuldaardeid. Kuigi Schliemanni meetodid olid toored ja ta eksis paljudes dateeringutes (tema leitud “Priamose aare” ja “Agamemnoni mask” pärinesid tegelikult palju varasemast ajast kui Trooja sõda), tõestas ta maailmale, et Homerose eepostel on ajalooline põhi. Homeros kirjeldas mälestusi pronksiaja hiilgusest, segades neid omaenda rauaaja reaalsusega.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Homerose elu ja loomingu kohta tekib lugejatel tihti spetsiifilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
Kas Homeros oli tõesti pime?
Meil puuduvad ajaloolised tõendid Homerose füüsilise seisundi kohta. Pimedus on pigem kirjanduslik ja mütoloogiline sümbol. Antiikkultuuris seostati füüsilist pimedust sageli vaimse selguse ja prohvetlike võimetega. Kujutelm pimedast laulikust võib pärineda ka “Odüsseias” esinevast pimedast laulikust Demodokosest, kelles nähti autori *alter ego*.
Millal Homerose eeposed kirja pandi?
Kuigi lood ise ringlesid suuliselt sajandeid, toimus nende üleskirjutamine tõenäoliselt ajavahemikus 750–700 eKr. Ametlikum ja standardiseeritud versioon (nn “Ateena redaktsioon”) pandi kokku ilmselt 6. sajandil eKr Ateena türanni Peisistratose käsul, et fikseerida tekst retsiteerimiseks Panathenaea pidustustel.
Kas Trooja hobune on “Iliases”?
Üllataval kombel ei kirjeldata kuulsat puuhobuse episoodi ja Trooja vallutamist “Iliases”. “Ilias” lõpeb Hektori matustega, kui Trooja on veel vallutamata. Lugu puuhobusest jutustatakse tagasivaatena hoopis “Odüsseias” ja teistes, kaduma läinud eepilistes tsüklites.
Miks on Homerose keel nii keeruline?
Homerose keel on kunstlik poeetiline keel, mida tegelikus elus kunagi ei räägitud. See on segu erinevatest Vana-Kreeka dialektidest (joonia, aioolia) ja sisaldab väga arhailisi vorme. See keel kujunes välja sajandite jooksul spetsiaalselt heksameetris laulmise jaoks.
Euroopa kultuuri vundament
Homerose mõju lääne kultuuriloole on võimatu üle hinnata. Ta ei ole lihtsalt “esimene kirjanik”, vaid kogu kirjandusliku traditsiooni alustala. Vana-Kreeka haridussüsteem põhines Homerose tekstide päheõppimisel – tema teosed olid ühtaegu nii aabits, ajalooõpik kui ka moraaliõpetus. Platon nimetas teda “Kreeka kasvatajaks”, kuigi kritiseeris teda jumalate ebamoraalse kujutamise eest.
Hilisemad Rooma autorid, eesotsas Vergiliusega, võtsid “Iliase” ja “Odüsseia” eeskujuks oma rahvuseepose “Aeneis” loomisel. Keskajal tunti Homerost Lääne-Euroopas vähe, kuid renessanss tõi ta taas au sisse. Tema jälgi leiame Dante, Shakespeare’i, Miltoni ja James Joyce’i (“Ulysses”) loomingust. Isegi tänapäeva Hollywoodi kassahitid, mis järgivad kangelase teekonna struktuuri, võlgnevad oma dramaturgilise skeleti sellele iidsele laulikule.
Lõppkokkuvõttes polegi tähtis, kas Homeros oli üks konkreetne mees või poeetide kollektiiv. Tähtis on see, et need lood suutsid tabada midagi universaalselt inimlikku. Kuni me tunneme viha, armastust, kaotusvalu ja igatsust kodu järele, jääb Homeros meie kaasaegseks, sosistades meile üle aastatuhandete lugusid sellest, mida tähendab olla inimene.
