Eesti kultuurimaastikul on vähe nimesid, mis kannaksid endas nii tugevat ja äratuntavat laengut kui Saaremäe. See nimi seostub koheselt Rakvere Teatri, jõulise näitlejatöö ja teatud pungiliku mässumeelsusega, mida on aastakümneid esindanud Üllar Saaremäe. Kuid nime pärimine ei tähenda automaatselt ande või kire pärimist, ning veelgi vähem tähendab see lihtsat teekonda iseenda leidmiseni. Karl Robert Saaremäe, kes on tänaseks tõestanud end iseseisva ja mitmekülgse artistina, on avameelselt rääkinud sellest, et tee näitlemiseni ei olnud tema jaoks sirgjooneline ega iseenesestmõistetav. Vastupidi, kuulsa isa jälgedes käimine tekitas noores mehes esialgu pigem trotsi ja soovi vastanduda, kui vooluga kaasa minna. See on lugu identiteedi otsingutest, vanemate varjust väljumisest ja sellest, kuidas algsest vastupanust kasvas lõpuks välja sügav armastus teatrikunsti vastu.
Trotsist sündinud iseseisvus ja vastandumine ootustele
Lapsed, kes kasvavad üles avaliku elu tegelaste peredes, seisavad sageli silmitsi nähtamatu survega. Karl Robert Saaremäe lapsepõlv möödus suuresti teatri tagaruumides ja lavakardinate vahel, mis andis talle küll privileegi näha teatrimagia sündi lähedalt, kuid tekitas ühtlasi ka küllastumuse tunde. Kui terve maailm eeldab, et pojast saab isa koopia või tema töö jätkaja, tekib loomulik psühholoogiline kaitsereaktsioon. Karl Robert on tunnistanud, et teismeeas ja varajases nooruses oli tal tugev soov tõestada, et ta on keegi muu, keegi täiesti eraldiseisev.
See “trots”, mida ta on hiljem intervjuudes kirjeldanud, ei olnud viha isa vastu, vaid pigem eksistentsiaalne vajadus defineerida end ise, mitte läbi kellegi teise prisma. Olukord, kus sind tuntakse eelkõige kui “Üllar Saaremäe poega”, võib olla noore inimese enesehinnangule rusuvalt raske. See tekitab tunde, et sinu enda saavutused on teisejärgulised või saadud teenimatult. Seetõttu püüdis Karl Robert esialgu leida väljundeid, mis ei oleks otseselt seotud teatriga, otsides oma kohta muusikas ja teistes eneseväljendusvormides, mis võimaldasid tal olla tema ise.
Teatripisik on sageli tugevam kui vastupanu
Hoolimata algsest vastuseisust, on keskkonnal ja geneetikal oma roll. Kasvamine kodus, kus mõlemad vanemad – nii isa Üllar Saaremäe kui ka ema Tiina Mälberg – on pühendunud näitlejad, tähendas seda, et teater ei olnud lihtsalt töökoht, vaid elustiil. Loovad arutelud, tekstiproovid ja kunstiline atmosfäär olid igapäevaelu lahutamatu osa. Isegi kui noor Karl Robert üritas seda tõrjuda, imbus see maailm temasse paratamatult.
Pöördepunkt saabus siis, kui tuli aeg langetada reaalseid otsuseid haridustee ja tuleviku osas. Sageli juhtub, et see, mille vastu me kõige rohkem võitleme, osutub meie tõeliseks kutsumuseks. Karl Roberti puhul sai määravaks arusaam, et näitlemine ei pea tähendama isa kopeerimist. Näitlemine on oma olemuselt äärmiselt individuaalne kunstivorm, kus iga artist toob lavale või ekraanile oma isikliku psühhofüüsise, oma valud ja oma rõõmud.
Haridustee valik: Viljandi Kultuuriakadeemia roll
Üks olulisemaid samme iseseisvumise teel oli Karl Roberti otsus astuda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. See valik oli märgiline mitmel põhjusel:
- Distants kodust: Viljandi pakkus füüsilist ja vaimset distantsi Rakverest, kus tema vanemad olid legendi staatuses. See võimaldas tal alustada puhtalt lehelt keskkonnas, kus ta oli eelkõige üliõpilane, mitte kellegi poeg.
- Erinev koolkond: Viljandi teatrikool on tuntud oma veidi teistsuguse, kohati eksperimentaalsema ja füüsilisema lähenemise poolest võrreldes Tallinnas asuva Lavakunstikooliga. See aitas Karl Robertil arendada välja oma unikaalse käekirja.
- Koostöö Kalju Komissaroviga: Õppimine sellise suurkuju käe all nagu Kalju Komissarov andis talle tugeva baasi ja distsipliini, mis aitasid vormida temast professionaali.
Viljandi periood oli aeg, mil poisilik trots asendus professionaalse ambitsiooniga. Seal sai ta katsetada, eksida ja õnnestuda omaenese tingimustel. See oli aeg, mil ta mõistis, et isa jälgedes käimine ei tähenda samade saabaste kandmist, vaid sama raja valimist, mida mööda kõndida omas rütmis.
Isa ja poeg: Kolleegid laval ja ekraanil
Tänaseks on Karl Robert Saaremäe jõudnud punkti, kus ta suudab oma isaga suhelda kui võrdne võrdsega. Trots on asendunud vastastikuse austuse ja professionaalse partnerlusega. Nad on jaganud lava ja ekraaniaega, mis on publikule alati pakkunud suurt huvi. Kuid veelgi olulisem on see, kuidas nad teineteist täiendavad.
Kui Üllar Saaremäe on tuntud oma jõulise, kohati raju ja karismaatilise pungi-imagoga, siis Karl Robert toob mängu teistsuguse tundlikkuse, modernsema ja kohati nüansseerituma lähenemise, mis sobitub hästi kaasaegse Eesti filmi ja teatri keelega. Nende dünaamika ei ole enam hierarhiline isa-poja suhe, vaid pigem kahe looja dialoog.
Kuulsad teatridünastiad Eestis
Saaremäede lugu ei ole Eesti kultuuriloos ainulaadne. Eesti on väike riik ja teatridünastiad on siin pigem reegel kui erand. See kontekst aitab mõista, miks Karl Roberti algne trots oli nii loomulik. Võrdlused on kerged tekkima ja avalikkuse tähelepanu on teravdatud.
Sarnaseid näiteid võib tuua Ulfsakite (Lembit ja Juhan), Eelmaade (Aleksander ja Taavi) või Mikiveride peredest. Iga “järgmise põlvkonna” näitleja peab läbima selle sama tuleproovi: tõestama, et ta on andekas iseseisvalt, mitte pärilikkuse tõttu. Karl Robert on selle eksami edukalt sooritanud, näidates üles mitmekülgsust nii teatrilaval, teleseriaalides kui ka kinolinal.
Oma näo leidmine rollide kaudu
Karl Robert Saaremäe on teinud teadlikke valikuid, et mitte jääda ühe karakteritüübi vangiks. Tema rollide galerii on lai, ulatudes klassikalistest teatritükkidest kuni moodsate ja sotsiaalselt teravate teemadeni.
Oluline on märkida tema tööd vabakutselisena ja erinevates projektiteatrites. See näitab julgust ja ettevõtlikkust, mis on tänapäeva näitleja jaoks hädavajalik. Ta ei ole jäänud lootma ainult koduteatri turvalisusele, vaid on otsinud väljakutseid mujalt. Tema osatäitmised filmides ja populaarsetes teleseriaalides on toonud talle tuntuse ka väljaspool teatrisaale, kõnetades nooremat publikut, kes ei pruugi tema isa varasemaid kultusrolle isegi teada. See on parim tõestus sellest, et ta on loonud omaenda nimebrändi.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused mõningatele levinud küsimustele seoses Karl Robert Saaremäe ja tema karjääriga.
1. Kes on Karl Robert Saaremäe vanemad?
Tema isa on tuntud näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe ning ema on Rakvere Teatri näitleja Tiina Mälberg. Ta on kasvanud üles läbinisti teatrilembeses perekonnas.
2. Kus Karl Robert Saaremäe näitlemist õppis?
Ta lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti õppekava, mis andis talle laiapõhjalise hariduse ja võimaluse arendada oma isikupärast stiili eemal pealinna kärast.
3. Miks tundis Karl Robert alguses trotsi näitlejaks saamise vastu?
Trots tulenes soovidest iseseisvuda ja vältida pidevaid võrdlusi oma kuulsa isaga. Ta soovis leida oma teed ja karta oli, et näitlejaks hakates jääb ta igavesti “Üllari pojaks”. See oli loomulik vastureaktsioon ootustele.
4. Kas Karl Robert ja Üllar Saaremäe on koos näidelnud?
Jah, nad on jaganud nii lava kui ka ekraani. Nende koostöö on muutunud aastatega professionaalseks partnerluseks, kus isa ja poja rollid taanduvad kollegiaalse austuse ees.
5. Millistes žanrites Karl Robert peamiselt tegutseb?
Ta on mitmekülgne näitleja, kes teeb kaasa nii draamateatri lavastustes, komöödiates, teleseriaalides kui ka filmides. Tema ampluaa ulatub psühholoogilisest draamast meelelahutuseni.
Vaade tulevikku ja uued perspektiivid
Tänaseks on Karl Robert Saaremäe “trotsi-periood” seljataga ning sellest on saanud väärtuslik kogemus, mis on teda inimesena ja kunstnikuna rikastanud. See sisemine võitlus on andnud talle selgroo, mida on laval tunda. Ta ei ole näitleja lihtsalt sellepärast, et see oli lihtne valik, vaid sellepärast, et ta võitles selle valiku enda jaoks kätte. Ta on pidanud ennast rohkem tõestama kui keegi, kes tuleb teatrikauge perekonnast, sest eelarvamuste murdmine on topelttöö.
Vaadates tulevikku, on selge, et Karl Robertil on potentsiaali kujuneda üheks oma põlvkonna kandvamaks jõuks Eesti teatris ja kinos. Tema teekond meenutab meile, et pärilikkus on vaid stardipositsioon, mitte finišijoon. Oluline ei ole see, kelle jälgedes me käime, vaid see, millised jäljed me ise maha jätame. Tema puhul on need jäljed üha sügavamad ja isikupärasemad, lubades publikul oodata veel palju üllatavaid ja meeldejäävaid rolle.
