Iga kord, kui meediasse jõuab uudis jõhkrast kuriteost, mille toimepanijale määratakse tingimisi vangistus või oodatust lühem reaalne vanglaaeg, lahvatab ühiskonnas emotsionaalne ja terav arutelu. Kommentaariumid täituvad vihaste hüüatustega, mis süüdistavad kohtunikke pehmuses ja seadusandjaid eluvõõruses. See on inimlikult mõistetav reaktsioon – ohvrite kannatused nõuavad justkui vastukaaluks ranget ja vääramatut kättemaksu. Ometi on õigussüsteem ja karistuspoliitika palju keerulisem mehhanism kui lihtsalt “silm silma vastu” printsiibi rakendamine. Et mõista, kas Eesti kohtusüsteem on tõepoolest liiga leebe, tuleb vaadata pealiskaudsetest pealkirjadest sügavamale ning analüüsida karistuse eesmärke, statistikat ja seda, mis tegelikult kuritegevust vähendab.
Karistuse eesmärk: kättemaks või parandamine?
Üks peamisi põhjuseid, miks avalikkuse õiglustunne ja kohtuotsused sageli vastuollu lähevad, peitub erinevas arusaamas karistuse eesmärgist. Tavakodaniku jaoks on karistus sageli võrdne kättemaksuga: kurjategija peab kannatama vähemalt sama palju, kui kannatas tema ohver. Kaasaegne Euroopa õigusruum, kuhu kuulub ka Eesti, lähtub aga teistsugusest filosoofiast.
Eesti karistuspoliitika on suures osas üles ehitatud Põhjamaade mudelile, kus kesksel kohal on rehabilitatsioon ja retsidiivsuse (korduvkuritegevuse) vältimine. Uuringud on korduvalt näidanud, et väga pikad ja ebainimlikud vanglakaristused ei pruugi ühiskonda turvalisemaks muuta. Vastupidi – inimene, kes veedab aastaid isoleerituna ja vägivaldses keskkonnas ilma sotsiaalse toeta, tuleb vabadusse sageli veelgi ohtlikumana, olles kaotanud sideme normaalse eluga, tööoskused ja peresuhted.
Seega on kohtuniku ülesanne leida tasakaal: karistus peab olema piisavalt mõjuv, et süüdlane mõistaks oma teo lubamatust (eripreventsioon) ja et teised hoiduksid sarnaste tegude tegemisest (üldpreventsioon), kuid samas ei tohi see täielikult hävitada inimese võimalust tulevikus seaduskuulekalt elada.
Kokkuleppemenetlus – kas õigusemõistmise allahindlus?
Üks suurimaid kriitikaallikaid on Eestis laialdaselt kasutatav kokkuleppemenetlus. Paljudele tundub see justkui “allahindlus” kurjategijale, kes pääseb kergema karistusega vaid seetõttu, et on nõus süüd tunnistama. Siin on aga oluline mõista süsteemi pragmaatilist poolt.
Kokkuleppemenetluse peamised argumendid on:
- Menetluse kiirus: Kohtuprotsessid võivad venida aastaid. Kokkulepe võimaldab asja lahendada kiiresti, mis on oluline ka ohvritele, et eluga edasi minna.
- Ressursisääst: Riigi raha ja aeg, mis kuluks pikkadele vaidlustele, on võimalik suunata teiste, keerulisemate kuritegude avastamisele.
- Karistuse vääramatus: Kokkuleppega on süüdimõistmine kindel. Üldmenetluses on alati risk, et tõendite ebapiisavuse või menetlusvigade tõttu pääseb kurjategija sootuks puhtalt.
Kuigi karistus võib olla kokkuleppe puhul mõnevõrra leebem kui maksimummäär, tagab see kiire ja kindla reaktsiooni teole. Õigusteadlased rõhutavad tihti, et kuritegevust ei vähenda mitte karistuse rangus, vaid selle vääramatus – teadmine, et teole järgneb kindel tagajärg.
Miks tingimisi vangistus ei ole vabadus?
Väljend “tingimisi vangistus” tekitab paljudes tunde, et kurjategija jalutab kohtusaalist välja vaba mehena ja naerab süsteemi üle. Reaalsus on siiski teine. Tingimisi karistus tähendab katseaega, millega kaasneb range kriminaalhooldus.
Kriminaalhooldusalune peab täitma mitmeid kohustusi:
- Elama kindlas kohas ja mitte lahkuma sealt ilma loata.
- Ilmuma regulaarselt kriminaalhooldaja vastuvõtule (mis võib segada tööelu).
- Hoiduma alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest (mida kontrollitakse).
- Osalema sotsiaalprogrammides või läbima ravi.
Kui isik rikub neid nõudeid või paneb katseajal toime uue kuriteo, pööratakse tingimisi mõistetud vangistus täitmisele. See tähendab, et ta läheb reaalselt vangi ning uue kuriteo karistus liidetakse vanale otsa. Paljud retsidivistid on tunnistanud, et lühike reaalne vangistus on neile “lihtsam” kui pikk ja kontrollitud katseaeg, mis nõuab pidevat enesedistsipliini.
Statistika: kas kuritegevus kasvab või kahaneb?
Subjektiivne tunnetus ja statistiline reaalsus on sageli vastuolus. Kui vaadata viimase 20 aasta statistikat, on kuritegevus Eestis, sealhulgas rasked isikuvastased kuriteod, olnud langustrendis. Tapmiste ja mõrvade arv on võrreldes 1990ndatega drastiliselt vähenenud.
See langus on toimunud paralleelselt karistuspoliitika “leebemaks” muutumisega (liikumine Nõukogude repressiivselt mudelilt Euroopaliku mudeli suunas). See viitab sellele, et meie süsteem tegelikult töötab. Võrdluseks võib tuua riike, kus rakendatakse äärmiselt karme karistusi (näiteks Venemaa või teatud USA osariigid), kuid kus kuritegevuse ja eriti vägivaldse kuritegevuse tase on endiselt kordades kõrgem kui Eestis või Skandinaavias.
Roolijoodikud ja liiklushuligaanid
Erandiks ja jätkuvaks murekohaks on liikluskuriteod, eriti joobes juhtimine. Siin on avalikkuse surve rangematele karistustele olnud kõige tugevam ja seadusandja on sellele ka reageerinud. Viimastel aastatel on hakatud sagedamini kasutama nn šokivangistust, kus isik saadetakse lühikeseks ajaks (nt paariks päevaks või nädalaks) reaalselt trellide taha, et anda talle vahetu kogemus vanglaelust, ning ülejäänud karistus jäetakse tingimisi. Samuti on tõhustatud sõidukite konfiskeerimist, mis on paljudele mõjusam meede kui tingimisi karistus.
Kannatanu roll ja riiklik hüvitis
Tihti tundub kohtusüsteem ebaõiglane just kannatanu vaatepunktist. Protsess keskendub süüdistatavale – tema õigustele, tema kaitsmisele, tema rehabiliteerimisele. Kannatanu võib tunda end kõrvalejäetuna.
Eesti õigussüsteem on püüdnud seda lünka täita, muutes tsiviilhagi esitamise kriminaalmenetluse raames lihtsamaks. See tähendab, et kohus mõistab kurjategijalt kannatanu kasuks välja nii varalise kui ka moraalse kahju hüvitise. Probleem tekib aga siis, kui kurjategijal puudub vara ja sissetulek. Siin tuleb mängu riiklik ohvriabi ja kuriteoohvritele makstavad hüvitised, kuid nende suurused on sageli piiratud ega pruugi katta kogu tekitatud kahju, eriti moraalses plaanis.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kohtusüsteemi ja karistuste kohta levib palju müüte. Siin on vastused mõnedele levinumatele küsimustele.
- Miks mõrvarid saavad vabadusse enne tähtaega?
- Ennetähtaegne vabastamine ei ole kohustuslik, vaid võimalus. Kohus kaalub seda põhjalikult, arvestades vangla iseloomustust ja uute kuritegude riski. Eesmärk on motiveerida vangi end parandama ja suunata ta ühiskonda tagasi kontrollitult (kriminaalhooldaja järelevalve all), mitte lasta teda välja “otse tänavale” karistusaja lõpus ilma igasuguse toeta.
- Mida tähendab Eestis eluaegne vangistus?
- Eluaegne vangistus on Eestis tähtaegatu. Siiski on seaduse järgi võimalik eluaegset vangi tingimisi vabastada, kuid alles siis, kui ta on ära kandnud vähemalt 20 aastat karistust. Vabastamine ei ole automaatne ja paljud eluaegsed vangid ei pääse kunagi vabadusse.
- Kas rikkad saavad kergemaid karistusi?
- See on levinud müüt. Kallimad advokaadid suudavad küll protsessinorme paremini ära kasutada ja leida seaduselünki, kuid kohtunikud teevad otsuseid seaduse ja tõendite põhjal. Statistika ei kinnita üheselt, et varanduslik seisund tagaks süsteemselt kergema karistuse, küll aga võimaldab see paremat kaitset kohtus.
- Miks alaealisi vangi ei panda?
- Alaealiste puhul on peamine eesmärk kasvatus ja suunamine, mitte karistamine. Vanglat peetakse “kuritegevuse ülikooliks”. Alaealise panemine kogenud kurjategijate sekka toodab suure tõenäosusega paadunud retsidivisti. Seetõttu eelistatakse mõjutusvahendeid nagu sotsiaalprogrammid, üldkasulik töö või erikoolid.
Ennetustöö ja ühiskondlik vastutus
Keskendudes vaid kohtuotsuste rangusele, tegeleme me tegelikult tagajärgedega, mitte põhjustega. Kui asi jõuab kohtuni, on kuritegu juba toime pandud ja keegi on saanud kannatada. Ükski vanglaaasta ei tee olematuks tekitatud kahju ega too tagasi kaotatud elu.
Tõeline turvalisus ei sünni mitte kohtusaalis, vaid kodudes, koolides ja tänavatel. Kuritegevuse juured on sageli sotsiaalsetes probleemides: vaesuses, hariduse puudumises, sõltuvusainetes, katkistes peresuhetes ja vaimse tervise muredes. Eesti kohtusüsteem võib tunduda leebe, kui vaadata üksikuid otsuseid emotsionaalselt pinnalt, kuid süsteemne vaade näitab, et meie suund on õige – Euroopa turvalisemate riikide hulka kuulumine kinnitab seda.
Rangemad karistused on poliitiliselt lihtne loosung, kuid keerulistele probleemidele pole lihtsaid lahendusi. Ressursside suunamine laste vaimse tervise toetamisse, sõltuvusravi kättesaadavuse parandamisse ja riskigrupi noorte hõivamisse on pikas perspektiivis palju tõhusam meede kui vanglate ehitamine. Turvaline riik on see, kus kuritegusid pannakse toime vähe, mitte see, kus vanglad on puupüsti täis.
