Trooja sõda on lääne kultuuriloo üks võimsamaid ja kestvamaid narratiive, mis on sajandeid inspireerinud nii kunstnikke, kirjanikke kui ka ajaloolasi. Me kõik teame lugu, mida Homeros oma “Iliases” jutustab: kümme aastat kestnud piiramine, kaunid naised, sekkuvad jumalad ja loomulikult legendaarsed kangelased, kelle vaprus ja jõud tunduvad ületavat inimvõimete piire. Kuid sajandite jooksul on selle eepilise loo kohal rippunud üks suur küsimärk – kui palju sellest on tegelikkus ja kui palju luuletaja fantaasia? Eriti teravalt tõuseb see küsimus esile, kui vaatame sõja keskset kuju, võitmatut Achilleust. Kas see raevukas ja traagiline kangelane oli pelgalt mütoloogiline sümbol või kõndis kunagi Egeuse mere kallastel ringi reaalne pronksiaja sõjapealik, kelle teod muutusid legendiks?
Arheoloogia ja müüdi kokkupõrge: Trooja taasavastamine
Veel 19. sajandi keskpaigas pidas enamik tõsiseltvõetavaid teadlasi Trooja sõda ja selle kangelasi puhtaks väljamõeldiseks. Arvati, et Homeros lõi need lood meelelahutuseks, ilma igasuguse ajaloolise katteta. Kõik muutus aga 1870. aastatel, kui Saksa ärimees ja amatöörarheoloog Heinrich Schliemann alustas kaevamisi Türgis, Hisarliki künkal.
Schliemann, keda juhtis pime usk Homerose tekstide tõepärasusse, leidiski iidse linna varemed. Tänapäeva arheoloogid on tuvastanud seal vähemalt üheksa erinevat kultuurikihti, millest üks – tähistusega Trooja VI või Trooja VIIa – kannab selgeid märke suurest purustusest ja tulekahjust umbes 12. sajandil eKr. See periood langeb kokku ajaga, mil hilise pronksiaja tsivilisatsioonid Vahemere idarannikul kokku varisesid.
Leitud on mitmeid tõendeid, mis viitavad sõjalisele konfliktile:
- Paksud linnamüürid, mis olid ehitatud kaitseks piiramise vastu.
- Nooleotsad ja põlenud hooned, mis viitavad linna vägivaldsele vallutamisele.
- Inimluud, mis on leitud tänavatelt ja majadest, viidates tapatalgutele, mitte loomulikule surmale.
Kui Trooja linn oli päriselt olemas ja seal toimus suur sõda, siis kas on võimalik, et ka sõja peategelased põhinesid reaalsetel isikutel?
Achilleus: inimene jumaliku fassaadi taga
Mütoloogias on Achilleus nümf Thetise ja sureliku kuninga Peleuse poeg, keda ema kastis Styxi jõkke, muutes ta haavamatuks – välja arvatud kannast, millest ta kinni hoidis. Ajaloolase pilgu läbi on selge, et sellised üleloomulikud elemendid on hilisem lisandus või metafoor. Kui eemaldame loost jumalad, haavamatuse ja rääkivad hobused, jääb alles väga usutav pronksiaja sõdalase portree.
Tollased Mükeene kultuuri kuningad ja väepealikud ei olnud lihtsalt valitsejad troonil, vaid eelkõige sõjapealikud, kes pidid oma autoriteeti pidevalt lahinguväljal tõestama. Achilleuse kirjeldus “Iliases” – tema plahvatuslik temperament, auahnus, füüsiline jõud ja juhtimisstiil – sobib ideaalselt kokku sellega, mida me teame hilise pronksiaja sõdalaskultuurist.
Ajaloolise prototüübi võimalikkust toetavad järgmised argumendid:
- Nime päritolu: Achilleuse nimi (kujul *Achilleus*) on leitud lineaarkirjas B (Mükeene kreeka keel) savitahvlitelt, mis pärinevad Knossosest ja Pylosest. Kuigi need tekstid ei räägi “Iliase” kangelasest, tõestavad need, et selline nimi oli sel perioodil kasutusel. See polnud kirjanduslik leiutis, vaid tavaline nimi aristokraatide seas.
- Hetiidi arhiivid: Väike-Aasia poolsaarel asunud Hetiidi impeeriumi pealinnast Hattušast leitud tekstid räägivad konfliktidest läänes asuva riigiga, mida nimetatakse Ahhiyawa (tõenäoliselt “ahhaialased” ehk kreeklased). Tekstides mainitakse ka linna nimega Wilusa (Ilion/Trooja). See kinnitab geopoliitilist konteksti: kreeklased tegid rüüsteretki Trooja aladele.
- Sõdalase varustus: Homeros kirjeldab Achilleuse varustust, sealhulgas metsssea kihvadest valmistatud kiivrit. Arheoloogid on leidnud täpselt selliseid kiivreid, mis olid kasutusel just pronksiajal, kuid kadusid hiljem käibelt. See detail pidi säilima suulises pärimuses sajandeid, viidates loo iidsele ja detailitruule algupärale.
Suuline pärimus ja kangelase moonutamine
Üks peamisi põhjuseid, miks ajaloolased vaidlevad konkreetse “Achilleuse” olemasolu üle, on viis, kuidas lood antiikajal levisid. Trooja sõda toimus arvatavasti 12. sajandil eKr, kuid Homeros pani oma lood kirja alles 8. sajandil eKr – vahepeal oli 400-aastane periood, mida tuntakse Kreeka tumeda ajastuna. Selle aja jooksul levisid lood vaid suuliselt, rändlaulikute ehk aoidide kaudu.
Suulises pärimuses on tavaline, et:
- Ajaloolised isikud sulanduvad kokku: Ühe kangelase teod võivad olla tegelikult kolme või nelja erineva sõjapealiku saavutuste summa. Reaalne Achilleus võis olla edukas väepealik, kellele omistati hiljem ka teiste meeste vägiteod.
- Toimub mütologiseerimine: Et kuulajaid köita, lisati lugudesse jumalaid ja üleloomulikke võimeid. Reaalne väejuht, kes oli lahingus erakordselt osav ja keda vaenlase nooled ei tabanud, muutus järeltulevate põlvede juttudes “haavamatuks”.
- Poliitiline agenda: Hilisemad valitsejad soovisid tihti näidata end kuulsate kangelaste järeltulijatena. Aleksander Suur pidas end Achilleuse sugulaseks. See poliitiline surve aitas hoida kangelase nime elus, kuid võis moonutada tegelikku ajalugu.
Seega, kui me küsime “kas Achilleus oli olemas?”, on vastus keeruline. Tõenäoliselt ei eksisteerinud pooljumalat, kes rääkis hobustega. Küll aga on väga suur tõenäosus, et Trooja piiramisel osales Tessaliast pärit väljapaistev väepealik, kelle nimi või hüüdnimi sarnanes Achilleusele ja kelle raevukas loomus ning traagiline surm said aluseks legendile.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas Trooja hobune oli päriselt olemas?
Enamik ajaloolasi suhtub hiiglaslikku puust hobusesse skeptiliselt. See on tõenäoliselt metafoor või valesti tõlgendatud termin. Levinumad teooriad on, et “hobune” võis tähendada piiramistorni, mis oli kaetud märgade hobunahkadega (kaitseks tulesoolte eest), või viitas see maavärinale (Poseidon oli maavärinate ja hobuste jumal), mis lõhkus linnamüürid ja võimaldas kreeklastel siseneda.
Millal Trooja sõda tegelikult toimus?
Tänapäeva teadlased paigutavad ajaloolise Trooja sõja (või rida konflikte) hilisesse pronksiaega, vahemikku 1250–1180 eKr. See on aeg, mil Trooja VIIa kiht hävis tulekahjus ja toimus üldine Vahemere idaranniku tsivilisatsioonide kollaps.
Kas Achilleuse kand on anatoomiliselt või ajalooliselt põhjendatud?
Achilleuse kanna lugu on hilisem lisandus, mida Homeros “Iliases” isegi ei maini. Homerose versioonis on Achilleus surelik ja võib surra mis tahes haava tagajärjel, kuigi ta on erakordselt tugev. Kanna mütoloogia tekkis hiljem (nt Statiuse teostes), et selgitada tema surma Pariise noole läbi. Ajalooliselt sümboliseerib see tõsiasja, et isegi kõige tugevamal sõdalasel on nõrk koht.
Kas on leitud Achilleuse haud?
Antiikajal austati Trooja lähedal asuvat kääbast Achilleuse hauana (nn tumulus). Isegi Aleksander Suur käis seal austust avaldamas. Siiski pole arheoloogilised kaevamised suutnud tõestada, et see kuuluks konkreetsele isikule nimega Achilleus; tegemist on pronksiaegse matmiskohaga, mida hilisemad põlved seostasid legendiga.
Miks müütilisel tõel on suurem kaal kui faktidel
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ajaloolise Achilleuse otsingud on põnevad, kuid need ei vähenda loo väärtust, isegi kui kindlat tõestust kunagi ei leita. Ajaloolased on üsna kindlad, et Trooja sõda toimus ja et seal võitlesid Ahhiyawa (kreeka) sõjapealikud. Kas ühe konkreetse mehe nimi oli täpselt Achilleus ja kas ta juhtis mürmidoone, on detail, mis võib jääda igaveseks ajaloo hämarusse.
Olulisem on see, mida Achilleus esindab. Ta on inimliku kogemuse – viha, leina, au ja surelikkuse – ideaalne kehastus. Tema dilemma, kas valida pikk ja rahulik elu unustuses või lühike elu täis igavest kuulsust, kõnetab inimesi tänapäevani. See psühholoogiline realism ongi põhjus, miks me ikka ja jälle küsime: “Kas ta oli päriselt olemas?” Sest lugedes tema kannatustest ja raevust, tundub ta meile elavam kui paljud ajaloolised kuningad, kelle olemasolu on dokumentaalselt tõestatud. Müüt on muutunud reaalsemaks kui ajalugu ise.
