Tänapäeva ühiskonnas tundub armastus olevat ühtaegu nii kättesaadavam kui ka keerulisem kui kunagi varem. Meil on lõputult võimalusi uute inimestega tutvumiseks, sotsiaalne surve abielluda on vähenenud ja lahutus ei ole enam häbimärk. Ometi näitab statistika ja pereterapeutide kogemus karmi tõde: suhted purunevad sagedamini ja kiiremini kui eales varem. Tuntud pereterapeut ja autor Katrin Saali Saul on oma pikaajalise praksise jooksul lahanud tuhandete paaride dünaamikat, otsides vastust küsimusele, miks me ei suuda hoida seda, mida me kõige enam igatseme – lähedust ja püsivat sidet. Tema vaatenurk ei keskendu süüdlaste otsimisele, vaid sügavamate, sageli alateadlike mustrite ja ühiskondlike muutuste mõistmisele.
Ootuste inflatsioon: partner kui “kõik ühes” lahendus
Üks peamisi põhjuseid, miks kaasaegsed suhted pinge all murduvad, peitub meie drastiliselt muutunud ootustes. Katrin Saali Saul on sageli viidanud sellele, et kui veel sada aastat tagasi oli abielu peamiselt majanduslik ja sotsiaalne liit, mille eesmärk oli ellujäämine ja laste üleskasvatamine, siis tänapäeval otsime me suhtest ennekõike emotsionaalset rahuldust ja eneseteostust.
Me ei otsi enam lihtsalt kedagi, kes aitaks künda põldu või toidaks peret. Me ootame, et meie partner oleks üheaegselt:
- Meie parim sõber ja usaldusalune;
- Kirglik ja väsimatu armuke;
- Stabiilne ja edukas majanduspartner;
- Suurepärane lapsevanem;
- Intellektuaalne vestluskaaslane ja vaimne teejuht.
Selline koorem on ühele inimesele sageli ülejõukäiv. Kui partner ei suuda täita kõiki neid rolle ideaalselt – näiteks on ta suurepärane isa, kuid kirg on jahtunud, või on ta hea vestluskaaslane, kuid majanduslikult ebastabiilne –, tunneme me pettumust. See “ootuste inflatsioon” tekitab olukorra, kus täiesti toimiv ja hea suhe heidetakse kõrvale, sest see ei vasta ebarealistlikule ideaalile, mida meile sotsiaalmeedia ja romantilised filmid on sisendanud.
Tarbimisühiskonna mentaliteet on jõudnud magamistuppa
Me elame ajastul, kus kõik on asendatav. Kui telefon läheb katki või muutub aeglaseks, me ei paranda seda, vaid ostame uue. Kui riideese läheb moest, viskame selle ära. Pereterapeut toob esile, et kahjuks on see tarbimismentaliteet imbunud ka inimsuhetesse.
Suhte algfaas – armumine – on biokeemiline kokteil, mis tekitab eufooriat. Kuid see faas kestab teadusuuringute kohaselt maksimaalselt poolteist kuni kaks aastat. Kui “liblikad kõhus” kaovad ja argipäev saabub, tõlgendavad paljud inimesed seda ekslikult armastuse lõpuna. Selle asemel, et alustada tööd teadliku armastuse ja sügava kiindumussuhte ehitamisega, valitakse lihtsam tee: minna lahku ja otsida uus “doos” armumistundeid kellegi teisega.
See on n-ö Tinderi-efekt: illusioon, et kuskil on alati keegi parem, ilusam ja sobivam, kes on vaid ühe sõrmeliigutuse kaugusel. Pidev valikute paljusus vähendab motivatsiooni pingutada olemasoleva suhte nimel ja lahendada konflikte, mis on iga terve suhte loomulik osa.
Lapsepõlve “seljakott” ja alateadlikud mustrid
Katrin Saali Saul rõhutab oma raamatutes ja esinemistes pidevalt, et me ei astu suhtesse puhta lehena. Meil kõigil on kaasas oma “seljakott” – lapsepõlvest pärit kogemused, traumad ja kiindumussuhte mudelid.
Väga sageli purunevad suhted mitte praeguste sündmuste, vaid mineviku varjude tõttu. Näiteks:
- Turvatunde puudumine: Kui inimene on lapsepõlves kogenud hülgamist või ebastabiilsust, võib ta täiskasvanuna olla suhtes äärmiselt klammerduv või vastupidi – vältiv, põgenedes kohe, kui lähedus muutub hirmutavaks.
- Konfliktide lahendamise oskamatus: Kui kodus vaikusid probleemid maha või lahendati neid karjudes, puuduvad inimesel tööriistad konstruktiivseks aruteluks.
- Projektsioonid: Me projitseerime oma partnerile omadusi, mida me oma vanemate juures igatsesime või vihkasime. Me ootame, et partner teeks terveks meie lapsepõlve haavad, mis on aga võimatu ülesanne.
Kui paar ei teadvusta, et nende tülide taga ei ole mitte “pesemata nõud”, vaid sügavamad vajadused tunnustuse, turvatunde ja läheduse järele, on suhe määratud korduvatesse nõiaringidesse, mis lõpuks viivad kurnatuse ja lahkuminekuni.
Kärgperede keeruline dünaamika
Eesti ühiskonnas on “kärgpere” muutunud normiks, kuid see on ka üks suurimaid väljakutseid püsiva suhte hoidmisel. Katrin Saali Saul, olles kirjutanud põhjaliku raamatu kärgperede toimimisest, teab, et uuele ringile minnes on riskid tegelikult suuremad. Statistika näitab, et teised ja kolmandad abielud lahutatakse veelgi suurema tõenäosusega kui esimesed.
Põhjused on mitmetahulised:
- Lojaalsuskonfliktid: Lapsed eelmisest suhtest võivad tunda, et uue partneri aktsepteerimine on bioloogilise vanema reetmine. See tekitab pingeid kasuvanema ja lapse, aga ka partnerite vahel.
- Ekside vari: Erinevalt esimesest kooselust, on kärgpere puhul “voodis” kaudselt ka eelmised partnerid (laste teise vanemana), kellega tuleb suhelda, jagada logistikat ja raha. See nõuab väga kõrget emotsionaalset intelligentsust ja diplomaatiat.
- Kiirustamine: Sageli luuakse uus pere liiga kiiresti pärast eelmist lahkuminekut, andmata aega haavade paranemiseks ja laste kohanemiseks.
Ilma selgete kokkulepete, piiride ja teadliku “meie-tunde” loomiseta lagunevad kärgpered sageli just nende väliste ja sisemiste pingete tõttu, isegi kui partnerite vaheline armastus on tugev.
Naise ja mehe rollide segadus
Üks Sauli käsitluse huvitavaid tahke on seotud nais- ja meesenergiate tasakaaluga. Tänapäeva naine on iseseisev, edukas ja suutlik (“Amatsoon”), mis on ühiskondlikult suurepärane, kuid võib suhtes tekitada polaarsuse kadumist. Kui naine on kodus pidevalt “juhi” rollis, kontrollib ja vastutab, võib mees taanduda passiivsesse rolli või tunda end ebavajalikuna.
Samamoodi võib mees, kes ei suuda pakkuda turvatunnet (mitte ainult rahalist, vaid emotsionaalset stabiilsust), põhjustada naises ärevust ja rahulolematust. Suhted purunevad sageli siis, kui kaob seksuaalne külgetõmme ja emotsionaalne side, mis põhineb erinevustel – kui mõlemad partnerid on samasuguses (sageli maskuliinses, saavutustele orienteeritud) energias, muutub suhe pigem äripartnerluseks või toakaasluseks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas iga suhet on mõtet päästa?
Ei, sugugi mitte iga suhet. Katrin Saali Saul on viidanud, et suhted, kus esineb vägivalda (füüsilist, vaimset või emotsionaalset), sõltuvusprobleeme, mida ei ravita, või kus üks pooltest on juba emotsionaalselt täielikult lahkunud ega soovi panustada, ei ole päästmist väärt. Päästa saab vaid seda, mida mõlemad osapooled väärtustavad.
Kuidas aru saada, kas tegemist on kriisi või lõpuga?
Kriis on arengukoht. Kui paar suudab kriisi käigus õppida uusi suhtlemisviise ja mõista teineteise vajadusi sügavamalt, muutub suhe tugevamaks. Lõpp on see, kui puudub tahe teist mõista, kui ükskõiksus on asendanud viha ja armastuse, ning kui ühine tulevikuvisioon on täielikult kadunud.
Miks teraapia alati ei aita?
Teraapia ei ole imerohi, mis teeb katkise terveks ilma osalejate pingutuseta. Teraapia ei aita, kui paar tuleb sinna vaid selleks, et terapeut kinnitaks ühe poole õigust ja teise süüd. Muutus toimub vaid siis, kui mõlemad on valmis vaatama peeglisse ja võtma vastutuse oma panuse eest suhte dünaamikasse.
Kas lapsed peaksid olema põhjus kokku jäämiseks?
Lapsed vajavad turvalist ja armastavat keskkonda. Kui vanemate suhe on täis pingeid, tülisid või jäist vaikust, on see lastele traumeerivam kui rahumeelne lahkuminek. Küll aga tasub laste nimel pingutada, et lahendada kriise ja mitte kergekäeliselt loobuda, kuid “laste pärast” õnnetus suhtes virelemine õpetab lastele vaid düsfunktsionaalset suhtemudelit.
Teadlikkuse kasvatamine kui võti püsivuseni
Katrin Saali Sauli sõnum ei ole pessimistlik, vaid pigem kainestav ja üleskutsuv. Suhete kerge purunemine tänapäeval on märk sellest, et vanad mudelid enam ei tööta ja meil tuleb omandada uued oskused. Armastus ei ole pelgalt tunne, mis “juhtub” meiega; see on tegu ja otsus, mida tuleb uuendada iga päev.
Tugeva suhte alustalaks on eneseteadlikkus. See tähendab oskust ja julgust vaadata otsa oma varjudele, tunnistada oma vajadusi ilma süüdistamiseta ja kuulata partnerit ilma kaitsesse tõmbumata. Me peame õppima eristama oma partnerit oma vanemast – partner ei ole kohustatud meid “päästma” ega “terveks tegema”, kuigi toetav suhe on parim keskkond kasvamiseks.
Püsiv suhe nõuab tänapäeval teadlikku pühendumist. See tähendab valmisolekut taluda ebamugavust, lahendada konflikte ja aktsepteerida, et teine inimene on eraldiseisev indiviid oma vigade ja voorustega, mitte meie fantaasia pikendus. Kui me suudame loobuda tarbijamentaliteedist (“mida ma siit saan?”) ja asendada selle looja mentaliteediga (“mida ma saan siia anda ja mida me koos loome?”), on meil lootust luua suhteid, mis mitte ainult ei kesta, vaid pakuvad ka sügavat rahulolu ja arengut mõlemale osapoolele.
