Disney animafilmide kullafondi kuuluv “Kaunitar ja koletis” on enamat kui lihtsalt romantiline muinasjutt, mis on lummanud põlvkondi oma meeldejääva muusika ja südamliku süžeega. See on lugu, mis murdis 1991. aastal barjääre, olles esimene animafilm, mis nomineeriti parima filmi Oscarile, ning mis sai 2017. aastal ülimenuka uusversiooni. Kuid vaatamata sellele, et paljud meist on filmi näinud kümneid kordi ning oskavad peast laulda kõiki laule, peidab see linateos endas sügavaid saladusi, tootmisalaseid väljakutseid ja ajaloolisi viiteid, mis jäävad esmapilgul märkamatuks. Järgnevalt sukeldume sügavale selle ajatu klassika telgitagustesse, et avastada fakte, mis muudavad järgmise vaatamiskogemuse veelgi rikkalikumaks.
Algupärane lugu on palju süngem kui Disney versioon
Kuigi enamik inimesi seostab seda lugu Disney suhkurdatud versiooniga, ulatuvad muinasjutu juured kaugele ajalukku. Loo algseks autoriks peetakse prantsuse kirjanikku Gabrielle-Suzanne Barbot de Villeneuve’i, kes avaldas selle 1740. aastal. Tema versioon oli äärmiselt pikk ja keeruline, sisaldades rohkelt taustalugusid nii Kaunitari kui ka Koletise päritolu kohta.
Villeneuve’i loos ei olnud Belle (Kaunitar) kaupmehe tütar, vaid kuninglikust soost, ning Koletis oli nõiutud prints, kes oli kaotanud oma isa ja kelle ema oli sõjas. Veelgi olulisem on fakt, et originaalis oli lool palju süngem alatoon. Bellel oli kaks õde, kes olid äärmiselt kadedad tema õnne ja rikkuse üle, mida Koletis talle võimaldas. Ühes versioonis püüdsid õed isegi Belle’i meelitada jääma koju kauemaks kui lubatud, lootes, et raevunud Koletis sööb ta karistuseks ära. Disney otsustas mõistagi need horror-elemendid eemaldada ja keskenduda Jeanne-Marie Leprince de Beaumont’i lühendatud versioonile aastast 1756, mis on tänapäeval tuntum.
Koletise välimus on hoolikalt komponeeritud kimäär
Üks filmi suurimaid visuaalseid saavutusi on Koletise disain. Animaator Glen Keane, kes vastutas Koletise elluäratamise eest, veetis kuid, uurides erinevaid loomi ja nende anatoomiat, et luua olend, kes oleks ühtaegu hirmutav, kuid samas võimeline väljendama inimlikke emotsioone. Tulemuseks ei olnud lihtsalt “suur karvane elukas”, vaid täpselt läbimõeldud kombinatsioon mitmest liigist.
Koletise füüsilised omadused jagunevad järgmiselt:
- Lakk: Lõvi, andes talle kuningliku ja metsiku välimuse.
- Pea kuju ja sarved: Piison või pühvel, mis sümboliseerib rasket ja sünget olemust.
- Kulmud: Gorilla, võimaldades laia emotsioonide spektrit.
- Kihvad: Metssiga, lisades ohtlikkust.
- Keha: Karu, andes talle massiivse ja püstise rühi.
- Jalad ja saba: Hunt, mis lisab liikumisele kiirust ja teatavat graatsiat.
Kõige olulisem detail on aga see, mis jäeti muutmata – silmad. Glen Keane jättis Koletisele selged sinised inimsilmad, sest just need olid aknaks tema hinge. See oli kriitilise tähtsusega, et Belle (ja publik) suudaks näha koletise kesta all peituvat inimest.
Ikooniline tantsustseen ja taaskasutatud animatsioon
Filmi kulminatsiooniks olev ballisaali tantsustseen, kus Belle kannab oma kuulsat kollast kleiti ja Koletis sinist frakki, on animatsiooni ajaloo üks kaunimaid hetki. See stseen oli revolutsiooniline, kuna kasutas esimest korda Disney ajaloos nii suures mahus arvutigraafikat (CGI) tausta loomiseks, luues 3D-efekti, samal ajal kui tegelased olid joonistatud käsitsi.
Siiski on filmi lõpus, kus Prints ja Belle tantsivad juba inimestena, üks saladus, mida märkavad vaid teravsilmsed fännid. Kuna filmi tootmisgraafik oli äärmiselt pingeline ja aega nappis, kasutasid animaatorid ära vana materjali. Tantsu liikumine ja koreograafia on üks-ühele kopeeritud 1959. aasta filmist “Uinuv kaunitar” (Sleeping Beauty), kus printsess Aurora tantsib prints Phillipiga. Kui panna need kaks stseeni kõrvuti, on sarnasus eksimatu.
Muusika, mis päästis filmi ja murdis südameid
“Kaunitar ja koletis” võlgneb oma emotsionaalse sügavuse suuresti laulusõnade autorile Howard Ashmanile ja heliloojale Alan Menkenile. Kahjuks on selle triumfi taga traagiline lugu. Howard Ashman, kes oli varem töötanud ka “Väikese merineitsi” kallal, oli filmi tootmise ajal suremas AIDS-i tüsistustesse. Paljud laulud peegeldavad tema isiklikku võitlust, isolatsiooni ja lootust.
Näiteks laul “Kill the Beast” (Tapke koletis), mida Gaston ja külaelanikud laulavad, sümboliseerib metafooriliselt ühiskonna hirmu ja viha tundmatu ees – teema, mis oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses seoses HIV/AIDS-i epideemiaga äärmiselt aktuaalne. Ashman töötas filmi kallal isegi haiglavoodist, olles äärmiselt nõrk. Ta suri vaid kaheksa kuud enne filmi esilinastust ega näinud kunagi selle globaalset edu ega võitnud Oscarit, mille ta postuumselt pälvis.
Huvitav on ka fakt nimilaulu “Beauty and the Beast” salvestamisest. Mrs. Pottsi häält tegev Angela Lansbury kahtles alguses sügavalt, kas ta suudab seda laulu esitada, pidades seda oma häälele sobimatuks. Ta palus luba proovida vaid ühe korra. Ta astus stuudiosse ja laulis selle imelise ballaadi sisse üheainsa võttega, jättes terve stuudio pisaratesse. See ongi versioon, mida me filmis kuuleme.
Belle on teadlikult loodud teistsuguseks
Belle oli Disney jaoks suur samm edasi varasematest printsessidest nagu Lumivalgeke või Tuhkatriinu. Stsenarist Linda Woolverton soovis luua kangelanna, kes ei oota päästmist, vaid on intellektuaalne ja iseseisev. Selle rõhutamiseks tehti visuaalses keeles kindlaid valikuid.
Kas olete märganud, et Belle on oma külas ainus inimene, kes kannab sinist riietust? See ei ole juhus. Sinine värv sümboliseerib tema eraldatust ülejäänud külaelanikest, kes kannavad peamiselt pruune, punaseid ja rohelisi toone. Hiljem filmis kannab ka Koletis sinist, mis loob visuaalse ja emotsionaalse sideme kahe peategelase vahel, näidates, et nad mõlemad on ühiskonna heidikud.
Lisaks on Belle välimuses üks väike, kuid oluline detail: talle joonistati väike juuksesalk, mis pidevalt näole langes. See oli animaatorite viis näidata, et ta ei ole täiuslik “nukk”, vaid elav ja tegus inimene, kellel pole aega ega tahtmist pidevalt peegli ees istuda.
Salajased vihjed ja “lihavõttemunad”
Nagu paljudes Disney filmides, on ka siia peidetud mitmeid n-ö “lihavõttemune” (Easter eggs) ja viiteid:
- Kui Maurice (Belle’i isa) eksib metsa, on teeviidal näha suunad linnadele nagu Anaheim (kus asub Disneyland) ja Valencia (kus asub CalArtsi ülikool, kus paljud animaatorid õppisid).
- Filmi alguses, kui Gaston laulab oma hooplevat laulu, on tema trofee-seinal näha hirvepead, mis meenutavad kahtlaselt Bambi ema.
- Viimases stseesis, kui Koletis muutub tagasi inimeseks, on tema ja Belle’i ümber lendamas suitsupilv. See ei ole lihtsalt suits, vaid tegelikult on sinna sisse animeeritud väikesed pealuud ja luukered, mis sümboliseerivad surma taandumist.
Uusversiooni muudatused ja Emma Watsoni tingimused
2017. aasta mängufilmis, kus peaosa mängis Emma Watson, tehti loosse mitmeid täiendusi. Üks märkimisväärne muutus oli see, et Belle ei olnud lihtsalt raamatukoi, vaid ka leiutaja – roll, mis originaalis kuulus tema isale. Filmis näeme teda leiutamas omamoodi pesumasinat, et tal jääks rohkem aega lugemiseks.
Emma Watson, olles tuntud oma feministlike vaadete poolest, keeldus kandmast korsetti. Ta soovis, et Belle oleks aktiivne ja liikuv naine, mitte piiratud liikumisega iluobjekt. Samuti muudeti tema jalanõud praktilisemaks, et nendega oleks võimalik ratsutada ja joosta. Need muudatused võeti publiku poolt hästi vastu, kuna need kaasajastasid tegelaskuju, säilitades samas tema ajaloolise sarmi.
Reaalne ajalugu muinasjutu taga
Vähemtuntud on fakt, et “Kaunitar ja koletis” võib põhineda tõestisündinud lool. Ajaloolased viitavad sageli Petrus Gonsalvusele, kes sündis 1537. aastal Tenerifel. Tal oli haruldane geneetiline seisund nimega hüpertrihhoos ehk libahundi sündroom, mis kattis kogu tema keha ja näo tiheda karvakasvuga.
Ta toodi lapsena Prantsusmaa kuninga õukonda kui “metslane”, kuid kuningas otsustas teda harida. Petrusest sai lugupeetud aadlik. Hiljem abiellus ta Catherine-nimelise naisega, kes väidetavalt ei näinud oma abikaasat enne pulmapäeva. Üllataval kombel kujunes sellest armastav abielu ja neil sündis seitse last. Nende lugu levis üle Euroopa ja usutakse, et see inspireeris Gabrielle-Suzanne Barbot de Villeneuve’i kirjutama oma muinasjuttu.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Siin on vastused mõnedele kõige põletavamatele küsimustele, mis filmisõpradel on aastate jooksul tekkinud.
Mis on Koletise pärisnimi?
Filmis ei mainita kordagi Koletise inimnime. Isegi tiitrites on ta kirjas kui “Beast” (Koletis). Siiski on fännide ja mitmete ametlike Disney toodete (nagu CD-ROM mängud ja trivia-raamatud) kaudu levinud teadmine, et tema nimi on Prints Adam. Disney animaatorid on seda mitteametlikult kinnitanud, kuigi filmis endas seda ei öelda.
Kui vana on Koletis ja kui kaua needus kestis?
Filmi proloogis mainitakse, et roos õitseb kuni tema 21. sünnipäevani. Laulus “Be Our Guest” laulab Lumiere: “Ten years we’ve been rusting…” (Kümme aastat oleme roostetanud). See matemaatika viib järelduseni, et prints nõiuti ära, kui ta oli vaid 11-aastane. See on tekitanud palju arutelu, sest proloogis olevatel maalidel tundub prints vanem. Stsenaristid on hiljem tunnistanud, et see oli väike loogikaviga, mis sisse lipsas.
Miks Chip (Tassike) on teistest lastest nii palju noorem?
Kui needus kestis 10 aastat, siis kuidas saab Chip olla väike laps (umbes 6-7 aastane)? Kas ta sündis tassina? See on üks suurimaid loogikaauke filmis. Üks fänniteooria väidab, et lossis aeg peatus või aeglustus needuse ajal, mistõttu elanikud ei vananenud samas tempos kui välismaailm. See seletaks ka seda, miks prints on maalidel täiskasvanu välimusega.
Kas Gaston suri filmi lõpus?
Jah. Kuigi me ei näe otseselt tema surnukeha, kukkus ta kõrgelt kuristikku. Disney animafilmides oli tollal reegel, et kui kurikael kukub surma, peab see olema lõplik. Huvitava detailina: kui Gaston kukub, ilmub tema silmadesse vaid murdsekundiks (kaks kaadrit) pealuu kujutis, mis kinnitab tema saatust.
Filmi kultuuriline pärand ja mõju meelelahutustööstusele
“Kaunitar ja koletis” ei ole lihtsalt üks edukas film; see on teos, mis päästis Disney animatsioonistuudio ja juhatas sisse nn Disney renessansi. Selle edu tõestas, et animatsioon võib olla tõsiseltvõetav kunstivorm, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Filmi menu viis selleni, et 1994. aastal sai sellest esimene Disney animafilm, mis kohandati Broadway muusikaliks, pannes aluse Disney teatrimenukite seeriale, mis kestab tänaseni.
Lisaks muutis film viisi, kuidas muusikat filmides kasutatakse. Tänu Howard Ashmani ja Alan Menkeni teatritaustale on “Kaunitar ja koletis” struktureeritud nagu klassikaline Broadway etendus, kus laulud viivad tegevust edasi, mitte ei peata seda. See mudel on saanud standardiks peaaegu kõigile järgnevatele Disney muusikalistele filmidele. Isegi aastakümneid hiljem tuletab see lugu meile meelde olulist tõde – tõeline ilu ei peitu välises kestas, vaid selles, mis on peidus südames.
