Kas olete kunagi vaadanud tühja paberilehte hirmu ja aukartusega, soovides, et oskaksite vaid mõne pliiatsitõmbega paberile manada elava ja hingava looma? Paljude algajate kunstihuviliste jaoks tundub loomade joonistamine keerulise ja aeganõudva protsessina, mis nõuab aastatepikkust anatoomiaõpingut ja loomulikku annet. Tegelikkus on aga hoopis julgustavam. Loomade joonistamine, eriti kiirvisandite ehk skitside tegemine, on oskus, mida saab omandada igaüks, kes õpib maailma vaatama kunstniku pilguga. See ei tähenda iga üksiku karvakiu või lihase täpset kopeerimist, vaid oskust näha suurt pilti ja tabada looma olemust lihtsate geomeetriliste kujundite kaudu. Selles põhjalikus juhendis vaatame lähemalt, kuidas murda keerulised vormid lahti ja luua äratuntavaid ning dünaamilisi loomajoonistusi vaid mõne minutiga.
Lihtsustamine on kiiruse ja täpsuse võti
Kõige suurem viga, mida algajad joonistajad teevad, on detailidesse takerdumine juba protsessi alguses. Kui alustate joonistamist looma silmast või varbaküünest, on väga suur tõenäosus, et pildi lõpuks on proportsioonid paigast ära ja joonistus ei mahu paberile. Kiire joonistamise saladus peitub lihtsustamises. Iga loom, olgu see siis elevant, kass või kaelkirjak, koosneb tegelikult lihtsatest geomeetrilistest põhivormidest: ringidest, ovaalidest, ruutudest ja kolmnurkadest.
Kujutage ette looma keha kui konstruktsiooni:
- Pea on tavaliselt ring või kergelt lapik ovaal.
- Koon on sageli silinder või kasti kujuline vorm, mis kinnitub pea külge.
- Rinnakorv on suur ja mahukas ovaal.
- Vaagen on väiksem ring või kastike keha tagaosas.
- Jalad on silindrid või pikad ristkülikud, mida ühendavad liigesed (väikesed ringid).
Kui õpite nägema neid vorme enne pliiatsi paberile panemist, muutub joonistamine konstrueerimiseks. See meetod võimaldab teil panna paika looma üldised proportsioonid vähem kui minutiga. Alles siis, kui see “vundament” on paigas, saate hakata lisama detaile ja kontuure. See lähenemine säästab aega ja tagab, et lõpptulemus on anatoomiliselt usutav.
Tegevusjoon ehk kuidas tabada liikumist
Loomad püsivad harva paigal nagu kivist kujud. Isegi magav kass on dünaamiline – tema keha on kõveras ja lihased lõdvestunud. Et joonistus ei tunduks kange ja elutu, peate alustama tegevusjoonest (inglise keeles line of action). See on kujuteldav joon, mis jookseb läbi looma keha, tavaliselt peast kuni sabaotsani, märkides ära selgroo kaare ja üldise liikumissuuna.
Enne geomeetriliste kujundite joonistamist tõmmake paberile üks või kaks kiiret, voolavat joont, mis markeerivad looma asendit. Kas loom hüppab? Siis on tegevusjoon ilmselt tugev C-kujuline kaar. Kas ta seisab valvsalt? Siis võib joon olla sirgem ja püstisem. See esimene joon on teie joonistuse ankur. Kõik ülejäänud kehaosad – pea, rinnakorv ja puusad – joonistatakse selle joone peale või selle ümber. Tegevusjoone kasutamine on peamine põhjus, miks professionaalsed kunstnikud suudavad looma olemuse tabada sekunditega.
Samm-sammuline protsess neljajalgse sõbra visandamiseks
Vaatame nüüd praktiliselt, kuidas näeks välja ühe tavalise neljajalgse looma (näiteks koera või hobuse) joonistamine, kui teil on aega vaid 3–5 minutit. Järgige neid samme, et harjutada oma kätt ja silma koostööd.
1. samm: Üldine raamistik (30 sekundit)
Vaadake oma modelli või referentsfotot. Tõmmake paberile õrn tegevusjoon. Seejärel visandage kiirelt kolm peamist massi: pea, rinnakorv ja puusad. Ärge muretsege täpsuse pärast; need on vaid asukohamärgid. Kasutage ringe ja ovaale. Jälgige nende omavahelist kaugust – kui pikk on kael? Kui kaugel on puusad rinnakorvist?
2. samm: Jalad ja liigesed (1 minut)
Loomade jalgade anatoomia erineb inimeste omast, kuid loogika on sarnane. Märkige jalgade asukohad lihtsate joontega. Oluline on tähele panna liigeste asukohti. Paljudel loomadel (koerad, kassid, hobused) on tagajalgadel nn “kand”, mis ulatub tahapoole ja asub kõrgel maapinnast, jättes mulje, nagu oleks põlv tagurpidi. Tegelikult on see nende kand ja nad kõnnivad varvastel. Märkige need liigeskohad väikeste ringidega, et teaksite, kust jalg paindub.
3. samm: Kontuuride ühendamine (1–2 minutit)
Nüüd, kui teil on “traatidest ja pallidest” koosnev mannekeen, hakake vorme ühendama. Tõmmake jooned, mis ühendavad kaela peaga ja rinnakorviga. Jälgige, kus nahk on pingul (näiteks seljal) ja kus see ripub või on voldis (näiteks kõhu all või kaelal). Siin hakkab joonistus võtma looma kuju. Ärge vajutage pliiatsile liiga tugevalt – te soovite jätta endale võimaluse jooni hiljem täpsustada.
4. samm: Iseloomulikud detailid (1 minut)
Viimasena lisage need detailid, mis teevad sellest konkreetsest loomast tema ise. Kas need on suured kõrvad? Pikk saba? Kohev karv? Kiirvisandi puhul ei ole vaja joonistada iga karva. Piisab, kui markeerite karvastiku suunda ja tekstuuri varjulistes kohtades siksakiliste joontega. Lisage silm ja nina, kuid hoidke need lihtsana. Tumedam silm annab joonistusele kohe fookuspunkti ja elu.
Olulised anatoomilised nipid kiiruse tõstmiseks
Et joonistada kiiresti, peate mõistma, mida te joonistate, et ei peaks iga kord jalgratast leiutama. Siin on mõned universaalsed tõed, mis kehtivad enamiku imetajate kohta ja aitavad teil vigu vältida:
- Kael algab rinnakorvist: Algajad joonistavad kaela sageli “pulgaks” keha külge. Tegelikult ulatub kael sujuvalt rinnakorvi ülaosast välja, olles allpool laiem ja pea juures kitsam.
- Õlad on liikuvad: Erinevalt inimestest ei ole paljudel neljajalgsetel rangluud, mis õlgu kinni hoiaks. Nende abaluud liiguvad mööda rinnakorvi külgi, kui nad astuvad. Jälgige abaluu kühmu looma seljal esijalgade kohal.
- Esijalad vs tagajalad: Esijalad on loodud peamiselt raskuse kandmiseks ja on sageli sirgemad ja sambataolised. Tagajalad on mootorid, mis annavad tõukejõudu, seega on need nurgelisemad ja lihaselisemad.
Varjutus ja ruumilisus mõne hetkega
Kui põhikuju on valmis ja aega on veel veidi järel, annab lihtne varjutus teie visandile kolmemõõtmelisuse. Kiirjoonistamisel ei ole aega peene ja sujuva ülemineku (hajutamise) jaoks. Selle asemel kasutage viirutamist.
Määrake kindlaks valguse suund. Kui valgus tuleb ülevalt, on looma kõhualune, kaelaalune ja jalgade siseküljed varjus. Tõmmake nendesse piirkondadesse kiired diagonaalsed jooned. See eraldab valgustatud pinnad varjus olevatest ja annab loomale massi tunde. Isegi väga lohakas visand tundub professionaalne, kui varjud on õigetes kohtades. Samuti võite tugevdada kontuurjooni seal, kus kehaosad kattuvad või puudutavad maad – see on nn oklusioonivari, mis lisab pildile sügavust.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused mõnedele levinud küsimustele, mis tekivad inimestel, kes soovivad arendada oma kiirjoonistamise oskusi.
Kas ma pean oskama anatoomiat peensusteni, et loomi visandada?
Ei, te ei pea teadma iga lihase ladinakeelset nimetust. Küll aga on kasulik teada suurte lihasgruppide ja luustiku üldist kuju. Mida rohkem teate, mis naha all toimub, seda kindlamad on teie jooned, kuid alustamiseks piisab geomeetriliste vormide mõistmisest.
Milliseid vahendeid on kõige parem kasutada kiirvisanditeks?
Kiirvisandite jaoks sobivad kõige paremini pehmed pliiatsid (nt 2B, 4B või 6B), sest need libisevad paberil kergelt ja võimaldavad luua nii õrnu abijooni kui ka tumedaid kontuure ilma pliiatsit vahetamata. Samuti on suurepärased vahendid söepulgad või pastellid, mis sunnivad teid töötama suurte pindadega ja vältima liigseid detaile. Vältige kustutuskummi kasutamist – see raiskab aega ja lõhub voolavust.
Kuidas ma saan lahti hirmust teha vigu?
Vead on osa õppeprotsessist. Kiirjoonistamise eesmärk ei ole luua meistriteost, mida raamida, vaid treenida oma silma ja kätt. Võtke odavat paberit (näiteks koopiapaberit või jõupaberit) ja täitke lehed visanditega, teades, et viskate need hiljem minema. See võtab pinged maha.
Kas peaksin joonistama fotodelt või elusast peast?
Mõlemal on oma eelised. Fotodelt joonistamine on alguses lihtsam, sest “modell” ei liigu ja saate rahulikult analüüsida vorme. Elusast peast (nt loomaaias või oma lemmiklooma) joonistamine on keerulisem, kuid arendab tunduvalt paremini kiirust ja mälu, sest olete sunnitud tabama poosi enne, kui loom liigub.
Sinu teekond kunstnikuna algab täna
Loomade joonistamine vaid mõne minutiga ei ole maagia, vaid treenitav oskus, mis ühendab vaatlusvõime, lihtsustamise ja käelise osavuse. See on nagu uue keele õppimine – alguses on sõnad kohmakad, kuid praktika käigus muutuvad laused sujuvaks ja loomulikuks. Võti peitub regulaarsuses. Isegi kui teil on päevas vaid kümme minutit, piisab sellest kahe või kolme kiire visandi tegemiseks.
Ärge oodake inspiratsiooni või ideaalseid tingimusi. Haarake pliiats, leidke pilt oma lemmikloomast või avage loodusdokumentaal ja hakake otsima neid lihtsaid ringe, ruute ja kolmnurki. Iga tõmmatud joon, isegi kui see on “vale”, viib teid lähemale sellele vabadusele, mida tunnevad kogenud kunstnikud, kui nad suudavad hetkega paberile püüda hobuse galopi või kassi graatsilise sirutuse. Pidage meeles, et iga meister oli kunagi algaja, kes ei andnud alla. Teie visandivihik on teie laboratoorium – katsetage, eksige ja nautige protsessi, sest just joonistamise rõõm on see, mis hoiab pliiatsi liikumas.
