Julgeolekuekspert ja poliitik Eerik-Niiles Kross on aastaid olnud üks teravamaid Venemaa poliitika ja julgeolekustrateegiate analüüsijaid Eestis. Tema pikaajaline kogemus luurevaldkonnas ja rahvusvahelises diplomaatias annab talle unikaalse vaatenurga idanaabri käitumismustrite hindamiseks. Praeguses äärmiselt keerulises geopoliitilises olukorras, kus Euroopa julgeolekuarhitektuur on suure surve all, kõlab Krossi sõnum selgelt ja hoiatavalt: lääneriigid ei tohi langeda eksiarvamusse, nagu oleks Venemaa strateegilised eesmärgid muutunud või nende agressiivsus vähenenud. Vastupidi, Kremli ambitsioonid on pikaajalised ning hetkelised taktikalised pausid või retoorilised manöövrid on vaid vahendid suurema eesmärgi saavutamiseks.
Krossi hinnangul on Venemaa režiimi olemuslikuks osaks imperiaalne laienemissoov ja vastandumine läänelikele väärtustele. See ei ole pelgalt ühe liidri kapriis, vaid süsteemne lähenemine, mis on juurdunud aastakümnete, kui mitte sajandite jooksul. Hoiatused, mida Kross ja teised sarnase taustaga eksperdid on jaganud, viitavad sellele, et Ukraina sõda ei ole isoleeritud konflikt, vaid osa laiemast kampaaniast lääne ühtsuse lammutamiseks ja Venemaa mõjusfääri taastamiseks jõu meetodil. Seetõttu on äärmiselt oluline mõista süvitsi, millised on need “muutumatud plaanid” ja kuidas need otseselt mõjutavad Eesti ning kogu Balti regiooni julgeolekut.
Kremli pikaajaline strateegia ja petlikud rahupüüdlused
Üks peamisi vigu, mida lääneriigid on ajalooliselt teinud ja mida Eerik-Niiles Kross sageli rõhutab, on Venemaa diplomaatiliste signaalide valesti tõlgendamine. Demokraatlikus maailmas ollakse harjunud, et läbirääkimised ja kompromissid on konfliktide lahendamise loomulik osa. Venemaa strateegilises kultuuris on aga läbirääkimised sageli vaid sõjapidamise jätk teiste vahenditega. Kross hoiatab, et igasugune jutt “rahust” või “relvarahust”, mis tuleb Moskvast, on suure tõenäosusega mõeldud aja võitmiseks, ressursside ümbergrupeerimiseks ja lääne valvsuse uinutamiseks.
Venemaa eesmärk ei ole pelgalt territoriaalne hõivamine Ukrainas, vaid NATO ja Euroopa Liidu diskrediteerimine ning nende institutsioonide nõrgestamine. Kross on viidanud, et Kreml testib pidevalt lääne “punaseid jooni”. Kui agressioonile ei järgne otsustavat ja jõulist vastust, tõlgendab Moskva seda nõrkusena ja julgustusena edasisteks sammudeks. See tähendab, et agressiivsed plaanid ei ole laualt maas isegi siis, kui rindel toimub ajutine vaibumine. Strateegiline eesmärk – domineerimine Euroopa mandril ja USA mõju vähendamine – püsib muutumatuna.
Hübriidsõja uued mõõtmed ja varjatud ohud
Kui räägime Venemaa agressiivsusest, ei saa me keskenduda ainult konventsionaalsele sõjapidamisele tankide ja suurtükkidega. Eerik-Niiles Kross on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et tänapäevane sõda on hübriidne ja see toimub juba praegu, ka Eestis, ilma et pommid langeksid. Venemaa arsenal on lai ja mitmekesine, ulatudes küberrünnakutest kuni psühholoogiliste operatsioonideni.
Peamised hübriidohu valdkonnad, mida tuleb silmas pidada:
- Küberrünnakud elutähtsa taristu vastu: Katsed halvata energeetika-, transpordi- või sidesüsteeme, et tekitada kaost ja rahulolematust.
- Desinformatsioon ja propaganda: Ühiskonna lõhestamine, valeuudiste levitamine ja usalduse õõnestamine riigi institutsioonide vastu. Eesmärk on tekitada segadust ja hirmu.
- Rändesurve kasutamine relvana: Oleme näinud Valgevene ja Venemaa piiridel toimuvat, kus migrante kasutatakse poliitilise surve avaldamiseks naaberriikidele.
- Sabotaaž ja diversioonid: Füüsilised rünnakud taristuobjektidele või süütamised, mis on maskeeritud õnnetusteks, kuid mille taga on luureteenistuste käsi.
Krossi sõnul on nende tegevuste eesmärk kurnata vastast, testida reaktsioonikiirust ja luua pinnas võimalikeks tulevasteks konventsionaalseteks operatsioonideks. Seetõttu ei tähenda sõjalise tegevuse puudumine meie piiridel, et me ei oleks rünnaku all. Sõda käib informatsiooniruumis ja küberruumis iga päev.
Ajaloolised paralleelid ja lääne väsimus
Ajalugu on Eerik-Niiles Krossi analüüsides alati kesksel kohal. Ta toob tihti paralleele 1930. aastate lõpu ja külma sõja perioodiga. Üks ohtlikumaid tendentse, mida Kross täheldab, on nn “sõjaväsimus” läänes. See on nähtus, kus demokraatlikud ühiskonnad tüdinevad pikaajalisest pingest ja hakkavad otsima lihtsaid lahendusi või “normaliseerimist” suhetes agressoriga. Just see on hetk, mida Venemaa ootab.
Venemaa strateegiline kannatlikkus on märkimisväärne. Nad on valmis kandma suuri majanduslikke ja inimkaotusi, kui see teenib “suure Venemaa” ideed. Lääne poliitiline tsükkel on lühike – valimised toimuvad iga nelja-viie aasta tagant –, samas kui Kremli režiim planeerib aastakümneteks. Kross hoiatab, et kui lääs väsib ja hakkab Ukrainale antavat abi vähendama või sanktsioone lõdvendama, ei too see kaasa rahu, vaid uue ja veelgi verisema agressioonilaine, mis võib ulatuda Ukrainast kaugemale, sealhulgas Balti riikidesse.
Mida see tähendab Eesti julgeolekule?
Eesti jaoks on Eerik-Niiles Krossi hoiatus eksistentsiaalse tähtsusega. Me ei asu turvalises tagalas, vaid oleme rinderiik. Venemaa ei ole oma agressiivseid plaane muutnud tähendab otsesõnu seda, et Eesti iseseisvus on pinnuks silmas Kremli revanšistlikus maailmapildis. See nõuab Eestilt mitte ainult sõjalist valmisolekut, vaid totaalkaitse põhimõtete rakendamist.
See hõlmab:
- Kaitsekulutuste tõstmist: 3% või enam SKP-st ei ole enam luksus, vaid hädavajadus, et tagada piisav laskemoonavaru ja kaasaegne relvastus.
- Liitlaste kohalolu suurendamist: NATO pataljonide kohalolu on kriitiline heidutus, mis saadab signaali, et rünnak Eesti vastu on rünnak kogu alliansi vastu.
- Elanikkonna kaitsetahet: Riigikaitse ei ole ainult kaitseväe ülesanne. Iga kodaniku valmisolek kriisiolukorras toime tulla ja vajadusel vastupanu osutada on osa heidutusest.
Kross on rõhutanud, et Eesti ei saa loota ainult teistele. Meie esmane kaitsevõime peab olema piisavalt usutav, et tekitada vaenlases kahtlust rünnaku edukuses. Venemaa austab ainult jõudu; igasugune järeleandlikkus on nende silmis kutse rünnakule.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Seoses Eerik-Niiles Krossi hoiatuste ja üldise julgeolekuolukorraga tekib inimestel sageli palju küsimusi. Alljärgnevalt on toodud vastused levinumatele küsimustele, tuginedes eksperthinnangutele ja Krossi avalikele seisukohtadele.
Kas sõda Venemaaga on paratamatu?
Ei, sõda ei ole kunagi paratamatu. Krossi ja teiste ekspertide hoiatused on suunatud just selleks, et sõda ära hoida. Sõda muutub tõenäoliseks vaid siis, kui Venemaa tajub läänt ja Eestit nõrgana. Tugev heidutus, ühtsus ja valmisolek on parimad viisid konflikti vältimiseks.
Miks Venemaa jätkab agressiivset poliitikat vaatamata sanktsioonidele?
Sanktsioonid on pikaajalise mõjuga meede, kuid need ei muuda režiimi olemust üleöö. Venemaa juhtkond on valmis ohverdama oma elanikkonna heaolu impeeriumi ambitsioonide nimel. Lisaks on nad leidnud viise sanktsioonidest mööda hiilimiseks. Krossi hinnangul on agressiivsus režiimi püsimise garantii – nad vajavad välist vaenlast, et õigustada siseriiklikke repressioone.
Mida saab tavaline inimene teha?
Tavalisel inimesel on suur roll. Esiteks tuleb säilitada kaine meel ja mitte alluda vaenulikule propagandale. Teiseks on soovitatav olla valmis kriisiolukordadeks (varud, teadmised). Kolmandaks on võimalik panustada riigikaitsesse läbi Kaitseliidu, Naiskodukaitse või teiste vabatahtlike organisatsioonide. Teadlik ja vastupanuvõimeline kodanik on riigikaitse alustala.
Kas NATO kaitseb meid kindlalt?
Jah, NATO artikkel 5 on kehtiv ja allianss on viimastel aastatel teinud suuri samme idatiiva tugevdamiseks. Kross on siiski rõhutanud, et NATO abi kiirus ja efektiivsus sõltub ka meie endi esmasest vastupanuvõimest. Mida tugevam on Eesti ise, seda kindlam on NATO toetus.
Vastupanuvõime ja tulevikuvaade
Kokkuvõttes on Eerik-Niiles Krossi sõnum kainestav, kuid mitte lootusetu. Teadmine, et Venemaa ei ole oma agressiivseid plaane muutnud, annab meile selge tegevusjuhise: me peame olema tugevamad, targemad ja ühtsemad kui kunagi varem. Illusioonide purunemine on esimene samm reaalse julgeoleku suunas. Me ei saa valida oma naabreid, kuid me saame valida, kuidas me nendega suhestume ja kui hästi me oma kodu kaitseme.
Tulevik sõltub suuresti sellest, kas lääs suudab säilitada strateegilise selguse. Venemaa panustab meie väsimusele, meie sisemistele tülidele ja meie hirmule. Eesti ülesanne, nagu Kross seda sageli väljendab, on olla lääne südametunnistus ja pidev meeldetuletaja, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav kingitus, vaid privileeg, mida tuleb iga päev kaitsta. Valvsus, investeeringud riigikaitsesse ja vankumatu toetus Ukrainale on ainsad viisid, kuidas tagada, et Venemaa agressiivsed plaanid jäävadki vaid plaanideks paberil ega realiseeru meie õuel.
