Inimese joonistamine tundub paljudele algajatele kunstihuvilistele ühe kõige keerulisema ülesandena. Meie aju on evolutsiooniliselt treenitud märkama inimnäos ja kehahoiakus ka kõige pisemaid ebakõlasid, mistõttu on vigade tegemine joonistamisel kergesti märgatav. Siiski ei ole realistliku või isegi stiliseeritud inimfiguuri paberile panemine mingi müstiline anne, vaid pigem tehniline oskus, mida saab reeglite ja harjutamise abil omandada. Saladus peitub keerulise vormi lihtsustamises: selle asemel, et püüda kohe joonistada ripsmeid või sõrmeküüsi, tuleb inimkeha esmalt lahti võtta lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks. Järgnevas juhendis vaatamegi süvitsi, kuidas ehitada üles inimfiguur nullist, kasutades loogilist ja struktureeritud lähenemist, mis muudab protsessi nauditavaks ja arusaadavaks.
Vajalikud vahendid ja ettevalmistus
Enne kui pliiatsi paberile paned, on oluline veenduda, et sul on olemas õiged töövahendid. Kuigi visandada saab põhimõtteliselt millega iganes, aitavad teatud vahendid saavutada professionaalsema tulemuse ja teevad õppimise lihtsamaks.
- Pliiatsid: Soovitatav on kasutada erineva tugevusega harilikke pliiatseid. H-tähistusega (nt 2H) pliiatsid on kõvemad ja jätavad heledama joone, mis on ideaalne algseks visandamiseks ja abijoonte tegemiseks. B-tähistusega (nt 2B, 4B) pliiatsid on pehmemad ja tumedamad, sobides suurepäraselt varjutamiseks ja lõplike kontuuride rõhutamiseks.
- Paber: Väldi liiga libedat paberit. Joonistuspaberil peaks olema väike tekstuur, mis “haakub” grafiidiga. Algajale sobib hästi tavaline visandiplokk (sketchbook).
- Kustukumm: Tavaline koolikustukumm võib paberit määrida. Kunstnike seas on hinnatud muditav kustukumm (kustutuskumm-plastiliin), mis võimaldab eemaldada grafiiti õrnalt tupsutades, ilma paberipinda kahjustamata.
- Teritaja: Terav pliiats on täpse joonistuse alus. Nüri otsaga on raske tabada peeneid detaile silmades või sõrmedes.
Proportsioonide kuldreeglid: 8 pea teooria
Üks levinumaid vigu, mida algajad teevad, on proportsioonide valesti hindamine – sageli joonistatakse pea liiga suur või käed liiga lühikesed. Kunstimaailmas kasutatakse standardina “pea ühiku” süsteemi. See tähendab, et me mõõdame keha pikkust ja laiust suhestatuna pea kõrgusesse.
Täiskasvanud inimese ideaalproportsiooniks loetakse sageli 8 pea pikkust. See jaguneb tavaliselt järgmiselt:
- Esimene pea on loomulikult pea ise.
- Teise pea lõpp tähistab rinnanibude joont.
- Kolmanda pea lõpp on umbes naba kõrgusel.
- Neljas pea lõppeb jalgevahe (kubeme) juures – see on keha keskpunkt.
- Viies, kuues ja seitsmes pea tähistavad jalgade pikkust kuni hüppeliigesteni.
- Kaheksas pea on jalalabad.
Selle süsteemi tundmine aitab sul alati kontrollida, kas joonistatav figuur on tasakaalus, isegi kui joonistad erinevates poosides.
Samm-sammult juhis: eskiisist detailideni
1. samm: “Traatmees” ehk rühi ja liikumise paika panemine
Ära alusta kunagi detailidest. Esimene samm on luua n-ö skelett või “traatmees”. See on lihtne kriipsujukut meenutav visand, mis määrab ära poosi ja proportsioonid. Alusta peast (ovaal), tõmba selgroo joon, märgi ära õlgade ja puusade laius lihtsate horisontaalsete joontega. Käed ja jalad on esialgu vaid lihtsad jooned, mis näitavad nende asendit. Selles faasis on oluline tabada liikumist ja dünaamikat.
2. samm: Mahtude lisamine geomeetriliste kujunditega
Nüüd, kus skelett on paigas, hakkame lisama liha luudele. Ära mõtle veel lihastele, vaid kasuta lihtsaid geomeetrilisi vorme:
- Torso: Võid kujutada rinnakorvi ja puusi kahe eraldi kasti või ovaalina, mida ühendab lülisammas.
- Jäsemed: Kasuta silindreid või torusid käsivarte ja reite ning säärte jaoks.
- Liigesed: Märgi õlad, küünarnukid ja põlved lihtsate ringidega. See aitab hiljem mõista, kust jäsemed painduvad.
See etapp muudab sinu lamedad kriipsud ruumilisteks objektideks paberil.
3. samm: Kontuuride täpsustamine ja anatoomia
Kui “mannekeen” on silindritest kokku pandud, on aeg hakata jooni ühendama, et luua inimlik kuju. Siin tuleb mängu anatoomia tundmine. Inimese keha ei koosne sirgetest torudest; lihased tekitavad kumerusi ja lohke.
Jälgi, kuidas sääremari on kumeram välisküljelt, kuidas reielihas kitseneb põlve suunas ja kuidas õlad ei ole kandilised, vaid sujuvalt kaelale üle minevad. Ühenda oma geomeetrilised vormid sujuva, voolava joonega (seda nimetatakse kontuurjooneks). Selles etapis võid kustutada algsed abijooned ja “traatmehe”, jättes alles vaid keha välispiirjooned.
4. samm: Nägu, käed ja jalad
Need on kolm piirkonda, mis nõuavad kõige rohkem tähelepanu. Näo puhul kehtivad samuti kindlad reeglid:
- Silmad asuvad pea kõrguse keskpunktis (mitte ülemises kolmandikus, nagu sageli arvatakse).
- Nina põhi asub silmade ja lõua vahelise ala keskel.
- Kõrvad asuvad tavaliselt silmade ja nina vahelisel kõrgusel.
Käte joonistamisel kujuta peopesa esmalt ruuduna ja sõrmi silindritena. Ära unusta, et sõrmed koosnevad kolmest lülist (pöial kahest). Jalad on kiilukujulised, laiemad varvaste juurest ja kitsamad kanna juurest.
5. samm: Riided ja viimistlus
Kui keha on valmis, “riietame” figuuri. Riided ei liibu tavaliselt naha vastu nagu kile (välja arvatud spordiriided). Riie ripub raskusjõu mõjul ja tekitab volte kohtadesse, kus keha paindub (küünarnukid, põlved, vöökoht) või kus riie on pingul (õlad, rind). Kujuta ette, kuidas kangas keha peal lasub.
Kuidas muuta joonistus elutruumaks: varjutamine
Joonistus on praegu veel vaid kontuurjoon ehk lineaarne joonis. Et anda sellele sügavust ja kolmemõõtmelisust, peame lisama varjud. Määra kindlaks, kust tuleb valgus (näiteks ülevalt paremalt). Kõik pinnad, mis jäävad valgusest eemale, tuleb pliiatsiga tumedamaks toonida.
Alusta õrnade kihtidega. Ära suru pliiatsit liiga tugevalt paberile. Kasuta ristviirutust või sujuvat hajutamist. Kõige tumedamad kohad on tavaliselt voldid, kaenlaalused, lõuaalune piirkond ja kohad, kus riided või jäsemed heidavad teisele pinnale varju. Varjutamine muudab ringi keraks ja silindri käeks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks minu joonistatud inimene näeb välja kange ja elutu?
See on tavaliselt tingitud sellest, et alustasid joonistamist kontuuridest, mitte “traatmehest” või liikumisjoonest. Kui jätad vahele esimese etapi (rühijoonise), puudub joonistusel dünaamika. Proovi harjutada kiireid, 30-sekundilisi visandeid, kus püüad tabada vaid poosi energiat, mitte detaile.
Kuidas ma saan käte joonistamise selgeks?
Käed on kurikuulsalt keerulised. Parim viis on lõpetada nende nägemine “kätena” ja vaadata neid kui abstraktseid kujundeid. Joonista labakäsi labidana või kindana, enne kui lisad sõrmed. Kasuta omaenda kätt modellina ja pildista seda erinevate nurkade alt.
Kas ma peaksin kasutama fotot või joonistama peast?
Algajale on fotode või päris modellide (kasvõi peegelpildi) kasutamine hädavajalik. Peast joonistamine nõuab tohutut visuaalset “raamatukogu”, mis tekib alles aastatepikkuse vaatluse ja praktika tulemusena. Fotode kasutamine (referentsid) ei ole petmine, vaid õppimise alus.
Kui kaua võtab aega, et joonistamine selgeks saada?
See sõltub harjutamise sagedusest. Kui joonistad iga päev 15–30 minutit, näed märgatavat arengut juba kuu ajaga. Oluline on järjepidevus, mitte ühe pika seansi tegemine kord kuus.
Edasised harjutused ja inspiratsiooni leidmine
Inimese joonistamise oskus ei ole sihtpunkt, vaid teekond. Kui oled omandanud põhilised proportsioonid ja suudad konstrueerida seisva figuuri, on aeg astuda järgmine samm. Hakka eksperimenteerima perspektiiviga – kuidas näeb inimene välja ülalt või alt vaadatuna (lühenemine ehk foreshortening). See nõuab silindrite ja kastide ruumilist pööramist oma vaimusilmas.
Väga kasulik harjutus on külastada krokii (croquis) joonistamise tunde või kasutada internetis leiduvaid taimeriga varustatud modelliportaale. Need sunnivad sind joonistama kiiresti, sundides aju loobuma detailides nokitsemisest ja keskenduma suurele pildile. Samuti tasub uurida anatoomiaõpikuid, mis on mõeldud kunstnikele – teadmine, kus asub deltalihas või kuidas rangluu ühendub õlaga, annab sulle vabaduse luua veenvaid tegelaskujusid ka ilma modellita. Pea meeles, et iga ebaõnnestunud joonistus on samm lähemale meistriteosele, seega hoia oma vanad tööd alles, et näha oma progressi ja tunda uhkust saavutatu üle.
