Lemmiklooma kaotus on kahtlemata üks raskemaid kogemusi, millega loomaomanik silmitsi seisab, kuid teadmatus ja ebakindlus teevad selle protsessi sageli veelgi valusamaks. Kassid on oma loomult äärmiselt osavad varjama valu ja nõrkust, mis on evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, et mitte näida kiskjatele kerge saagina. See kaasasündinud omadus tähendab aga, et omanikud märkavad lemmiku terviseprobleeme sageli alles siis, kui olukord on juba kriitiline. Kui kass jõuab oma elutee lõppu, toimuvad tema kehas ja käitumises kindlad muutused. Loomaarstina on minu eesmärk aidata teil neid märke lugeda, et saaksite pakkuda oma neljajalgsele sõbrale väärikat ja võimalikult valutut lahkumist, olgu see siis loomulik surm kodus või humaanne eutanaasia kliinikus.
Surm on bioloogiline protsess, mitte üksik hetk
Oluline on mõista, et surm ei ole tavaliselt äkiline sündmus (välja arvatud trauma või ägeda südamepuudulikkuse korral), vaid pigem järkjärguline protsess. Keha hakkab ennast “välja lülitama” etappide kaupa. See protsess võib kesta nädalaid, päevi või tunde, olenevalt kassi vanusest ja diagnoosist. Elutegevuse hääbumine algab tavaliselt perifeersest vereringest ja liigub elutähtsate organite suunas.
Sellel perioodil väheneb kassi ainevahetus drastiliselt. Keha ei vaja enam energiat samal määral kui varem, sest elundid lõpetavad oma funktsioneerimise. Omanikuna võite märgata, et kass magab üha rohkem ja tema unetsüklid muutuvad sügavamaks, millest on raskem ärgata. See on keha loomulik viis säästa energiat viimasteks elutähtsateks funktsioonideks.
Käitumuslikud muutused ja sotsiaalne eemaldumine
Üks esimesi ja selgemaid märke, et kassi tervis on pöördumatult halvenenud, on muutused tema sotsiaalses käitumises. Siin võib esineda kaks äärmust, kuid kõige levinum on peitumine.
- Peitumine ja isolatsioon: Surev kass otsib sageli vaikset, hämarat ja eraldatud kohta. See võib olla voodialune, riidekapp või mõni muu ligipääsmatu paik. See on instinktiivne käitumine – nõrk loom tunneb end haavatavana ja otsib turvalisust. Kui teie kass, kes varem armastas seltskonda, hakkab äkitselt valima üksindust, on see tõsine ohumärk.
- Liigne klammerdumine: Mõned kassid käituvad vastupidiselt ja muutuvad viimastel hetkedel erakordselt hellaks, otsides pidevalt omaniku lähedust ja füüsilist kontakti. See võib viidata ärevusele või turvatunde vajadusele, mida nad tunnevad oma kehas toimuvate muutuste tõttu.
- Kognitiivsed häired: Vanematel kassidel võib esineda desorientatsiooni. Nad võivad vahtida seina, jääda nurkadesse kinni või häälitseda ebaharilikult, eriti öösiti. See võib olla märk aju hapnikuvarustuse vähenemisest või toksiinide kogunemisest vereringesse neeru- või maksapuudulikkuse tõttu.
Füüsilised sümptomid: söögiisu ja välimus
Kõige silmatorkavam füüsiline muutus on huvi kadumine toidu ja vee vastu. Anoreksia ehk täielik söömisest loobumine on kindel märk, et keha valmistub lahkumiseks. Seedimine on energiamahukas protsess ja surev organism ei suuda seda enam hallata.
Sageli on näha, et kass läheb toidukausi juurde, nuusutab seda, võib-olla isegi limpsib kastet, kuid pöörab siis pea ära. See võib viidata iiveldusele, mis on levinud kaugelearenenud neeruhaiguste puhul. Vedelikupuudus ehk dehüdratsioon tekib kiiresti, kui kass lõpetab joomise. Seda saab kontrollida, tõstes kassi turjanahka õrnalt üles – kui nahk ei vaju kohe tagasi siledaks, vaid jääb telgina püsti, on loom tõsiselt dehüdreerunud.
Samuti lakkavad kassid end pesemast. Loomad, kes on terve elu olnud piinlikult puhtad, muutuvad pulstunuks, nende karv kaotab läike ja võib tekkida ebameeldiv lõhn. See on märk, et neil puudub energia või painduvus enda eest hoolitsemiseks.
Hingamine ja südametöö muutused
Kui lõpp on lähedal, muutub kassi hingamisrütm. See on üks kõige stressitekitavamaid sümptomeid, mida omanikud pealt näevad, kuid sageli ei tunne loom ise selle juures valu, vaid pigem teadvuse hääbumist.
Normaalne kassi hingamine on sujuv ja rütmiline (umbes 20–30 korda minutis). Sureva kassi hingamine võib varieeruda:
- Kiire ja pinnapealne hingamine: Viitab sageli vedelikule kopsudes või südamepuudulikkusele.
- Aeglane ja raske hingamine: Kass võib hingata lahtise suuga (kassid hingavad normaalselt vaid nina kaudu), mis on märk äärmisest hapnikupuudusest.
- Cheyne-Stokesi hingamine: See on termin, mis kirjeldab hingamist, kus sügavatele ja kiiretele hingetõmmetele järgneb periood, kus hingamine lakkab täielikult (apnoe) mitmeks sekundiks või isegi minutiks, enne kui uuesti algab. See viitab tavaliselt sellele, et surm on tundide või minutite kaugusel.
Samal ajal langeb kassi kehatemperatuur. Kuna vereringe aeglustub, muutuvad käpad ja kõrvad jahedaks. Normaalne kassi kehatemperatuur on 38–39 kraadi, kuid sureval loomal võib see langeda alla 37 kraadi. Madal kehatemperatuur muudab looma uimaseks ja vähendab valutundlikkust.
Kuidas tuvastada valu?
Omanike suurim hirm on, et nende lemmik kannatab. Valu tuvastamine kassidel on keeruline, kuid on olemas kindlad märgid, mida jälgida. “Kassi grimassi skaala” (Feline Grimace Scale) on tööriist, mida loomaarstid kasutavad:
Valu korral on kassi kõrvad suunatud külgedele või taha (mitte püsti), silmad on kissis või poolsuletud, ning vurrud on turris või suunatud ettepoole, mitte lõdvalt. Kehaasend on sageli kühmu tõmbunud, pea on madalamal kui õlad ja lihased on pinges.
Oluline on teada: Nurrumine ei tähenda alati rahulolu. Kassid nurruvad ka siis, kui neil on väga valus, nad on stressis või suremas. Arvatakse, et see on eneserhustamise mehhanism. Seega, kui surev kass nurrub, kuid ei reageeri muule, ei pruugi see tähendada heaolu, vaid pigem viimast pingutust end rahustada.
Otsuse tegemine: Eutanaasia vs loomulik surm
See on emotsionaalselt kõige raskem osa. Kas lasta loodusel omasoodu minna või sekkuda? Loomulik surm on harva “rahulik uinumine”. See võib hõlmata hingamisraskusi, krampe ja pikaajalist ebamugavust. Kui haigus on ravimatu ja looma elukvaliteet on olematu, on eutanaasia viimane heategu, mida omanik saab teha.
Loomaarstid soovitavad hinnata elukvaliteeti skaalal, kus arvestatakse: kas loom sööb? Kas ta suudab ise liikuda ja oma hädasid teha? Kas ta tunneb huvi ümbritseva vastu? Kas tal on rohkem halbu päevi kui häid? Kui vastused on valdavalt negatiivsed, on aeg arutada loomaarstiga lahkumist.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas mu kass tunneb surres valu?
See sõltub surma põhjusest. Neerupuudulikkus võib põhjustada iiveldust ja peavalu, vähk võib olla füüsiliselt valus, südamepuudulikkus tekitab lämbumistunnet. Surmaprotsess ise (organite seiskumine) ei pruugi olla valus, kuid sellele eelnev seisund sageli on. Seetõttu on palliatiivne ravi (valuvaigistid) või eutanaasia kriitilise tähtsusega.
Kas kassid saavad aru, et nad surevad?
Me ei saa seda kindlalt väita, kuid loomade käitumine viitab sellele, et nad tajuvad muutusi oma kehas. Nende soov eralduda karjast ja peituda viitab instinktiivsele arusaamale haavatavusest ja lõpu lähenemisest.
Kas peaksin laskma teistel lemmikloomadel lahkunud kassi näha?
Jah, see on sageli soovitatav. Loomad mõistavad surma lõhna ja keha liikumatus annab neile signaali, et kaaslane on lahkunud. See aitab neil olukorraga kiiremini kohaneda ja vähendab otsimiskäitumist, kus nad käivad tubades kadunud sõpra hüüdmas.
Mida tähendab, kui kass teeb vahetult enne surma äkilisi liigutusi?
Mõnikord võivad tekkida agonaalsed hingetõmbed või lihasspasmid vahetult pärast südame seiskumist. See on reflektoorne tegevus, mitte teadlik liigutus ega valu märk. See võib omanikku ehmatada, kuid see on puhtalt füsioloogiline nähtus.
Kui kaua võtab aega suremine ilma sekkumiseta?
See on väga individuaalne. Kui kass lõpetab söömise ja joomise, võib surm saabuda mõne päeva kuni paari nädala jooksul, olenevalt kassi rasvavarudest ja haiguse olemusest. “Kuivamine” on piinarikas protsess, mistõttu loomaarstid soovitavad harva oodata loomulikku lõppu ilma toetava ravita.
Leinaprotsess ja praktiline korraldus pärast lemmiku lahkumist
Kui süda on löögi lõpetanud, lõdvenevad kassi lihased täielikult. See võib kaasa tuua põie ja soolestiku tühjenemise, mis on täiesti loomulik nähtus. Silmad jäävad tavaliselt avatuks, kuna silmalaugude sulgemine nõuab lihastööd. Surnukeha eest hoolitsemine on viimane austusavaldus oma sõbrale. Keha tuleks asetada jahedasse, pestavale alusele või mähkida lemmiktekki.
Lein on individuaalne ja sellel ei ole ajalist piirangut. Paljud omanikud tunnevad süümepiinu – kas ma tegin otsuse liiga vara? Või liiga hilja? Need tunded on normaalsed. On oluline meeles pidada, et loomad elavad hetkes. Nad ei karda surma nii nagu inimesed, kuid nad kardavad valu ja turvatunde puudumist. Tagades neile väärika ja valutu lahkumise, olete täitnud oma kohuse loomaomanikuna parimal võimalikul viisil.
Kui peres on teisi loomi, võivad ka nemad leinata. Nad võivad muutuda apaatseks, süüa vähem või otsida rohkem omaniku lähedust. Hoidke rutiini võimalikult stabiilsena, see pakub turvatunnet nii teile kui ka järelejäänud lemmikutele. Mälestus lemmikust jääb teiega alatiseks ning aja möödudes asendub kaotusevalu tänutundega koos veedetud aastate eest.
