Aastakümneid on kooliõpikutes ja geograafiaentsüklopeediates valitsenud kindel teadmine: Niilus on maailma pikim jõgi, millele järgneb Amasoonas. See on fakt, mida enamik inimesi teab peast ning mida harva kahtluse alla seatakse. Ometi on geograafide, kartograafide ja maadeavastajate ringkondades see teema tekitanud tuliseid vaidlusi juba üle sajandi. Küsimus ei ole lihtsalt mõõdulindiga distantsi mõõtmises, vaid palju keerulisemas probleemis: kuidas me üldse defineerime jõe algust ja lõppu? Viimaste aastate teaduslikud ekspeditsioonid ja satelliiditehnoloogia areng on toonud päevavalgele uusi andmeid, mis ähvardavad senise maailmakorra pea peale pöörata ning võivad anda ihaldatud tiitli Lõuna-Ameerika veerohkele hiiglasele.
Niilus – tsivilisatsiooni häll ja senine tiitlikaitsja
Aafrika mandrit läbiv Niilus on traditsiooniliselt peetud maailma pikimaks jõeks, mille pikkuseks on Guinnessi rekordite raamatu ja Britannica entsüklopeedia andmetel märgitud ligikaudu 6650 kilomeetrit. See jõgi ei ole pelgalt veekogu; see on Egiptuse ja Sudaani tsivilisatsioonide elsoon, milleta oleks ajalugu kulgenud hoopis teisiti.
Niiluse pikkuse määramisel on peamiseks väljakutseks olnud tema lätete täpne tuvastamine. Jõgi koosneb kahest suurest harust: Valgest Niilusest ja Sinisest Niilusest. Sinine Niilus saab alguse Etioopia mägismaalt Tana järvest ja toob endaga kaasa suurema osa veest ja viljakast mudast, kuid on pikkuselt lühem. Valge Niilus seevastu on pikem haru, mis saab alguse Suurte järvede piirkonnast Kesk-Aafrikas.
Ajalooliselt peeti Valge Niiluse alguseks Victoria järve. Kuid geograafilisest vaatepunktist ei saa järve lugeda jõe alguspunktiks, vaid tuleb leida sellesse suubuv pikim lisajõgi. Tänapäeval loetakse Niiluse kaugeimaks lätteks Kagera jõge, mis omakorda saab alguse Burundi või Rwanda mägedest (sõltuvalt sellest, millist harujõge lugeda peamiseks). Just see keeruline hargnemine ja lätete paljusus on jätnud ruumi vaidlusteks ja ümbermõõtmisteks.
Amasoonas – veerohke hiiglane, kes ihkab esikohta
Kui rääkida veuhulgast, siis pole Amasoonasele vastast. See Lõuna-Ameerika hiiglane kannab ookeani rohkem vett kui järgmised seitse suuremat jõge kokku. Iga sekund voolab Amasoonasest Atlandi ookeani ligikaudu 209 000 kuupmeetrit vett. Kuid pikkuse osas on Amasoonast traditsiooniliselt peetud teiseks, pikkusega umbes 6400 kilomeetrit.
Olukord hakkas muutuma 2000. aastate alguses, kui Brasiilia teadlased ja rahvusvahelised ekspeditsioonid hakkasid kasutama moodsat tehnoloogiat jõe lätete uurimiseks Peruu Andides. Pöördepunktiks sai 2007. aasta, mil Brasiilia teadlased teatasid pärast ekspeditsiooni, et nad on tuvastanud uue alguspunkti Peruu lõunaosas, mis pikendaks jõe teekonda märkimisväärselt.
Vaidluse tuum peitub selles, millist Andide mäestiku nire pidada Amasoonase tõeliseks alguseks. Pikalt peeti selleks Apurímaci jõge. Kuid uuemad uuringud on viidanud Mantaro jõele või Nevado Mismi mäele kui kaugeimale punktile. Kui arvestada neid uusi mõõtmisi ja arvutada teekond läbi Pará estuaari (suudmeala), on mõned uuringud pakkunud Amasoonase pikkuseks isegi kuni 6992 kilomeetrit. See teeks temast vaieldamatult maailma pikima jõe, edestades Niilust sadade kilomeetritega.
Miks on jõe pikkust nii keeruline mõõta?
Tavainimesele võib tunduda kummaline, et 21. sajandil, mil me suudame mõõta vahemaid Marsil sentimeetri täpsusega, ei suuda me kokku leppida kahe maapealse jõe pikkuses. Probleem ei ole tehnoloogias, vaid definitsioonides ja looduse muutlikkuses. Jõe pikkuse mõõtmisel on viis peamist takistust:
- Lätte määramine: Teaduslik definitsioon ütleb, et jõe pikkust mõõdetakse suudmest kuni kaugeima lätteni, kust vesi voolab aastaringselt või hooajaliselt. Jõestikud on aga nagu puu juured – neil on sadu pisikesi algusosasid. Milline neist on “see õige”, sõltub sageli sellest, kas eelistatakse pikimat haru või veerohkeimat haru.
- Suudmeala probleem: Kus jõgi lõpeb ja meri algab? Amasoonase puhul on suue nii lai, et see moodustab hiiglasliku estuaari. Kas mõõta otsejoones või järgida sügavaimat kanalit? Kas lugeda jõe osaks ka suudmes asuva Marajó saare ümbrus? See otsus võib muuta tulemust sadade kilomeetrite võrra.
- Jõe looklemine: Jõed ei voola sirgjooneliselt. Nad looklevad, moodustavad silmuseid ja muudavad aja jooksul oma sängi. Vihmaperioodil võib jõgi voolata otse, kuivaperioodil aga keerutada mööda pikemat sängi.
- Aastaajalised muutused: Paljud lisajõed kuivavad teatud aastaaegadel. Kas lätteks tohib lugeda nire, mis on veega täidetud vaid paar kuud aastas?
- Fraktaalne geomeetria: See on tuntud kui rannajoone paradoks. Mida täpsema mõõtkavaga kaarti või satelliidipilti me kasutame, seda rohkem pisikesi käänakuid me arvesse võtame ja seda pikemaks tulemus muutub.
Mantaro jõe vastuolu
Üks huvitavamaid hiljutisi arenguid on seotud Mantaro jõega Peruus. Ajakirjas Area avaldatud uuring väitis, et kui lugeda Mantaro jõe kaugeim punkt Amasoonase alguseks, lisanduks jõe pikkusele ligi 80 kilomeetrit võrreldes Apurímaci lättega. Siiski on paljud geograafid selle suhtes skeptilised, sest Mantaro kuivab alamjooksul perioodiliselt täielikult, mis klassikalise definitsiooni järgi katkestab jõe pidevuse. See näitab ilmekalt, kuidas üksainus definitsiooninüanss võib muuta maailma edetabeleid.
Tehnoloogia ja tuleviku ekspeditsioonid
Vaidluse lõplikuks lahendamiseks ei piisa vaid satelliidifotodest. Vaja on füüsilist kohalolu ja täppismõõtmisi. 2024. aastaks on kavandatud suur rahvusvaheline ekspeditsioon “Amazon River International Expedition”, mille eesmärk on kaardistada ja mõõta kogu Amasoonase jõgi alates selle kaugeimast allikast Andides kuni Atlandi ookeanini.
Selle ekspeditsiooni käigus plaanitakse kasutada:
- Kõrgtehnoloogilisi GPS-seadmeid, mis suudavad asukohta määrata millimeetri täpsusega.
- Droone, et kaardistada ligipääsmatuid kanjoneid ja soid.
- Hüdrograafilisi mõõtmisi, et määrata veevoolu mahtu ja sängi muutusi.
Sama meeskond plaanib sarnaste meetoditega üle mõõta ka Niiluse, et saada võrreldavad andmed. Teadlaste eesmärk on luua standardiseeritud metoodika, mis lõpetaks spekulatsioonid ja annaks maailmale lõpliku vastuse.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kumb on ametlikult pikim jõgi?
Hetkel peab Guinnessi rekordite raamat ja enamik autoriteetseid allikaid (nagu USA Geoloogiateenistus) pikimaks jõeks Niilust (u 6650 km). Siiski tunnistavad paljud teadlased, et Amasoonase pikkus võib uute mõõtmismeetoditega osutuda suuremaks (kuni 6992 km).
Miks Amasoonase pikkus pidevalt muutub?
Amasoonase pikkus sõltub sellest, millist lätet peetakse alguspunktiks ja kuidas mõõdetakse suudmeala. Kuna jõgi asub äärmiselt raskesti ligipääsetavas džunglis ja muutlikus maastikus, toovad uued ekspeditsioonid pidevalt uut infot.
Milline jõgi on suurim veuhulga poolest?
Selles kategoorias vaidlust ei ole. Amasoonas on vaieldamatult maailma suurim jõgi, moodustades ligi 20% kogu maailma ookeanidesse voolavast mageveest. Niilus on veuhulga poolest tunduvalt väiksem.
Kas inimtegevus mõjutab jõgede pikkust?
Jah. Tammide ehitamine (näiteks Assuani tamm Niilusel), kanalite rajamine ja jõgede sirgendamine muudavad jõe loomulikku pikkust. Samuti mõjutab kliimamuutus liustikke, millest paljud suured jõed alguse saavad.
Mis on Mississippi jõe koht selles edetabelis?
Mississippi-Missouri jõesüsteem Põhja-Ameerikas on sageli maailma pikkuselt neljandal kohal (pärast Jangtset Hiinas). Selle pikkuseks loetakse umbes 6275 km.
Looduskeskkonna säilitamine on olulisem kui rekordid
Kuigi debatt selle üle, kas pikem on Niilus või Amasoonas, on intellektuaalselt ja kartograafiliselt põnev, juhivad keskkonnateadlased tähelepanu hoopis olulisemale aspektile. Mõlemad jõed on kriitilises seisus ja vajavad kaitset, olenemata nende täpsest kilomeetrite arvust.
Niiluse puhul on suurimaks ohuks veepuudus, rahvastiku plahvatuslik kasv ja geopoliitilised pinged veevarude jagamisel Egiptuse, Sudaani ja Etioopia vahel. Etioopia suur renessansitamm (GERD) on muutnud jõe voolurežiimi, tekitades hirmu ja ebakindlust allavoolu asuvates riikides. Lisaks on Niiluse delta vajumas ja sooldumas, mis ohustab miljonite inimeste toidulauada.
Amasoonase probleemid on seotud peamiselt vihmametsade hävitamisega. Metsaraie jõe valglas vähendab piirkonna võimet toota sademeid, mis omakorda alandab jõe veetaset ja rikub unikaalset ökosüsteemi. Juba praegu on näha märke, et Amasoonase “lendavad jõed” – niiskus, mis aurustub metsast ja liigub atmosfääris – on nõrgenemas, põhjustades põudasid Brasiilia lõunaosas.
Seega, kui me ootame põnevusega järgmiste teaduslike ekspeditsioonide tulemusi, et panna punkti igipõlisele vaidlusele pikkuse üle, ei tohiks me unustada suuremat pilti. Need jõed on meie planeedi arterid. Nende tervis määrab otseselt inimkonna ja looduse heaolu. Võib-olla on tulevikus olulisem edetabel see, milline suurjõgi on kõige puhtam, elurikkam ja paremini kaitstud, mitte see, milline neist on mõne kilomeetri võrra pikem.
