Looduskaitse ja jahinduse vaheline tasakaal on Eestis olnud aastakümneid tuline aruteluteema, kuid viimastel aastatel on pinged jõudnud uuele tasemele, kulmineerudes sageli kohtusaalides. Suurkiskjate, nagu karude, huntide ja ilveste käekäik ei ole enam vaid bioloogide ja jahimeeste siseasi, vaid ühiskondlikku huvi pälviv küsimus, mis puudutab nii eetikat, seadusandlust kui ka meie metsade tulevikku. MTÜ Eesti Suurkiskjad otsus pöörduda kohtusse küttimismahtude vaidlustamiseks märgib olulist verstaposti Eesti keskkonnaõiguse ajaloos. See samm ei ole suunatud mitte jahipidamise kui sellise vastu, vaid pigem selle poole, et riiklikud otsused põhineksid teaduspõhistel andmetel, järgiksid Euroopa Liidu loodusdirektiive ning arvestaksid ettevaatusprintsiibiga olukorras, kus ulukite tegelik arvukus võib olla ülehinnatud või nende sotsiaalne struktuur habras.
Miks otsustati kohtutee jalge alla võtta?
MTÜ Eesti Suurkiskjad peamine argument kohtusse pöördumisel on seisukoht, et Keskkonnaameti poolt väljastatavad küttimiskorraldused on sageli vastuolus säästva looduskasutuse põhimõtetega. Organisatsioon leiab, et küttimismahtude määramisel on liigselt arvestatud huvigruppide survega, nagu jahimeeste seltsid ja loomakasvatajad, jättes tagaplaanile sõltumatute teadlaste soovitused ja liikide pikaajalise elujõulisuse tagamise. Vaidlustamise keskmes on sageli konkreetsed haldusaktid, mis lubavad küttida suurel hulgal isendeid liigist, mis on rahvusvaheliselt kaitstud.
Kohtuvaidluse üks tuumküsimusi on andmete usaldusväärsus. MTÜ väidab, et riiklikud seireandmed, millele küttimismahud tuginevad, ei pruugi alati peegeldada tegelikku olukorda metsas. Näiteks karude või huntide loendamine on keeruline protsess ning kui loendusmetoodika on kallutatud või tugineb liigselt jahimeeste endi vaatlustele, võib tulemuseks olla populatsiooni suuruse ülehindamine. See omakorda viib kvootideni, mis võivad populatsiooni taastootmisvõimet kahjustada.
Euroopa Liidu loodusdirektiiv ja Eesti kohustused
Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik peab järgima ranget Loodusdirektiivi, mis määratleb suurkiskjad rangelt kaitstavateks liikideks. See tähendab, et nende küttimine on lubatud vaid erandkorras ja väga kindlatel tingimustel. Kohtusse pöördumise üks eesmärk ongi kontrollida, kas Eesti riik täidab neid tingimusi korrektselt.
Direktiivi kohaselt on küttimine lubatud vaid siis, kui:
- Puuduvad muud rahuldavad alternatiivid (näiteks karjuste, elektrikarjuste või koerte kasutamine karja kaitseks).
- Küttimine ei kahjusta liigi soodsat seisundit (populatsiooni elujõulisust).
- Küttimise eesmärk on ennetada tõsist kahju kariloomadele, põllukultuuridele või tagada avalik turvalisus.
MTÜ Eesti Suurkiskjad rõhutab oma hagides, et sageli antakse küttimislube n-ö “üldise arvukuse reguleerimise” sildi all, mis ei ole Loodusdirektiivi mõttes piisav põhjendus. Kui alternatiivsed kahjustuste ennetamise meetmed on proovimata või alakasutatud, on küttimisluba õigustühine.
Karujaht: emotsioonid ja statistika
Pruunkaru on Eesti looduse sümbol ja suurim kiskja, kelle käekäik tekitab enim vastukaja. Viimastel aastatel on Keskkonnaamet lubanud küttida ligikaudu 90–100 karu aastas, põhjendades seda vajadusega vähendada karude tekitatud kahjustusi mesitarudele ja silopallidele ning hoida karude inimpelglikkust. MTÜ Eesti Suurkiskjad on aga seisukohal, et selline massiline küttimine on ebaproportsionaalne.
Probleemiks on see, et jaht ei ole sageli suunatud konkreetsetele “nuhtlusisenditele”, kes kahju tekitavad, vaid toimub kvoodi alusel suvalistele loomadele. See ei pruugi kahjustusi vähendada, sest kahju tegev karu võib jääda ellu, samas kui kütitakse inimpelglikku metsakaru. Lisaks toovad looduskaitsjad välja, et intensiivne jaht võib lõhkuda karude sotsiaalset struktuuri, mis paradoksaalsel kombel võib suurendada noorte isaste karude hulka, kes otsivad uusi territooriume ja satuvad sagedamini inimasustuse lähedusse.
Hundid ja karjakasvatus: igivana konflikt
Kui karude puhul on peamine mure mesindus, siis huntide puhul on keskmes lamba- ja veisekasvatus. Hundijaht on Eestis reguleeritud samuti kvootidega, kuid siin on bioloogiline aspekt veelgi keerulisem. Hunt on äärmiselt sotsiaalne loom, kes elab karjades. Karja juhtpaari (alfa-isase ja alfa-emase) küttimine võib viia karja lagunemiseni.
Miks karja lagunemine on ohtlik?
Looduskaitsjad selgitavad kohtumaterjalides, et kui hundikari laguneb kogenud juhtloomade kaotuse tõttu, jäävad järele noored ja vähem kogenud hundid. Need isendid ei oska sageli tõhusalt metsas saakloomi (nagu metssead või kitsed) murda ning valivad kergema vastupanu tee – koduloomad. Seega võib läbimõtlemata küttimine, mille eesmärk on karjakasvatajaid aidata, tegelikult suurendada murdmiste arvu järgmistel hooaegadel. MTÜ Eesti Suurkiskjad nõuab, et küttimismahud arvestaksid karjade terviklikkuse säilitamisega ja et küttimine oleks viimane abinõu.
Teaduspõhine lähenemine vs. huvigruppide surve
Üks peamisi etteheiteid, mida MTÜ kohtus esitab, on Keskkonnaagentuuri seirearuannete tõlgendamine. Kuigi teadlased annavad omapoolse soovituse (mis on sageli konservatiivsem), on lõplik otsustaja Keskkonnaamet, kes peab arvestama ka Maaeluministeeriumi ja jahindusnõukogude sisendiga. Looduskaitsjad leiavad, et selles protsessis kaldub kaalukauss liialt majanduslike huvide ja jahimeeste soovide poole, eirates ökoloogilisi riske.
Kriitika alla on sattunud ka niinimetatud “nuhtlusisendi” definitsioon. Kas iga kiskja, kes on korra asula lähedal nähtud, on kohe ohtlik? MTÜ väidab, et hirmukülvamine meedias ja sotsiaalmeedias survestab ametnikke tegema rutakaid otsuseid erilubade väljastamiseks, isegi kui reaalne oht inimelule puudub. Kohtuvaidlus peaks selgitama, kus jookseb piir põhjendatud ohutunde ja liigse reaktsiooni vahel.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused levinumatele küsimustele seoses suurkiskjate küttimise ja pooleliolevate kohtuvaidlustega.
-
Miks MTÜ Eesti Suurkiskjad tahab küttimist keelata?
MTÜ eesmärk ei ole täielik jahikeeld, vaid see, et jaht oleks teaduspõhine, seaduslik ja põhjendatud. Nad soovivad vältida olukorda, kus kütitakse rohkem loomi, kui populatsioonile tervislik on, ning nõuavad alternatiivsete kaitsemeetmete (elektrikarjused jms) eelistamist tapmisele. -
Kas suurkiskjad on inimestele ohtlikud?
Terved metsloomad väldivad reeglina inimest. Rünnakud inimestele on äärmiselt haruldased. Ohtlikuks võivad muutuda haiged loomad või need, keda on toiduga meelitatud asulatesse. Looduskaitsjate hinnangul ei taga lausaline küttimine ohutust, vaid pigem teadlikkus ja prügimajanduse korrastamine. -
Mis on “soodne seisund”?
See on juriidiline ja bioloogiline termin, mis tähendab, et liigi asurkond säilitab end pikaajaliselt elujõulise komponendina oma looduslikus elupaigas. Eesti kohustus Euroopa Liidu ees on tagada suurkiskjate soodne seisund. -
Mida tähendab esialgne õiguskaitse?
Kui MTÜ pöördub kohtusse, võivad nad taotleda esialgset õiguskaitset. Kui kohus selle rahuldab, peatatakse küttimislubade kehtivus kohtuvaidluse ajaks. See on vajalik, et vältida olukorda, kus loomad kütitakse ära enne, kui kohus jõuab otsustada, kas luba oli seaduslik. -
Kuidas ma saan kariloomi kaitsta ilma püssita?
Kõige tõhusamad meetmed on korralikud viie traadiga elektrikarjused, mis on spetsiaalselt kiskjate tõrjumiseks disainitud, ning karjakaitsekoerad. Riik pakub nende meetmete rakendamiseks ka toetusi.
Kohtupretsedendi mõju tuleviku loodushoiule
Käimasolevad ja tulevased kohtuvaidlused suurkiskjate teemal ei määra ainult seda, mitu karu või hunti sel aastal kütitakse. Nende mõju on märksa laiem, luues pretsedendi sellele, kuidas Eestis keskkonnaotsuseid tehakse. Kui kohus peaks andma õiguse MTÜ-le, sunnib see Keskkonnaametit ja ministeeriume oma halduspraktikat põhjalikult muutma. See tähendaks, et tulevikus peavad kõik küttimisotsused olema senisest palju põhjalikumalt motiveeritud, tuginema konkreetsetele teadusandmetele ja tõestama, et kõik muud võimalused konflikti lahendamiseks on ammendatud.
Selline asjade käik tõstaks ausse ettevaatusprintsiibi keskkonnaõiguses. See tähendab, et kahtluse korral tuleb otsustada looduse kasuks, mitte majandushuvide kasuks. Samuti suurendaks see kodanikuühiskonna rolli looduskaitses, näidates, et valitsusvälised organisatsioonid on võimelised edukalt vaidlustama riiklikke otsuseid, kui need ei teeni avalikku huvi ega taga loodusväärtuste säilimist. Pikas perspektiivis võidaks sellest kogu Eesti ökosüsteem, sest terved ja funktsioneerivad kiskjate populatsioonid on elurikka metsa lahutamatu osa, hoides kontrolli all sõraliste arvukust ja aidates seeläbi kaasa metsa tervisele.
