Iga lapsevanem teab seda tunnet: kell läheneb üheksale, vanniskäigud on tehtud ja unejutt loetud, kuid siis algab lõputu vabanduste jada. Küll on vaja juua vett, siis on vaja teist kaisukaru, järsku meenub elutähtis küsimus universumi kohta või tekib ootamatu nälg. Kuigi lapsevanemana võib see tunduda manipulatsiooni või jonnakusena, on lastepsühholoogide hinnangul selle taga midagi palju sügavamat. Laps, kes keeldub magama jäämast, ei püüa tavaliselt vanemat kiusata, vaid tegeleb keeruliste emotsionaalsete ja füsioloogiliste protsessidega, mida ta veel ise sõnastada ei oska. Uinumine on lapse jaoks suur üleminek aktiivsest ja turvalisest ühendusest vanematega pimedasse ja üksildasse teadmatusse, mis nõuab suurt usaldust ja emotsionaalset regulatsiooni.
Uinumine kui eraldumine: psühholoogiline vaatenurk
Täiskasvanute jaoks on uni ihaldusväärne puhkus, kuid lapse, eriti väikelapse aju interpreteerib magamaminekut sageli kui eraldumist oma peamistest kiindumusisikutest. Psühholoogilisest vaatepunktist on öö lapse jaoks pikim lahusoleku aeg vanematest. See tekitab alateadlikku ärevust, mida tuntakse separatsiooniärevusena.
Kui laps ütleb “ma ei taha magada”, mõtleb ta sageli tegelikult: “ma ei taha sinust lahku minna”. See on evolutsiooniliselt põhjendatud instinkt. Ürgaegadel oli lapsel üksinda pimedas uinumine eluohtlik, seega on lapse aju programmeeritud hoidma kontakti oma kaitsjatega. See selgitab, miks laps, kes päeval mängib rõõmsalt oma toas, muutub õhtul klammerduvaks.
Märgid, et laps tunneb eraldumisärevust:
- Laps tuleb korduvalt voodist välja ja otsib füüsilist kontakti.
- Uinumine võtab aega ainult siis, kui vanem on toas või hoiab kätt.
- Laps esitab lõputult küsimusi, et hoida vestlust (ja seega kontakti) üleval.
FOMO ehk hirm ilmajäämise ees
Lisaks eraldumishirmule mängib suurt rolli ka lihtne uudishimu ja soov olla osa pere sotsiaalsest ringist. Inglise keeles tuntud termin Fear of Missing Out (FOMO) ei kehti ainult teismeliste sotsiaalmeedia kasutuse kohta, vaid on väga tugev ka väikelastel ja eelkooliealistel.
Kui laps saadetakse voodisse, aga ta kuuleb teisest toast televiisori häält, vanemate omavahelist vestlust või naeru, tekib tal tunne, et kõige põnevam osa päevast toimub ilma temata. Lapse jaoks on koduõhkkond turvaline ja huvitav ning sellest eemaldumine tundub ebaõiglane. See on eriti levinud peredes, kus õhtune aeg on ainus hetk, mil mõlemad vanemad on kodus ja lõdvestunud.
Bioloogiline paradoks: üleväsimus ja kortisool
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et kui laps on väga aktiivne ja jookseb ringi, ei ole ta veel väsinud. Psühholoogid ja unespetsialistid viitavad sellele sageli kui “üleväsimuse lõksule”.
Kui laps on liiga kaua üleval olnud ja tema loomulik uneaken on möödas, hakkab keha tootma stressihormoone – kortisooli ja adrenaliini. See on keha kaitsereaktsioon väsimuse vastu, andes lapsele n-ö “teise hingamise”. Tulemuseks on laps, kes on hüperaktiivne, kergesti ärrituv, nutune või lausa eufooriline.
Selles seisundis on uinumine füsioloogiliselt raskendatud. Isegi kui laps tahaks magada, hoiab keemiline kokteil tema ajus teda ärkvel. Sellisel juhul ei ole lahenduseks uneaja hilisemaks lükkamine, vaid hoopis varasemaks toomine, et tabada ära hetk enne stressihormoonide vallandumist.
Kuidas tunda ära üleväsimust?
- Laps muutub kohmakaks ja kukub sagedamini.
- Tekivad hüsteerilised naeruhood või nutuhood tühiste asjade peale.
- Laps ei suuda enam keskenduda ühelegi tegevusele.
- Silmad võivad olla punased või klaasistunud, kuid keha on endiselt liikumises.
Kontrollivajadus ja iseseisvumine
Umbes teise ja neljanda eluaasta vahel läbivad lapsed intensiivse iseseisvumise perioodi. Nad avastavad, et neil on oma tahe ja nad saavad maailma mõjutada. Magamaminek on üks väheseid asju, mida laps saab täielikult kontrollida – vanem ei saa sundida last uinuma, isegi kui ta suudab lapse voodisse panna.
Une vastu võitlemine on sageli lapse viis harjutada oma autonoomiat. See on võimuvõitlus, kus “ei” ütlemine on lapse jaoks viis tunda end suurena ja tähtsana. Kui vanem muutub selle peale kurjaks või hakkab sundima, suureneb lapse vastupanu veelgi, sest kaalul pole enam ainult uni, vaid ka enesekehtestamine.
Psühholoogid soovitavad siinkohal kasutada “valikute illusiooni”. Selle asemel, et küsida “Kas sa tahad magama minna?” (mis kutsub esile vastuse “ei”), paku valikuid protsessi sees:
- “Kas sa tahad panna selga sinise või punase pidžaama?”
- “Kas loeme täna kaks lühikest juttu või ühe pika?”
- “Kas sa tahad hambaid pesta enne või pärast pidžaama panemist?”
See annab lapsele tunde, et tema kontrollib olukorda, kuigi lõpptulemus (voodisse minek) on vanema otsustada.
Hirmud ja elav kujutlusvõime
Eelkooliealiste laste aju areneb tohutu kiirusega ning koos sellega areneb ka kujutlusvõime. Selles vanuses on piir reaalsuse ja fantaasia vahel hägune. Koll voodi all või vari seinal võib tunduda lapsele sama reaalsena kui vanem ise.
Öised hirmud ei ole tavaliselt manipulatsioon. Kui laps kardab pimedust või koletisi, on tema hirm ehtne. Lapsevanema ratsionaalne selgitus “siin ei ole kedagi” ei pruugi aidata, sest hirm on emotsionaalne, mitte loogiline. Hirm aktiveerib lapse ajus mandelkeha (amygdala), mis lülitab sisse häirekella, muutes lõdvestumise ja uinumise võimatuks.
Kuidas aidata hirmul last?
Ära naeruväärista hirmu. Kasuta “kollitõrje spreid” (vesi pihustipudelis) või luba lapsel magada hämara öövalgusega. Oluline on anda lapsele turvatunne, et tema muret võetakse tõsiselt.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks mu laps ärkab öösel ja tuleb minu voodisse?
See on sageli seotud uneassotsiatsioonidega. Kui laps uinub õhtul vanema juuresolekul või kaisus, siis öösel unetsüklite vahel korraks ärgates (mis on normaalne) ei oska ta uuesti uinuda ilma nende samade tingimusteta. Ta otsib taastamaks olukorda, mis oli uinumise hetkel.
Kas peaksin lapsele uneajal ekraane keelama?
Jah, kindlasti. Ekraanidest tulev sinine valgus pärsib melatoniini ehk unehormooni tootmist. Psühholoogid ja unearstid soovitavad ekraanivaba aega vähemalt 60–90 minutit enne uinumist, et lapse aju saaks loomulikult uneks ette valmistuda.
Mida teha, kui lapsel on “öised terrorid” (night terrors)?
Öine terror erineb halvast unenäost. Laps võib karjuda ja rahmeldada, olles ise tegelikult sügavas unes. Tavaliselt ei mäleta laps seda hommikul. Parim käitumisviis on tagada lapse füüsiline turvalisus, mitte teda jõuga üles äratada, ja oodata hoo möödumist. Regulaarne uni ja üleväsimuse vältimine aitavad hoogusid vähendada.
Kui kaua peaks kestma uinumise rutiin?
Ideaalne une-eelne rutiin kestab 20–30 minutit. Kui see venib liiga pikaks, võib laps uuesti erksaks muutuda. Kui see on liiga lühike, ei jõua lapse närvisüsteem maha rahuneda. Oluline on korduvus ja etteaimatavus.
Rutiin kui turvasadam
Lastele meeldivad rutiinid, sest need muudavad maailma etteaimatavaks ja turvaliseks. Kui laps teab täpselt, mis järgneb millele – vann, hambapesu, pidžaama, jutt, kalli –, siis tema keha ja aju hakkavad juba esimeste sammude ajal unehormoone tootma.
Paljud vanemad teevad vea, muutes rutiini iga kord, kui laps protestib. Kuid just protesti ajal on rutiini hoidmine kõige olulisem. See on nagu turvavõrk. Rutiini loomine ei tähenda sõjaväelist korda, vaid rahulikku ja kindlat rütmi. Sellesse rütmi tuleks lisada ka “ühenduse loomise hetk”.
Selleks, et laps saaks rahus uinuda, peab tema “läheduse paak” olema täis. Veeda 10 minutit enne unejuttu lapsega täiesti segamatult – ilma telefonita, ilma kiirustamiseta. Kuula tema päeva muljeid, tee kaisus olemist või lihtsat massaaži. Kui laps tunneb, et ta on saanud oma vanemalt piisavalt tähelepanu ja soojust, väheneb vajadus öösel ärgata või uinumist venitada, et seda tähelepanu “varastada”.
Uneharjumused kui suhte alustala
Lõppkokkuvõttes ei ole eesmärk last lihtsalt “ära kustutada”, et vanemad saaksid oma eluga edasi minna, vaid luua tervislik suhe unega, mis saadab last terve elu. Konfliktid magamamineku ajal on sageli märk sellest, et laps vajab abi oma tunnete reguleerimisel või suuremat lähedust enne lahusolekut.
Vaadates uinumist kui võimalust luua usalduslik side, muutub ka vanema suhtumine. Selle asemel, et näha lapse käitumises jonni, näeb teadlik vanem selles abipalvet turvatunde järele. Rahulik, kindlameelne ja armastav lähenemine, mis arvestab lapse psühholoogiliste vajadustega, viib pikemas perspektiivis palju paremate tulemusteni kui ranged keelud või karistused. Kui laps tunneb end emotsionaalselt hoituna, on ka uinumine lihtsam ja uni sügavam. See investeering aega ja kannatlikkusesse tasub end ära puhanud lapse ja tugevama omavahelise sideme näol.
