Väga levinud on eksiarvamus, et kui inimesele on Eesti Töötukassa poolt määratud puuduv töövõime, on tal töötamine keelatud või toob see kaasa toetusest ilmajäämise. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine – tänapäevane sotsiaalsüsteem ja tööturuteenused on üles ehitatud põhimõttele, et iga inimene, sõltumata tema tervislikust seisundist, peaks saama võimaluse ühiskonnas kaasa rääkida ja end teostada. Puuduv töövõime tähendab eelkõige hinnangut terviseseisundile ja selle mõjule igapäevategevustele, kuid see ei ole juriidiline ega administratiivne keeld töölepingut sõlmida. Paljud inimesed, kellel on tuvastatud puuduv töövõime, töötavad edukalt osalise koormusega või kohandatud töökohtadel, teenides sellega lisatulu ja säilitades sotsiaalse aktiivsuse.
Siiski kaasnevad töötamisega teatud reeglid, mida toetuse saaja peab teadma, et vältida ebameeldivaid üllatusi sissetulekute deklareerimisel või toetuse ümberarvutamisel. Riiklik süsteem on loodud paindlikuks, kuid see eeldab inimeselt teadlikkust oma õigustest, sissetulekupiiridest ja tööandjale kehtivatest soodustustest. Järgnevas artiklis vaatame detailselt läbi kõik aspektid, mis puudutavad puuduva töövõimega inimese töötamist, alates rahalistest arvutustest kuni puhkuseõigusteni.
Mis on puuduv töövõime ja kuidas see erineb osalisest töövõimest?
Töövõime hindamine on protsess, mille käigus tehakse kindlaks, kas ja mil määral takistab tervislik seisund inimesel töötamist. Kui osaline töövõime tähendab, et inimene suudab töötada, kuid vajab selleks teatud kohandusi või piiranguid, siis puuduv töövõime märgib olukorda, kus inimesel ei ole tervisest tulenevalt võimalik tavapärases mahus ja tingimustel töötada. See staatus antakse tavaliselt raskemate või sügavamate tervisekahjustuste korral.
Oluline on mõista järgmist nüanssi: kui osalise töövõimega inimestele kehtib n-ö aktiivsusnõue (nad peavad otsima tööd, õppima või töötama, et toetust saada), siis puuduva töövõimega inimestele aktiivsusnõue ei laiene. See tähendab, et töövõimetoetust makstakse neile sõltumata sellest, kas nad töötavad või mitte. Tööle asumine on puuduva töövõimega inimese jaoks täiesti vabatahtlik valik, mitte kohustus, kuid riik soosib seda igati.
Sissetuleku mõju töövõimetoetusele
Üks suurimaid hirme tööle asumisel on kartus kaotada riiklik toetus. Siin kehtib konkreetne valem, mida iga toetuse saaja peaks teadma. Töötamine on lubatud, kuid kui sissetulek ületab teatud piiri, hakatakse töövõimetoetust vähendama. See süsteem on loodud selleks, et toetus oleks suunatud eelkõige neile, kellel on väiksem võime iseseisvalt elatist teenida.
Töövõimetoetuse suurus sõltub eelmise kuu sissetulekust. Arvutuskäik toimib järgmiselt:
- Toetust makstakse täies ulatuses seni, kuni toetuse saaja sissetulek jääb alla kehtestatud piirmäära (see piirmäär on seotud 90-kordse päevamääraga).
- Kui sissetulek ületab seda piiri, vähendatakse toetust summa võrra, mis on pool sissetuleku ja piirmäära vahest.
- On olemas ka ülempiir – kui sissetulek on väga suur, võib toetuse maksmine konkreetsel kuul muutuda nulliks, kuid töövõime staatus sellest ei kao.
Oluline on siinkohal täpsustada, mis läheb arvesse sissetulekuna. Töötukassa võtab aluseks Maksu- ja Tolliameti andmed. Sissetulekuna arvestatakse:
- Töötasu, palk ja lisatasud;
- Töövõtulepingu või käsunduslepingu alusel saadud tasud;
- Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme tasu;
- Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) ettevõtlustulu;
- Riigikogu liikme, presidendi ja valitsuse liikme ametipalk.
Sissetulekute hulka ei arvestata näiteks peretoetusi, puuetega inimeste sotsiaaltoetusi ega elatisabi. Seega, kui inimene saab palka, peab ta arvestama, et kui palk on kõrge, võib järgmise kuu toetus olla väiksem. Siiski on matemaatiliselt alati kasulikum töötada – kogusissetulek (palk + vähendatud toetus) on alati suurem kui ainult toetus.
Tööandja soodustused ja sotsiaalmaks
Puuduva töövõimega inimese palkamine on tööandjale rahaliselt soodsam kui tavatöötaja palkamine, mis on tugev argument töövestlustel. Riik on loonud maksusoodustused, et motiveerida ettevõtjaid pakkuma tööd vähenenud töövõimega inimestele.
Peamine soodustus puudutab sotsiaalmaksu. Tavapraselt peab tööandja maksma sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt (sotsiaalmaksu miinimumkohustus), isegi kui töötaja töötab osalise koormusega ja teenib vähem. Kui aga töötajal on tuvastatud vähenenud töövõime (sealhulgas puuduv töövõime), maksab tööandja sotsiaalmaksu ainult tegelikult väljamakstud töötasult. Riik maksab sotsiaalmaksu miinimumkohustuse osa ise (kui töötasu jääb alla miinimummäära) või katab selle osa, mis jääb puudu.
Selle soodustuse rakendamiseks peab töötaja esitama tööandjale tõendi oma töövõime ulatuse kohta või andma nõusoleku andmete pärimiseks Töötukassast. See on oluline samm usaldusliku töösuhte loomisel.
Põhipuhkus ja töö- ning puhkeaeg
Töölepingu seadus näeb ette erisusi vähenenud töövõimega töötajate puhkusele. Kui tavaline põhipuhkus on Eestis üldjuhul 28 kalendripäeva, siis töövõimetuspensionäril või vähenenud töövõimega töötajal on õigus saada 35 kalendripäeva põhipuhkust kalendriaastas.
Sageli kardavad tööandjad, et see lisapuhkus on neile kulukas. Tegelikkuses hüvitab riik need lisanduvad 7 puhkusepäeva. Tööandja peab need päevad töötajale võimaldama ja puhkusetasu välja maksma, kuid saab vastava summa Sotsiaalkindlustusametilt tagasi taotleda. Töötaja jaoks on see oluline garantii, mis võimaldab tervist säästa ja paremini taastuda.
Lisaks põhipuhkusele on oluline jälgida töö- ja puhkeaja regulatsioone. Kuigi seadus ei keela puuduva töövõimega inimesel töötada täistööajaga, on praktikas sageli mõistlikum alustada osalise koormusega. Tööandjal on kohustus kohandada töökohta ja -tingimusi vastavalt töötaja vajadustele, kui see on mõistlikult võimalik.
Tugiteenused tööelu toetamiseks
Töötamine ei tähenda, et inimene peab oma terviseprobleemidega töökohal üksi hakkama saama. Töötukassa pakub mitmeid teenuseid, mis on suunatud just puuduva töövõimega töötajatele ja nende tööandjatele:
- Tööruumide ja -vahendite kohandamine: Kui töö tegemine eeldab ligipääsetavust (nt kaldtee, inva-WC) või spetsiaalset mööblit, saab Töötukassa aidata kulude katmisel.
- Tööks vajalik abivahend: Kui inimene vajab töötamiseks spetsiifilist abivahendit (nt punktkirjaklaviatuur, ekraanilugeja, kuulmisabivahend), mida ta igapäevaelus kodus ei vaja, saab seda taotleda töötamiseks.
- Tugiisikuga töötamine: Kui töötaja vajab sisseelamisel või tööülesannete täitmisel pidevat juhendamist ja abi, mida tavaline mentorlus ei kata, on võimalik taotleda tugiisikut.
- Tööalane rehabilitatsioon: Teenus, mille eesmärk on õpetada inimest oma tervisehäirega toime tulema just töökeskkonnas.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma pean tööandjale ütlema, et mul on puuduv töövõime?
Seadus ei kohusta töötajat oma diagnoosi ega töövõime ulatust tööandjale avaldama, välja arvatud juhul, kui tervislik seisund võib ohustada töötajat ennast või teisi töökeskkonnas. Siiski, kui soovite kasutada 35-päevast puhkust või sotsiaalmaksu soodustust, peate tööandjat oma staatusest teavitama. Avatud suhtlus aitab sageli leida parimaid lahendusi töökorralduseks.
Kas puuduva töövõimega inimene võib töötada öösiti?
Jah, kui arst ei ole seda otseselt keelanud. Töölepingu seadus ei keela automaatselt öötööd vähenenud töövõimega inimestele, kuid alati tuleb lähtuda töötervishoiu arsti soovitustest ja inimese enesetundest.
Mis saab siis, kui ma ei suuda enam tööl käia?
Kuna puuduva töövõimega inimesele ei kehti aktiivsusnõue, võite te igal ajal töösuhte lõpetada, ilma et see ohustaks teie töövõimetoetuse saamist. Te ei pea kartma sanktsioone Töötukassa poolt, kui selgub, et töötamine osutus siiski liiga kurnavaks.
Kas ma kaotan ravikindlustuse, kui ma ei tööta?
Ei kaota. Inimesed, kellele on määratud osaline või puuduv töövõime, on riiklikult ravikindlustatud. Töötamine annab küll täiendava garantii, kuid ravikindlustus kehtib eelkõige töövõime staatuse alusel.
Karjääriplaneerimine ja ümberõppe võimalused
Tööturule naasmine või seal püsimine puuduva töövõime korral eeldab sageli karjääripööret või uute oskuste omandamist. Paljud füüsilise töö tegijad, kelle tervis enam rasket koormust ei võimalda, leiavad uue väljundi kontoritöös, IT-sektoris või käsitöös. Tänapäevane kaugtöö võimalus on avanud uksi paljudele liikumispuudega inimestele, võimaldades neil töötada kodust lahkumata.
Oluline on teada, et Töötukassa koolitused ja karjäärinõustamine on avatud ka neile, kellel on puuduv töövõime ja kes juba töötavad. See tähendab, et eneseareng ei pea lõppema töölepingu allkirjastamisega. Vastupidi, pidev õppimine aitab hoida vaimset tervist ja tõstab konkurentsivõimet. Ümberõppe käigus on võimalik omandada oskusi, mis arvestavad inimese tervislike eripäradega, võimaldades seeläbi teenida lisa ja tunda end ühiskonnas vajalikuna. Töö ei ole ainult sissetuleku allikas, vaid ka oluline osa sotsiaalsest võrgustikust ja enesehinnangust, mistõttu tasub alati uurida võimalusi, kuidas oma potentsiaali rakendada, isegi kui töövõime on hinnatud puuduvaks.
