Viimase aasta jooksul on Eesti avalikkust ja kodanikuühiskonda raputanud üks tõsisemaid usalduskriise, mis on seotud heategevuse ja Ukraina abistamisega. Kui sõda algas, näitas Eesti rahvas üles enneolematut solidaarsust, annetades rekordilisi summasid, et toetada rindel võitlejaid ja humanitaarkriisis vaevlevaid tsiviilisikuid. Selle laine harjal tõusis esile MTÜ Slava Ukraini, mis saavutas kiiresti kultusliku staatuse tänu oma operatiivsusele ja nähtavusele. Paraku asendus esialgne eufooria šoki ja pettumusega, kui ilmnesid kahtlused annetusraha väärkasutuses. See olukord ei ole mitte ainult tekitanud küsimusi konkreetse organisatsiooni finantsdistsipliini kohta, vaid on pannud proovile kogu heategevussektori usaldusväärsuse. Doonorite peamine mure on nüüd selge ja õigustatud: mis on saanud meie annetustest, kui palju sellest on tegelikult sihtkohta jõudnud ja mis saab organisatsiooni arvetel olevatest vahenditest edasi?
Skandaali anatoomia: kuidas kahtlused tekkisid?
Et mõista, mis saab annetustest edasi, tuleb esmalt vaadata tagasi sündmuste ahelale, mis viis kriminaalmenetluste ja auditeerimiseni. Kahtlused tekkisid algselt seoses MTÜ Slava Ukraini Ukraina-poolse koostööpartneriga IC Construction. Ajakirjandusliku uurimise käigus ilmnes, et märkimisväärne osa Eesti inimeste annetatud rahast liikus just sellele eraettevõttele, mille juhid olid seotud MTÜ Slava Ukraini toonase juhtkonnaga.
Probleemi tuum seisnes väidetavates fiktiivsetes tehingutes ja hindade kunstlikus paisutamises. On alust kahtlustada, et teenuste ja kaupade eest maksti turuhinnast oluliselt kõrgemat tasu või et kasumimarginaalid suunati ettevõtetesse, mis ei teeninud heategevuslikku eesmärki. Riigiprokuratuur ja Ukraina õiguskaitseorganid on algatanud uurimised, et selgitada välja, kas tegemist oli omastamise või lihtsalt ebakompetentse juhtimisega. See eristus on oluline, sest see määrab, kas ja kui palju raha on võimalik teoreetiliselt tagasi nõuda.
Mis saab juba kulutatud rahast?
Kõige valusam küsimus puudutab raha, mis on juba Eestist välja kantud. Auditi tulemused on olnud karmid. Revisjon tuvastas, et miljonite eurode ulatuses tehinguid tehti puuduliku dokumentatsiooni alusel. Reaalsus on see, et “kadunud” raha tagasisaamine on juriidiliselt äärmiselt keeruline ja aeganõudev protsess. Kui raha on liikunud välismaistele kontodele ja sealt edasi keeruliste skeemide kaudu kolmandatele isikutele, nõuab selle tagasivõitmine rahvusvahelist koostööd ja kohtuotsuseid.
Juhul kui kohtus leiab tõendamist kuritegelik omastamine, saab MTÜ Slava Ukraini (või selle uus juhatus) esitada tsiviilhagi süüdlaste vastu kahju hüvitamiseks. Paraku näitab praktika, et isegi süüdimõistva otsuse korral ei pruugi süülastel olla vara, mida konfiskeerida annetajatele tagastamiseks. Seega tuleb realistlikult arvestada võimalusega, et suur osa kahtlaste skeemide kaudu välja viidud vahenditest on annetajate jaoks lõplikult kadunud.
Allesjäänud vahendite saatus ja uus kontrollimehhanism
Vaatamata skandaalile ei ole MTÜ Slava Ukraini kontod täiesti tühjad ning organisatsioonile laekus annetusi ka pärast skandaali puhkemist, ehkki drastiliselt vähenenud mahus. Mis saab sellest rahast?
- Külmutamine ja auditeerimine: Skandaali haripunktis peatati paljud väljamaksed, et vältida täiendavat kahju. Uus juhatus ja nõukogu on võtnud suuna sellele, et iga tehing peab läbima mitmekordse kontrolli.
- Projektide jätkamine: Organisatsioon on väljendanud soovi jätkata Ukraina toetamist, kuid teiste partneritega. Allesjäänud vahendeid suunatakse konkreetsetesse abiprojektidesse (näiteks meditsiinivarustus või kiirabiautode remont), kuid seda tehakse nüüd äärmise ettevaatlikkusega.
- Riiklik järelevalve: Maksu- ja Tolliamet ning teised järelevalveorganid hoiavad organisatsiooni tegevusel silma peal, et tagada annetuste sihipärane kasutamine.
Oluline on märkida, et MTÜ juriidiline keha vastutab võetud kohustuste eest. See tähendab, et allesjäänud rahast tuleb katta ka juriidilised kulud, auditite tasud ja võimalikud leppetrahvid, mis vähendab otseselt abivajajateni jõudvat summat.
Mõju Eesti heategevuskultuurile ja teistele organisatsioonidele
Slava Ukraini juhtum on tekitanud nn “doonorluse väsimuse” ja usaldamatuse, mis mõjutab ka teisi, laitmatu mainega organisatsioone nagu MTÜ Mondo, Eesti Pagulasabi või Päästeliit. Paljud inimesed, kes varem tegid püsiannetusi, on need peatanud, kartes, et nende raha ei jõua abivajajateni.
See “kaudne kahju” on rahaliselt ehk isegi suurem kui Slava Ukraini kaudu kaduma läinud summad. Usalduse taastamine võtab aastaid. Teised organisatsioonid on pidanud hakkama oma aruandlust veelgi detailsemalt avalikustama, et tõestada oma läbipaistvust. Positiivse küljena on see skandaal sundinud kogu mittetulundussektorit oma sisekontrolli reegleid karmistama ja muutma finantsaruandluse avalikkusele arusaadavamaks.
Kuidas tulevikus annetusi kaitsta?
Selleks, et vältida sarnaseid olukordi tulevikus, on nii annetajatel kui ka riigil vaja õppida. Annetaja ei peaks tegema ülekannet emotsiooni ajel, vaid kontrollima tausta. Riiklikul tasandil arutatakse vajadust rangema järelevalve järele heategevusorganisatsioonide üle, mis koguvad avalikkuselt suuri summasid.
Mõned sammud, mida annetaja saab teha:
- Kontrolli, kas organisatsioon kuulub tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja.
- Vaata organisatsiooni majandusaasta aruandeid Äriregistrist.
- Uuri, kes kuuluvad organisatsiooni nõukogusse ja juhatusse ning milline on nende taust.
- Jälgi, kas organisatsioon avaldab regulaarselt sisuaruandeid tehtud tööde ja kulutuste kohta.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma saan oma annetatud raha tagasi nõuda?
Üldjuhul ei ole annetuse tagasinõudmine võimalik, kui raha on juba organisatsioonile üle kantud. Annetus on vabatahtlik kingitus. Küll aga on annetajal õigus nõuda aruandlust selle kohta, kuidas raha kasutati. Kui kohtus tõestatakse kuritegu (pettus), võib teoreetiliselt tekkida nõudeõigus, kuid eraisikust väikeannetaja jaoks on see protsess juriidiliselt keeruline ja kulukas.
Kas MTÜ Slava Ukraini tegevus lõpetatakse?
Hetkel ei ole organisatsiooni sundlõpetamist välja kuulutatud. Uus juhtkond püüab organisatsiooni reformida ja jätkata tegevust läbipaistvatel alustel. Küll aga sõltub organisatsiooni tulevik suuresti kriminaalmenetluse tulemustest ja sellest, kas suudetakse taastada ühiskonna usaldus.
Kas Johanna-Maria Lehtme on süüdi mõistetud?
Ei, käesoleva artikli kirjutamise hetkel ei ole jõustunud ühtegi süüdimõistvat kohtuotsust. Käimas on kriminaalmenetlus, mille käigus kogutakse tõendeid. Eestis kehtib süütuse presumptsioon – inimest ei loeta kurjategijaks enne, kui kohus on nii otsustanud.
Kuidas ma saan olla kindel, et minu praegune annetus jõuab Ukrainasse?
Kõige kindlam on annetada organisatsioonidele, mis omavad pikaajalist kogemust ja on läbinud sõltumatuid auditeid (nt Punane Rist, Mondo, Eesti Pagulasabi). Need organisatsioonid omavad rangeid sisekontrolli mehhanisme ja annavad oma tegevusest väga detailselt aru.
Kodanikuühiskonna õppetunnid ja tulevikuvaade
Slava Ukraini juhtum on valus, kuid vajalik äratuskell Eesti kodanikuühiskonnale. See näitas ilmekalt, et head kavatsused ja särav meediakajastus ei asenda korrastatud raamatupidamist ja juhtimiskvaliteeti. Kriisist väljumine eeldab ausat peeglisse vaatamist mitte ainult ühe MTÜ poolt, vaid kogu sektori poolt.
Tulevikus näeme tõenäoliselt heategevusmaastiku professionaliseerumist. Annetuste kogumine muutub reguleeritumaks ning “ühemehe-showd” asenduvad tugevate nõukogude ja kontrollkomisjonidega organisatsioonidega. Kuigi praegu on valdav pettumus, on lootust, et pikemas perspektiivis muudab see skandaal Eesti heategevuse tugevamaks, läbipaistvamaks ja sihipärasemaks. Ukraina abistamine ei tohi lõppeda, kuid see peab muutuma targemaks ja vastutustundlikumaks.
