Igal aastal, kui ilmad muutuvad jahedamaks ja esimesed öökülmad hakkavad maad katma, seisavad tuhanded koduta loomad silmitsi karmi reaalsusega. Eestimaa talv on pikk, pime ja sageli armutult külm, mis muudab elu tänaval või varjupaiga välistingimustes viibivatele loomadele äärmiselt keeruliseks. Varjupaikade MTÜ, mis on suurim koduta loomadega tegelev organisatsioon Eestis, on taas pöördunud avalikkuse poole tungiva abipalvega. Varjupaigad on ülerahvastatud ning ressursside nappus annab tunda valusamalt kui kunagi varem. See ei ole lihtsalt iga-aastane rutiinne teadaanne, vaid appikarje sadade neljajalgsete nimel, kes vajavad ellujäämiseks ja vaimseks heaoluks inimese hoolivat kätt ning sooja pesa.
Miks on olukord praegu eriliselt kriitiline?
Varjupaikade olukorda mõjutavad mitmed tegurid, mis just talve eel kuhjuvad. Esiteks on suve lõpp ja sügise algus traditsiooniliselt aeg, mil varjupaikadesse jõuab rekordarv “suvelemmikuid” – loomi, kes võeti suvilasse või maale ajaviiteks, kuid keda linna tagasi kolides kaasa ei võeta. See vastutustundetu käitumine tekitab olukorra, kus puurid on täis just siis, kui ilmastikuolud nõuavad loomade paigutamist siseruumidesse.
Teiseks on majanduslik olukord ja elukalliduse tõus sundinud paljusid inimesi tegema raskeid valikuid. Kahjuks on sagenenud juhtumid, kus inimesed toovad oma lemmikud varjupaika, kuna nad ei suuda enam katta toidu- või ravikulusid. See tähendab, et varjupaigad peavad hoolitsema mitte ainult tänavalt leitud hulkurite, vaid ka endiste kodukoerte ja -kasside eest, kes on harjunud diivanil magama ega pea vastu betoonpõrandaga väliaedikus.
Varjupaikade MTÜ haldab mitmeid varjupaiku üle Eesti, kuid füüsiline ruum on piiratud. Kui siseruumid on täis, peavad paljud koerad leppima soojustatud kuutidega, mis küll kaitsevad tuule eest, kuid ei asenda toasoojust. Eriti haavatavad on lühikarvalised koerad, kutsikad, seeniorid ja krooniliste haigustega loomad. Nende jaoks võib pikk talv varjupaigas tähendada tervisliku seisundi järsku halvenemist.
Hoiukodu pakkumine – elupäästev vahelüli
Üks kõige tõhusamaid viise, kuidas inimesed saavad koheselt aidata, on pakkuda loomale hoiukodu. Hoiukodu on ajutine peatuspaik, kus loom saab elada perekeskset elu seni, kuni talle leitakse see üks ja õige päriskodu. Varjupaikade MTÜ rõhutab, et hoiukodu pakkumine ei nõua pikaajalist sidumist nagu looma adopteerimine, kuid selle väärtus on hindamatu.
Miks on hoiukodu loomale vajalik?
- Stressi vähendamine: Varjupaik on mürarikas ja stressirohke keskkond. Koduses keskkonnas rahuneb loom maha, mis omakorda tugevdab tema immuunsüsteemi ja vaimset tasakaalu.
- Sotsialiseerimine: Hoiukodus õpib loom uuesti inimest usaldama, harjub kodumasinate häältega, autosõiduga ja rihmas kõndimisega. See muudab ta tulevastele lapsendajatele atraktiivsemaks.
- Info kogumine: Hoiukodu pere saab anda varjupaigale väärtuslikku infot looma iseloomu kohta: kas ta sobib lastega, kas ta saab läbi teiste loomadega, kas ta on toas puhas. See info aitab leida loomale sobivaima päriskodu kiiremini.
Tavaliselt katab Varjupaikade MTÜ kõik hoiukodus viibiva looma kulud, sealhulgas kvaliteetse toidu, vajalikud ravimid, vaktsineerimise ja steriliseerimise/kastreerimise. Hoiukodu pakkuja panuseks on aeg, hoolivus ja peavari. See on suurepärane võimalus ka neile, kes pole kindlad, kas nad on valmis püsivalt looma võtma, kuid soovivad siiski aidata.
Adopteerimine: vastutus ja tingimusteta armastus
Kuigi hoiukodud on hädavajalikud, on lõppeesmärgiks siiski päriskodu leidmine. Talv on suurepärane aeg uue pereliikme võtmiseks, kuna pimedad ja pikad õhtud veedetakse rohkem toas, mis annab aega loomaga tegelemiseks ja sideme loomiseks. Siiski paneb MTÜ südamele, et looma võtmine ei tohiks kunagi olla hetkeemotsioonist ajendatud otsus.
Enne adopteerimist tuleks läbi mõelda järgmised aspektid:
- Ressursid: Kas perel on piisavalt aega koeraga jalutamiseks või kassiga mängimiseks? Kas eelarve võimaldab katta kvaliteetset toitu ja ootamatuid veterinaarkulusid?
- Elustiil: Kas pere on aktiivne ja otsib kaaslast matkadele või eelistatakse rahulikku kodust elu? Varjupaiga töötajad oskavad soovitada just teie elustiiliga sobivat looma.
- Pikaajaline kohustus: Loomad elavad 10-15 aastat, mõnikord kauemgi. Kas olete valmis hoolitsema looma eest ka siis, kui elukorraldus muutub (nt kolimine, lapse sünd)?
Varjupaigast võetud loomad on sageli ääretult tänulikud. Paljud müüdid, nagu oleksid varjupaiga loomad “katkised” või probleemse käitumisega, ei pea paika. Suur osa neist on sattunud sinna inimeste elumuutuste, mitte looma enda vea tõttu. Lisaks on täiskasvanud looma võtmisel omad eelised – nende iseloom on juba välja kujunenud ja “kutsikaea lollused” on sageli juba minevik.
Kuidas aidata, kui looma võtta ei saa?
Kõigil ei ole võimalik looma enda juurde võtta, olgu põhjuseks allergia, üürikorteri reeglid või ajapuudus. See aga ei tähenda, et aitamisvõimalused puuduksid. Varjupaikade MTÜ vajab talveperioodil mitmekülgset tuge, et tagada loomadele parimad võimalikud tingimused.
Esemelised annetused
Külmal ajal kulub varjupaikades tohututes kogustes tekke, linu ja rätikuid. Need on hädavajalikud pesade pehmendamiseks ja haigete loomade hooldamiseks. Oluline on jälgida, et annetatavad tekstiilid oleksid puhtad ja terved. Sulepadjad ja -tekid üldjuhul varjupaikadesse ei sobi, kuna need on raskesti puhastatavad ja võivad katki minnes ohtlikud olla. Samuti on alati oodatud kvaliteetne loomatoit (nii konservid kui krõbinad) ja kassiliiv.
Rahaline toetus ja püsiannetused
Kõige paindlikum viis aitamiseks on rahaline annetus. See võimaldab varjupaigal suunata vahendid sinna, kus vajadus on kõige suurem – olgu selleks küttearvete tasumine, erakorraline operatsioon vigastatud loomale või spetsiaalse ravitoidu ostmine. Eriti suureks abiks on püsiannetused, isegi kui summa on väike (nt 5 eurot kuus). Püsiannetused tagavad organisatsioonile stabiilsuse ja kindlustunde, mis lubab paremini planeerida tuleviku tegevusi.
Vabatahtlik tegevus
Varjupaigad ootavad abikäsi ka kohapeale. Koertega jalutamine on üks populaarsemaid vabatahtliku töö vorme, mis annab koertele vajalikku liikumist ja inimkontakti. Samuti vajatakse abi kasside sotsialiseerimisel – nendega mängimine ja rääkimine aitab argadel kassidel julgemaks muutuda. Vabatahtlikuks saamiseks tuleb tavaliselt läbida lühike koolitus.
Talvine meelespea loomaomanikele
Lisaks varjupaigaloomade aitamisele on oluline hoolitseda ka oma koduste lemmikute eest, et vältida nende sattumist abivajajate nimekirja. Talv toob kaasa spetsiifilised ohud, mida iga loomaomanik peaks teadma.
Käppade hooldus: Linnatänavatele puistatav sool ja kemikaalid on lemmiklooma käppadele söövitava toimega. Pärast jalutuskäiku tuleks koera käpad leige veega puhtaks pesta. Veelgi parem on kasutada spetsiaalset käpavaha, mis moodustab kaitsekihi.
Toitumine ja vesi: Kui koer elab õues, vajab ta talvel tunduvalt energiarikkamat toitu, et kehasoojust säilitada. Samuti tuleb jälgida, et joogivesi kausis ära ei külmuks – selleks tuleks vett vahetada mitu korda päevas või kasutada soojendusega jooginõusid.
Varjualune: Õuekoera kuut peab olema soojustatud, tuulekindel ja maapinnast kõrgemal. Parim allapanu kuuti on põhk või hein, kuna need ei ima niiskust nii nagu tekstiilid. Märg tekk kuudis külmub ja muutub loomale ohtlikuks külmaallikaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas varjupaigast looma võtmine maksab?
Jah, varjupaigast looma võtmisel tuleb tasuda loovutustasu. See on sümboolne summa, mis katab vaid väikese osa looma peale tehtud kulutustest. Loovutustasu sisaldab tavaliselt parasiiditõrjet, vaktsineerimist, kiibistamist ja registrisse kandmist ning täiskasvanud loomade puhul ka steriliseerimist või kastreerimist. Tasu eesmärk on ka veenduda uue omaniku maksujõulisuses ja otsuse kaalutletuses.
Mis saab, kui võetud loom ei sobi minu perega?
Varjupaikade MTÜ eesmärk on leida igale loomale püsiv kodu, mistõttu tehakse enne loovutamist põhjalikku eeltööd. Kui aga siiski selgub, et kooseksisteerimine ei toimi, on uuel omanikul kohustus loom varjupaika tagastada, mitte teda edasi anda kolmandatele isikutele või tänavale jätta. Varjupaik võtab oma loomad alati tagasi ja proovib leida neile uue, sobivama kodu.
Kas ma võin lihtsalt varjupaika minna ja loomadega tegeleda?
Üldjuhul on varjupaigad avatud kindlatel külastusaegadel. Siiski, et tagada loomade rahu ja turvalisus, palutakse tihti külastus eelnevalt kokku leppida. Vabatahtlikuks tööks (jalutamine, hooldamine) on vajalik läbida eelnev juhendamine ja sõlmida vabatahtliku leping.
Kuidas ma saan hakata hoiukodu pakkujaks?
Hoiukodu pakkujaks saamiseks tuleb täita vastav ankeet Varjupaikade MTÜ kodulehel. Seejärel võetakse teiega ühendust, et arutada teie võimalusi ja soove. Varjupaik veendub, et teie kodused tingimused on loomale sobivad ja turvalised.
Kogukonna hoolivus loob turvatunnet
Hüljatud loomade probleem ei ole ainult varjupaikade mure, vaid peegeldab kogu ühiskonna suhtumist nõrgematesse. Iga annetatud euro, iga soe tekk ja iga hoiukodu pakkuja on samm hoolivama Eesti poole. Talv on raske aeg, kuid üheskoos tegutsedes on võimalik päästa sadu elusid. Kui märkate hädasolevat looma või teate kedagi, kes ei tule oma lemmikute pidamisega toime, ärge pöörake pead kõrvale. Teavitamine ja märkamine on esimene samm lahenduse suunas. Varjupaikade MTÜ uksed on avatud nii abivajajatele kui ka abipakkujatele – sest iga loom väärib sooja pesa ja armastavat pilku, eriti siis, kui akna taga paugub pakane.
