Eesti kultuuriruum on väike, kuid selle sügavus ja rikkus on võrreldavad maailma suurimate kultuuridega, eriti kui räägime teatrist ja kinokunstist. Meie näitlejad ei ole lihtsalt meelelahutajad; nad on rahvuse südametunnistuse hoidjad, ajaloo peegeldajad ja keelekandjad. Läbi aastakümnete on lavalaudadele ja ekraanidele astunud mehi, kelle talent on olnud nii võimas, et see on ületanud riigipiire ja ajastuid. Nende rollid on saanud osaks meie igapäevasest kõnepruugist ning nende näod on tuttavad igale eestlasele, olenemata vanusest. Selles artiklis vaatleme lähemalt neid Eesti meesnäitlejaid, kes on oma karisma, töö ja andega kirjutanud end kuldsete tähtedega meie kultuurilukku.
Jüri Järvet – Maailmaklassi talent väikesest Eestist
Kui rääkida Eesti näitlejatest, kes on saavutanud tõeliselt rahvusvahelise mõõtme, on võimatu mööda vaadata Jüri Järvetist. Tema füüsiline kuju oli habras ja väike, kuid tema lavaline ja ekraanil olev kohalolu oli titaanlik. Järvet ei olnud lihtsalt näitleja, ta oli filosoof, kes suutis pilguga edasi anda rohkem kui teised pikkade monoloogidega.
Tema karjääri tipphetkeks peetakse sageli kuningas Leari rolli Grigori Kozintsevi filmis “Kuningas Lear” (1971), mis tõi talle ülemaailmse tuntuse ja kriitikute kiituse. Kuid eestlaste jaoks on Järvet eelkõige seotud kahe teise ikoonilise rolliga:
- Doktor Snaut Andrei Tarkovski kultusfilmis “Solaris”. See roll kinnistas Järveti nime filmiajaloo suurkujude sekka.
- Polkovnik filmis “Hukkunud Alpinisti hotell”. Tema maneerid, hääletoon ja omapärane huumor on teinud sellest tegelaskujust ühe tsiteerituma Eesti filmiajaloos.
Järveti fenomen seisnes tema võimes mängida tragöödiat ja komöödiat samaaegselt, olles ühel hetkel naeruväärne ja järgmisel südantlõhestavalt traagiline.
Lembit Ulfsak – Rahva hääl ja südametunnistus
Lembit Ulfsak oli mees, kes saatis eestlasi läbi mitme põlvkonna. Alates tema noorusaja rollidest filmis “Ukuaru” kuni tema viimaste suurrollideni, oli Ulfsak alati kohal, alati asjakohane ja alati soe. Teda on nimetatud Eesti kino “grand old maniks”, kuid see tiitel ei suuda täielikult edasi anda seda soojust, mida ta ekraanilt kiirgas.
Tema karjääri kroonijuveeliks sai Zaza Urushadze film “Mandariinid” (2013), mis kandideeris nii Kuldgloobusele kui ka Oscarile. Selles filmis kehastas Ulfsak vana eestlast Ivot, kes püüab Abhaasia sõja keerises säilitada inimlikkust. See roll oli otsekui kokkuvõte Ulfsaki elutööst – rahulik, väärikas ja sügavalt humanistlik.
Lisaks tõsistele rollidele on Ulfsakil eriline koht laste südametes. Tema hääl on andnud elu paljudele animafilmide tegelastele, millest tuntuim on ilmselt koerteküdruku Lotte isa Oskar. Ulfsaki panus Eesti kultuuri on mõõtmatu, sest ta suutis ühendada elitaarse kunstikino ja rahvaliku meelelahutuse.
Komöödia suurkujud: Sulev Nõmmik ja Ervin Abel
Eestlane armastab naerda, kuigi ta ei näita seda alati välja. Kuid on kaks meest, kes suutsid panna naerma ka kõige tõsisema eestlase – Sulev Nõmmik ja Ervin Abel. See legendaarne tandem on Eesti huumoriklassika alustala.
Nõmmik, kes oli ühtlasi ka andekas lavastaja (tema käe all valmisid “Mehed ei nuta”, “Noor pensionär” ja “Siin me oleme”), ning Abel, kelle koomiline ajastus oli laitmatu, moodustasid dueti, mida mäletatakse siiani. Nende loodud sketšid ja tegelaskujud, nagu Kärna Ärni, on muutunud rahvaluuleks.
Eriti märkimisväärne on see, et nende huumor ei olnud labane. See oli soe, kohati eneseirooniline ja peegeldas suurepäraselt nõukogude aja absurdsust ning eestlase jonnakat iseloomu. Film “Siin me oleme” on tänaseni üks vaadatumaid Eesti filme, mida näidatakse igal aastal uuesti ja mille tsitaadid (“Me oleme Tallinnast, me maksame!”) on kõigile pähe kulunud.
Tõnu Kark – Eesti filmi “paha poiss” ja karakternäitleja
Kui otsida Eesti filmiloost ürgset mehelikkust ja plahvatuslikku energiat, siis viib tee Tõnu Karguni. Tema karjäär on kestnud aastakümneid ja ta on mänginud sadu rolle, kuid tema “kaubamärgiks” on saanud teatud sorti nurgelisus ja jõulisus.
Kark ei ole kunagi kartnud mängida ebameeldivaid või vastuolulisi tegelasi. Tema roll filmis “Keskea rõõmud” on suurepärane näide tema võimest kehastada keerulisi, kohati koomilisi, kuid sügavalt inimlikke karaktereid. Samuti on tema osatäitmine filmis “Nipernaadi” (küll kõrvalosana, kuid meeldejäävana) ja hilisemad rollid teleseriaalides (“Kelgukoerad”) kinnistanud ta rahva mällu kui näitleja, kes on alati usutav.
Miks Tõnu Kark eristub?
- Orgaanilisus: Ta ei tundu kunagi “mängivat”, vaid elab rollis.
- Mitmekülgsus: Suudab liikuda draamast komöödiasse sekundi murdosa jooksul.
- Jõulisus: Tema kohalolu ekraanil on alati tuntav, isegi kui ta vaikib.
Kaasaegsed tipud: Mait Malmsten, Tambet Tuisk ja Priit Võigemast
Kuigi legendid on asendamatud, on Eesti teater ja kino täna väga heades kätes. Keskmine põlvkond on sirgunud küpseks ja vallutab nii kodumaiseid kui ka välismaiseid lavasid.
Mait Malmsten on pärit kuulsast näitlejate dünastiast ning on tõestanud, et on seda nime väärt. Tema rollide galerii Draamateatris on aukartustäratav, ulatudes klassikalisest Shakespeare’ist kuni moodsa Eesti draamani. Teleseriaal “EnsV”, kus ta mängis Atsi, tõi ta aga igasse Eesti kodusse, näidates tema suurepärast koomikutalenti.
Tambet Tuisk on näide näitlejast, kes otsib pidevalt uusi väljakutseid. Tema intensiivne pilk ja pühendumine on toonud talle rolle ka rahvusvahelistes projektides. Filmid nagu “Seltsimees laps” ja “O2” näitavad Tuisu võimet kanda suuri ja keerulisi ajaloolisi rolle. Teda iseloomustab perfektsionism ja sügav psühholoogiline analüüs.
Priit Võigemast on vaieldamatult üks oma põlvkonna andekamaid näitlejaid. Tema puhul on imetlusväärne kergus, millega ta rolle vahetab. Olgu see siis Alo seriaalis “Alo” või keeruline draamaroll teatrilaval – Võigemast on alati veenev. Tema häälekasutus ja musikaalsus annavad talle lisamõõtme, mida paljudel teistel ei ole.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Eesti näitlejate ja filmikunsti kohta tekib tihti küsimusi, eriti nooremal põlvkonnal või välismaalastel, kes meie kultuuri vastu huvi tunnevad. Siin on vastused mõnedele levinumatele küsimustele.
Kes on kõige kuulsam Eesti meesnäitleja välismaal?
Ajalooliselt on kõige laiema rahvusvahelise tuntuse saavutanud Jüri Järvet tänu oma rollidele Tarkovski ja Kozintsevi filmides. Tänapäeval on rahvusvaheliselt üha tuntumaks saamas Lembit Ulfsak (tänu “Mandariinidele”) ning noorema põlvkonna näitlejad nagu Pääru Oja ja Tambet Tuisk, kes teevad kaasa välismaistes seriaalides ja filmides (nt Netflixi “Vikings: Valhalla”).
Milline Eesti film sisaldab kõige rohkem legendaarseid meesnäitlejaid?
Üks suurima staaride kontsentratsiooniga filme on kindlasti “Viimne reliikvia” (1969), kuigi peaosalist mängis seal lätlane. Kuid kui vaadata puhtalt Eesti ansamblimängu, siis komöödia “Mehed ei nuta” toob kokku tolle aja absoluutse tipu: Ervin Abel, Sulev Nõmmik, Ants Lauter, Kalju Karask ja paljud teised. See film on justkui Eesti näitlejate autahvel.
Kas Eesti näitlejatel on oma “koolkond”?
Jah, suures osas räägitakse Voldemar Panso koolkonnast. Panso oli Lavakunstikooli rajaja ja tema õpetusmeetodid, mis rõhutasid psühholoogilist realismi ja sügavat süvenemist rolli, on kujundanud enamikku Eesti tippnäitlejatest. See annab Eesti teatrile ja kinole teatud ühtse kvaliteedimärgi ja stiili, mida iseloomustab siirus ja sisemine põlemine.
Kes on parimad noored Eesti meesnäitlejad, keda jälgida?
Hetkel on väga tugevalt esile kerkimas nimed nagu Franz Malmsten, kes jätkab perekonna traditsioone, ja Sander Rebane. Samuti on Märt Avandi ja Ott Sepp küll juba kogenud tegijad, kuid nende panus nii draamasse kui komöödiasse on pidevas arengus.
Uue põlvkonna esilekerkimine ja tulevikuvaade
Eesti näitlejakunst ei ela ainult mineviku hiilguses. Peale kasvab uus ja vihane põlvkond, kes on maailmale avatum kui kunagi varem. Noored näitlejad valdavad suurepäraselt keeli, on mobiilsed ja julgevad katsetada. Piir teatri ja filmi vahel on muutumas hägusemaks ning üha enam näeme meie talente osalemas suurtes rahvusvahelistes koostööprojektides.
Samas on rõõmustav näha, et side juurtega ei ole kadunud. Ka noored näitlejad peavad lugu Panso koolist ja Eesti teatri traditsioonidest. See kombinatsioon – austus mineviku vastu ja julgus vaadata tulevikku – tagab, et Eesti meesnäitlejad vallutavad rahva südameid ka järgmistel aastakümnetel. Olgu selleks siis sügav psühholoogiline draama väikeses teatrisaalis või suurejooneline roll Netflixi sarjas, Eesti näitleja kvaliteedimärk püsib kindlana. Meie kultuuriruum võib olla väike, kuid talent, mis siin sünnib, on piiritu.
