Kaasaegses globaalses majanduses ja üha tihedamalt läbipõimunud finantsturgudel on läbipaistvus ning turvalisus muutunud olulisemaks kui kunagi varem. Pärast 2008. aasta ülemaailmset finantskriisi mõistsid riikide valitsused, keskpangad ja finantsregulaatorid üle kogu maailma, et turgudel tegutsevate juriidiliste isikute tuvastamiseks puudub ühtne, usaldusväärne ja piiriülene süsteem. Pangad ei suutnud sageli täpselt hinnata, kellega nad tehinguid teevad ning millised on tehingupoolte tegelikud korporatiivsed struktuurid ja riskid. Selles infosulus sündiski vajadus globaalse standardi järele, mis muudaks iga finantsturgudel osaleva ettevõtte üheselt ja vaieldamatult tuvastatavaks.
Lahenduseks loodi globaalne juriidiliste isikute identifitseerimissüsteem, mille tuumaks on LEI-kood. Tänapäeval ei ole see enam pelgalt suurte rahvusvaheliste pankade ja investeerimisfondide pärusmaa. Üha karmistuvate regulatsioonide tõttu puutuvad selle nõudega kokku ka täiesti tavalised, näiteks Eestis registreeritud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKE-d), kes soovivad lihtsalt vaba kapitali paigutada aktsiatesse, võlakirjadesse või muudesse finantsinstrumentidesse. Mõistmine, mis see kood on, kuidas see toimib ja kas teie ettevõte on kohustatud seda taotlema, on hädavajalik, et vältida ootamatuid takistusi pangatehingutes ja väärtpaberikontode haldamisel.
Mis täpselt on LEI-kood ja millest see koosneb?
LEI-kood, ingliskeelse lühendiga Legal Entity Identifier (juriidilise isiku tunnuskood), on unikaalne 20-kohaline tähtedest ja numbritest koosnev tunnus, mis põhineb rahvusvahelisel ISO 17442 standardil. See toimib sisuliselt nagu ettevõtte rahvusvaheline isikukood või pass, mis võimaldab mis tahes maailma finantsasutusel, regulaatoril või äripartneril sekundi murdosa jooksul kindlaks teha, millise ettevõttega on tegemist, kus on selle peakontor ja kes on selle seaduslikud omanikud.
Selle 20-kohalise jada struktuur ei ole juhuslik, vaid on rangelt loogiline ja süsteemne. Esimesed neli märki identifitseerivad koodi väljastanud asutuse ehk LOU (Local Operating Unit). Järgmised kaks märki on reserveeritud ja hetkel alati nullid. Sellele järgneb 12-kohaline unikaalne kombinatsioon, mis on määratud spetsiifiliselt teie ettevõttele. Koodi viimased kaks numbrit on kontrolljärgud, mis arvutatakse matemaatilise algoritmi abil, tagamaks, et kood on õigesti sisestatud ega sisalda trükivigu. Selline standardiseeritud lähenemine garanteerib, et maailmas ei eksisteeri kahte identset LEI-koodi.
Kogu süsteemi haldab ja valvab Šveitsis asuv sihtasutus nimega GLEIF (Global Legal Entity Identifier Foundation). Nende peamine eesmärk on tagada andmebaasi kvaliteet, avalik kättesaadavus ja süsteemi läbipaistvus. Iga kord, kui mõni ettevõte taotleb või uuendab oma tunnuskoodi, edastatakse need andmed automaatselt GLEIF-i globaalsesse ja avalikku andmebaasi.
Kuidas globaalne andmebaas ja LEI-süsteem töötavad?
LEI-süsteemi suurim väärtus ei seisne ainult koodis endas, vaid andmetes, mis selle koodiga on seotud. Iga juriidilise isiku kohta kogutakse ja avaldatakse kahel erineval tasemel teavet, mis vastavad küsimustele “kes on kes?” ja “kes omab keda?”. See muudab finantstehingute osapoolte taustakontrolli pankade ja maaklerite jaoks oluliselt kiiremaks ning efektiivsemaks.
Esimene tasand ehk “kes on kes” sisaldab ettevõtte põhiandmeid. Need andmed peavad olema täpses vastavuses kohaliku äriregistriga (näiteks Eesti Äriregistriga). Sellesse kategooriasse kuuluvad:
- Ettevõtte ametlik ja juriidiline nimi.
- Ettevõtte registreerimise aadress ja tegelik peakontori aadress.
- Ettevõtte registreerimisnumber (Eestis registrikood).
- Registreerimise riik ja jurisdiktsioon.
- Koodi esmase registreerimise kuupäev ja järgmise uuendamise tähtaeg.
Teine tasand ehk “kes omab keda” keskendub keerulisematele korporatiivsetele struktuuridele. Kui ettevõte on osa suuremast kontsernist, tuleb LEI taotlemisel avaldada andmed oma otseste ja peamiste emaettevõtete kohta. See nõue on kriitilise tähtsusega just rahapesu tõkestamise (AML) ja terrorismi rahastamise vastase võitluse (CFT) seisukohalt, aidates regulaatoritel näha läbi varifirmade ja keeruliste rahvusvaheliste struktuuride.
Kas sinu ettevõte reaalselt vajab LEI-koodi?
Sellele küsimusele vastamine on Eesti ettevõtjate seas üks levinumaid. Lühike vastus on: kui sinu ettevõte osaleb finantsturgudel ja teeb tehinguid väärtpaberitega, siis on LEI-kood rangelt kohustuslik. Alates 3. jaanuarist 2018, mil Euroopa Liidus jõustus MiFID II (Markets in Financial Instruments Directive) ja MiFIR (Markets in Financial Instruments Regulation), muutus tunnuskoodi omamine finantstehingute tegemisel vältimatuks eeltingimuseks.
Finantsmaailmas kehtib tänapäeval raudne reegel: “No LEI, no trade” ehk “ilma LEI-koodita ei toimu ühtegi tehingut”. See tähendab, et kui näiteks Eesti osaühingul on LHV, Swedbanki, SEB või Luminori juures väärtpaberikonto ja ettevõtte juhatus otsustab osta kasvõi ühe aktsia USA või Euroopa börsilt, lükkab pank selle tehingukorralduse automaatselt tagasi, kuni ettevõte ei ole pangale esitanud kehtivat LEI-koodi. Sama kehtib ka olemasolevate positsioonide müümise kohta. Kui te ostsite aktsiaid aastaid tagasi ja soovite neid nüüd realiseerida, on tehingu teostamiseks eelnevalt vaja hankida tunnuskood.
Ettevõtted ja asutused, kellele kood on kohustuslik
- Kõik juriidilised isikud (sh osaühingud, aktsiaseltsid), kes ostavad või müüvad börsil noteeritud aktsiaid, võlakirju, ETF-e (börsil kaubeldavaid fonde) või muid väärtpabereid.
- Ettevõtted, kes kauplevad tuletisinstrumentidega (näiteks optsioonid, futuurid, hinnavahelepingud ehk CFD-d) ja peavad raporteerima EMIR regulatsiooni alusel.
- Krediidiasutused, pangad ja finantsvahendajad.
- Investeerimisfondid, pensionifondid ja fondivalitsejad.
- Heategevusorganisatsioonid, sihtasutused ja mittetulundusühingud (MTÜ-d), juhul kui nad investeerivad oma vabu vahendeid finantsturgudele.
Ettevõtted, kes saavad ilma hakkama
Oluline on mõista, et ainuüksi ettevõtte asutamine Eestis ei too kaasa automaatset LEI-koodi kohustust. Kui sinu osaühing tegeleb näiteks jaekaubanduse, IT-teenuste pakkumise, ehituse või konsultatsioonidega ning kõik teenitud vahendid reinvesteeritakse põhitegevusse või hoitakse lihtsalt arvelduskontol (ilma väärtpaberitesse investeerimata), ei ole sul koodi vaja. Samuti ei nõuta seda füüsilistest isikutest ettevõtjatelt (FIE), juhul kui nad tegutsevad finantsturgudel eraisiku staatuses. Eraisikutena investeerivad inimesed ei vaja LEI-koodi, isegi kui nad opereerivad väga suurte summadega.
Koodi taotlemine ja iga-aastane uuendamine: samm-sammult juhend
Protsess on tänapäeval tänu innovaatilistele registreerimisagentidele muudetud äärmiselt lihtsaks ja kiireks. Enam ei ole vaja täita keerulisi pabervorme ega oodata nädalaid. Kogu protsess on viidud veebi ning eeltäidetud ankeedid on sünkroniseeritud kohalike äriregistritega. Järgnevalt on toodud peamised sammud koodi saamiseks.
- Valige sobiv registreerimisagent: Eesti ja Euroopa turul tegutseb mitmeid ametlikke registreerimisagente, kes suhtlevad LOU-dega teie nimel. Nende ülesanne on pakkuda kliendituge, kiirendada andmete kontrolli ja muuta taotlemine eestikeelseks.
- Sisestage ettevõtte registrikood: Registreerimisagendi veebilehel piisab enamasti vaid ettevõtte nime või registrikoodi sisestamisest. Süsteem tõmbab automaatselt Äriregistrist vajalikud andmed (aadress, esindusõiguslikud isikud).
- Kinnitage korporatiivne struktuur: Süsteem küsib, kas teie ettevõte kuulub mõnele teisele ettevõttele (emaettevõtte andmed). Eestis on enamik VKE-sid otseselt eraisikute omanduses, mistõttu saab selle sammu kiirelt läbida, märkides, et emaettevõte puudub.
- Tasu maksmine: LEI-koodi väljastamine on tasuline teenus, kuna see sisaldab nii kohaliku agendi teenustasu kui ka kohustuslikku sihtotstarbelist tasu (GLEIF fee), mis läheb globaalse süsteemi ülalpidamiseks.
- Oodake kinnitust: Pärast taotluse esitamist ja tasumist teostab agent andmete ristkontrolli. Eestis võtab koodi kättesaamine tavaliselt aega vaid paar tundi, harvadel juhtudel kuni 24 tundi.
Väga oluline aspekt on LEI-koodi kehtivusaeg. Kood väljastatakse täpselt üheks aastaks. Miks? Sest ettevõtete andmed (aadressid, nimed, omanikud) muutuvad ajas. Iga-aastane uuendamise nõue tagab, et globaalses andmebaasis olev teave on alati värske, asjakohane ja usaldusväärne. Kui te oma koodi ei uuenda, muutub selle staatus andmebaasis “aegunuks” (lapsed) ning pank blokeerib automaatselt kõik teie tulevased tehingukorraldused.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) LEI-koodide kohta
Kas LEI-koodi on võimalik taotleda ka mitmeks aastaks korraga?
Jah, enamik kaasaegseid registreerimisagente pakub võimalust tasuda koodi eest ette näiteks 3 või isegi 5 aastaks. Sellisel juhul ei maksa te mitte viie aasta koodi korraga väljaandmise eest, vaid teenusepakkuja võtab kohustuse andmebaasi ise igal aastal teie eest uuendada, kontrollides eelnevalt Äriregistrist, ega andmed pole muutunud. See säästab märkimisväärselt teie aega ja vähendab iga-aastast halduskoormust.
Kas minu ettevõtte andmed on pärast LEI saamist kõigile nähtavad?
Jah, LEI-süsteemi üks põhilisi eesmärke on turgude läbipaistvus. Niipea kui teile kood väljastatakse, muutuvad sellega seotud tasand 1 ja tasand 2 andmed GLEIF-i avalikus andmebaasis avalikuks. Igaüks – alates ajakirjanikest ja lõpetades teie äripartneritega – saab tasuta otsida teie ettevõtte nime ja näha teie registreerimisandmeid ja koodi kehtivust.
Mis juhtub, kui ettevõtte nimi või aadress muutub kehtivusaja jooksul?
Teil on kohustus hoida oma LEI andmed ajakohasena. Kui teie ettevõtte juriidiline nimi, registreeritud asukoht või muud olulised andmed Äriregistris muutuvad, peaksite sellest esimesel võimalusel oma registreerimisagendile teada andma. Andmete muutmine ja värskendamine olemasoleva kehtivustsükli sees on reeglina tasuta.
Kas ma saan oma LEI-koodi teenusepakkujat vahetada?
Jah, teil on õigus viia oma kood üle ühelt teenusepakkujalt teisele igal ajal. Seda protsessi nimetatakse LEI-koodi üleviimiseks (transfer). See on tavaliselt tasuta, kuid sageli tehakse seda koos iga-aastase uuendamisega, et ühendada teenusepakkuja vahetus ja koodi pikendamine üheks mugavaks sammuks. Kood ise jääb teenusepakkujat vahetades täpselt samaks, muutub vaid asutus, kes seda andmebaasis haldab.
Kas koodi puudumisel kaasnevad ettevõttele rahalised trahvid?
Riiklikud regulaatorid ei trahvi ettevõtet pelgalt selle eest, et neil pole koodi. Sanktsioon ja “trahv” on turgude isereguleeruv – teie pank või maakler lihtsalt keeldub teile teenust osutamast. Te ei saa osta väärtpabereid ega teostada finantstehinguid. See võib tähendada aga saamata jäänud tulu või suutmatust soodsal hetkel aktsiaturul positsioone likvideerida.
Mida silmas pidada LEI-koodi teenusepakkuja valikul
Kuna GLEIF on delegeerinud koodide haldamise ja kliendisuhtluse eraõiguslikele registreerimisagentidele (Registration Agents) ning kohalikele tegevusüksustele (LOU-dele), on turul tekkinud vaba konkurents. See tähendab, et teenuse hind, kiirus ja kvaliteet võivad pakkujate lõikes drastiliselt erineda. Kood ise on sõltumata pakkujast alati täpselt samasugune ja võrdselt kehtiv kogu maailmas, seega pole mõtet maksta pelgalt tuntud välismaise brändinime eest krõbedat hinda.
Esimene ja kõige olulisem aspekt valiku tegemisel on hinnakujunduse läbipaistvus. Mõned pakkujad näitavad esilehel väga madalat esmase registreerimise hinda, kuid jätavad mainimata, et sellele lisandub kohustuslik GLEIF-i tasu, või on järgmise aasta uuendamistasu kordades kõrgem. Soovitatav on valida teenusepakkuja, kes kuvab selgelt lõpphinda (koos kõigi riigilõivude ja käibemaksuga) ning kellel puuduvad varjatud lisakulud.
Teine kriitiline tegur on klienditugi ja kiirus. Kuigi protsess on suures osas automatiseeritud, võib keerulisemate korporatiivsete struktuuride või ebatüüpiliste olukordade puhul tekkida vajadus konsulteerida spetsialistiga. Kohalikul turul tegutsev agent, kes pakub eestikeelset telefoni- ja e-posti tuge ning tunneb Eesti Äriregistri eripärasid, suudab teie koodi väljastada tundidega, samas kui suured globaalsed institutsioonid võivad sama protsessi menetleda päevi. Samuti väärtustavad ettevõtjad üha enam automaatse uuendamise teenust, mis võtab ettevõtte finantsjuhilt või raamatupidajalt ära kohustuse pidada meeles aegumistähtaegu ning välistab olukorra, kus oluline aktsiatehing jääb aegunud registriandmete tõttu pooleli.
