Eesti filmiklassika kullafondi kuuluv “Hukkunud Alpinisti hotell” on linateos, mis ei vaja pikemat tutvustamist ühelegi tõelisele kinosõbrale. See 1979. aastal valminud ulmefilm, mille režissööriks oli Grigori Kromanov, on aastakümnete jooksul omandanud kultusstaatusse ning seda tsiteeritakse siiani. Film on tuntud oma painajaliku atmosfääri, lummava visuaalse keele ja sügavalt filosoofilise sisu poolest, mis eristus teravalt tollasest Nõukogude kinokunstist. Kuid hoolimata sellest, et filmi on näidatud lugematuid kordi televisioonis ja see on analüüsitud ristipõiki, peidab “Hukkunud Alpinisti hotell” endas hulgaliselt tootmissaladusi, veidraid kokkusattumusi ja tagatubade intriige, millest keskmine vaataja ei pruugi teadlik olla. Järgnevalt sukeldume selle linateose telgitagustesse ja toome päevavalgele viis põnevat fakti, mis muudavad järgmise vaatamiskogemuse veelgi rikkalikumaks.
1. Alpid, mis asusid tegelikult Kesk-Aasia mägedes
Filmi tegevustik leiab aset nimetus lääneriigis, kusagil Euroopa Alpide eraldatud mägihotellis. Et luua usutav illusioon läänelikust suusakuurordist ja majesteetlikest mägedest, tuli filmitegijatel leida asukoht, mis pakuks dramaatilist loodusvaadet, mida kodumaine Otepää või Haanja lihtsalt ei võimaldanud. Kuigi paljud vaatajad uskusid aastaid, et võtted toimusidki välismaal või vähemalt Nõukogude Liidu läänepoolseimates tippudes, rändas võttegrupp tegelikult hoopis itta.
Välisvõtted filmiti suures osas Kasahstanis, Tšimbulaki suusakuurordis, mis asub Almatõ lähedal Tian Shani mäestikus. See asukoht valiti oma erakordse lume, järskude nõlvade ja “võõramaise” välimuse tõttu. Kuid filmimine seal ei olnud sugugi lihtne. Hõre mäestikuõhk ja karmid ilmastikuolud panid proovile nii näitlejad kui ka tehnika. Lisaks tuli arvestada laviiniohuga, mis lisas võtteperioodile pideva pinge. Hotelli välisilme oli osaliselt dekoratsioon, mis ehitati kohapeale ja pidi taluma tugevaid tuuli.
Huvitava kontrastina filmiti hotelli sisevaated aga Eestis. Tallinnfilm stuudiotes ehitati üles keerukad ja tolle aja kohta väga modernsed interjöörid, mis pidid edasi andma läänelikku dekadentsi ja futuristlikku tunnetust. See tähendas, et näitlejad pidid mentaalselt ja füüsiliselt “hüppama” jäisest Kesk-Aasia mäestikust otse Tallinna paviljonide kunstvalguse kätte, säilitades samal ajal tegelaskujude emotsionaalse järjepidevuse.
2. Sven Grünbergi elektrooniline revolutsioon
Üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid komponente on kahtlemata selle heliriba. Muusika autoriks valiti toona vaid 22-aastane Sven Grünberg, mis oli äärmiselt julge samm. Grünberg oli tuntud oma progressiivse roki ansamblist Mess, kuid filmimuusika kirjutamine täispikale mängufilmile oli hoopis teise kaaluga ülesanne. Tulemuseks oli midagi, mida Nõukogude kinopublik polnud varem kogenud – täielikult süntesaatoritel põhinev, kosmiline ja ängistav helimaastik.
Grünbergi muusika ei olnud lihtsalt taust, vaid toimis eraldiseisva tegelasena. Kuna Nõukogude Liidus oli ligipääs lääne tipptasemel süntesaatoritele äärmiselt piiratud, oli sellise helipildi loomine tehniline ja loominguline vägitegu. Kasutati instrumente, mis olid defitsiit ja mille helivõimalused olid tolle aja kohta uudsed. See elektrooniline minimalism aitas luua filmi “tulnukaliku” atmosfääri paremini kui ükski visuaalne eriefekt.
Muusika roll filmis on seda märkimisväärsem, et see pidi täitma pikki dialoogivabu stseene, kus pinge kruvimine jäi vaid helilooja kanda. Stseen, kus inspektor Glebsky tantsib koos pr. Mosesega, on muutunud ikooniliseks just tänu Grünbergi kirjutatud palale “Ball”, mis on segu süntpopist ja melanhooliast. See heliriba on hiljem inspireerinud mitmeid elektroonilise muusika artiste ja on tänaseni üks hinnatumaid Eesti filmimuusika teoseid.
3. Konflikt vendade Strugatskite algmaterjaliga
“Hukkunud Alpinisti hotell” põhineb Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelisel romaanil. Strugatskid on maailmakuulsad ulmekirjanikud, kelle teosed on sageli mitmekihilised ja sotsiaalkriitilised. Algselt kirjutasid vennad stsenaariumi ise, kuid filmi valmimise protsess ei kulgenud autorite ja režissööri vahelises täielikus üksmeeles.
Raamat on oma olemuselt pigem kriminaalromaani paroodia või satiir, kus pilatakse detektiivžanri klišeesid ning segatakse need ulmeliste elementidega. Režissöör Grigori Kromanov nägi aga materjalis hoopis teistsugust potentsiaali. Ta soovis teha tõsist, eksistentsiaalset ja visuaalselt lummavat filmi, mis tegeleks vastutuse ja inimlikkuse küsimustega, mitte naljaga.
- Tooni muutus: Filmist kadus raamatu kerglane ja irooniline toon, asendudes “tarkovskiliku” tõsiduse ja visuaalse poeesiaga.
- Tegelaste sügavus: Filmis muutusid tulnukad ja inspektor Glebsky palju traagilisemateks figuurideks.
- Lõpplahendus: Filmi finaal on rõhutatult dramaatiline ja süüdistav, suunates fookuse inimkonna suutmatusele aktsepteerida tundmatut.
Strugatskid olid alguses pettunud, et nende satiirist on tehtud tõsine draama, ning nad distantseerisid end esialgu tulemusest. Alles aastaid hiljem tunnistasid nad, et Kromanovi visioon oli omamoodi geniaalne ja film on saavutanud omaenda väärtuse, mis seisab raamatust eraldi.
4. Rahvusvaheline näitlejate ansambel ja dubleerimise kunst
Kuna tegevus pidi toimuma välismaal, vajas Kromanov näitlejaid, kes ei mõjuks ekraanil tüüpiliste nõukogude inimestena. Tulemuseks oli tõeliselt internatsionaalne (Nõukogude Liidu piires) koosseis, mis tõi kokku talente Eestist, Lätist ja Leedust. See lõi filmile unikaalse, veidi nihkes ja “aktsendiga” atmosfääri, kuid tekitas ka märkimisväärseid probleeme helindamisel.
Peaosalist, inspektor Glebskyt, mängis suurepärane läti näitleja Uldis Pūcītis. Kuna Pūcītis ei rääkinud eesti keelt (ja filmist tehti nii eesti- kui ka venekeelne versioon), tuli tema roll täielikult dubleerida. Eesti versioonis andis inspektorile hääle legendaarne Lembit Ulfsak. See tekitas huvitava efekti: Pūcītise jõuline ja nurgeline füüsiline kohalolek kombineerituna Ulfsaki sooja ja nüansirikka häälega lõi tegelaskuju, kes oli korraga nii autoriteetne kui ka sügavalt inimlik.
Lisaks dubleeriti ka teisi näitlejaid. Näiteks leedu näitleja Juozas Budraitis (härra Moses) ja läti näitlejanna Irena Kriauzaitė (proua Moses) ei rääkinud samuti eesti keelt puhtalt. Selline “häälte laenamine” oli tollal tavaline, kuid “Hukkunud Alpinisti hotelli” puhul aitas see kaasa filmi unenäolise ja kergelt ebareaalse tunde tekkimisele, kus pilt ja heli olidki meelega veidi sünkroonist väljas, rõhutades olukorra veidrust.
5. Futuristlik disain ja läänelik glamuur defitsiidi tingimustes
Filmi kunstnik Tiiu Übi ja kostüümikunstnik Ell-Maaja Randküla seisid silmitsi peaaegu võimatu ülesandega: luua veenev pilt lääne luksusest ja tulnukate futurismist tingimustes, kus poodides valitses tühjus ja materjale polnud saada. See, mida vaataja ekraanil näeb, on puhta leidlikkuse triumf.
Tegelaste kostüümid pidid viitama kõrgmoele, kuid omama ka elemente, mis vihjaksid nende ebamisele päritolule. Näiteks Olafi (mängis Tiit Härm) ja Luariviku (Sulev Luik) välimus oli taotluslikult androgüünne ja nurgeline. Kasutati palju liibuvaid materjale, suuri prille ja metallihelgiga kangaid, mis mõjusid 70ndate lõpus äärmiselt uuenduslikult.
Erilist tähelepanu pöörati detailidele:
- Neoonvalgus: Hotelli interjööris kasutati julgelt neoonreklaame ja valgusteid, mis oli Nõukogude argipäevas haruldane nähtus.
- Aksessuaarid: “Lääne” sigaretid ja alkoholipudelid olid sageli kas rekvisiidid või eraldi hangitud defitsiitkaup, et luua usutav illusioon välismaailmast.
- Mannekeen: Hukkunud alpinisti enda kuju oli loodud tekitama kõhedust ja selle paigutus ruumis muutus pidevalt, justkui jälgiks see tegelasi.
Kogu visuaalne keel oli üles ehitatud kontrastile: külm ja steriilne neoonvalgus vastandumas sooja kaminatulega, tehnoloogia vastandumas loodusjõududega. See disain on ajahambale üllatavalt hästi vastu pidanud ja mõjub tänapäevalgi stiilse retro-futurismina.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kes oli filmi režissöör?
Filmi režissöör oli Grigori Kromanov. See jäi tema viimaseks mängufilmiks, kuid on kindlustanud talle koha Eesti filmiajaloo suurkujude seas.
Millal film esilinastus?
“Hukkunud Alpinisti hotell” esilinastus 1979. aastal.
Kas filmis on teistsugune lõpp kui raamatus?
Jah, raamatu ja filmi toon ning rõhuasetused erinevad. Raamat on satiirilisem, film traagilisem ja filosoofilisem. Põhiline süžee on sarnane, kuid emotsionaalne lahendus on erinev.
Kes mängis inspektor Glebskyt?
Inspektorit mängis läti näitleja Uldis Pūcītis, kuid eesti keeles andis talle hääle Lembit Ulfsak.
Miks on tegelastel nii veidrad nimed nagu Hinckus või Glebsky?
Nimed pärinevad Strugatskite raamatust ja nende eesmärk oli kõlada “läänelikult” ja võõrapäraselt nõukogude lugeja/vaataja jaoks, ilma et need viitaksid konkreetsele rahvusele.
Filmi taassünd digitaalajastul ja pärand
Aastakümned pärast esilinastust ei ole “Hukkunud Alpinisti hotell” vajunud unustuse hõlma, vaid on pigem leidnud uue hingamise. 2009. aastal läbis film põhjaliku digitaalse restaureerimise projekti “Eesti film 100” raames. Selle käigus puhastati pilt kriimustustest ja tolmust, korrigeeriti värve ning, mis kõige olulisem, parandati helikvaliteeti. Restaureerimine tõi esile operaator Jüri Sillarti meisterliku töö valguse ja varjudega, mis vanadel kulunud filmilintidel oli sageli kaduma läinud.
Tänapäeva vaataja jaoks pakub restaureeritud versioon võimalust näha filmi täpselt sellisena, nagu autorid seda vaimusilmas ette kujutasid – terava, kontrastse ja lummavana. Filmi visuaalne esteetika on inspireerinud kaasaegseid moeloojaid ja muusikuid, ning Sven Grünbergi heliloomingut antakse välja uustrükkides vinüülplaatidel, mis jõuavad kollektsionäärideni üle maailma. “Hukkunud Alpinisti hotell” on tõestus sellest, et piiratud võimaluste kiuste sündinud kunst võib olla ajatu, kui selle taga on tugev visioon ja kompromissitu teostus. See ei ole enam lihtsalt “nõukogude ulmekas”, vaid rahvusvaheliselt tunnustatud *arthouse*-pärl, mis kõnetab isolatsiooni ja võõrandumise teemasid ka 21. sajandil sama teravalt kui ilmumise hetkel.
