Inimõigused on midagi enamat kui vaid abstraktsed juriidilised terminid rahvusvahelistes lepingutes; need on meie igapäevase eksistentsi, väärikuse ja vabaduse alustalad. Sageli võtame neid iseenesestmõistetavana, mõistmata, et iga meie vabadus – olgu selleks õigus avaldada arvamust, valida endale sobiv elukoht või nõuda õiglast kohtumenetlust – on pikaajalise ajaloolise võitluse tulemus. Eestis, kus demokraatlik riigikord ja õigusriigi põhimõtted on taastatud iseseisvuse nurgakiviks, on inimõiguste tundmine iga kodaniku moraalne kohustus. See teadlikkus ei aita mitte ainult kaitsta iseennast riigi või teiste isikute omavoli eest, vaid aitab kaasa ka tugevama, hoolivama ja õiglasema ühiskonna loomisele, kus igaühe panust väärtustatakse ja kellegi õigusi ei tallata jalge alla.
Inimõiguste ajalooline taust ja olemus
Et mõista tänapäevast inimõiguste süsteemi, tuleb vaadata tagasi ajalukku. Kaasaegne inimõiguste kontseptsioon sai tugeva tõuke pärast Teist maailmasõda, kui maailm oli tunnistajaks enneolematutele inimsusvastastele kuritegudele. Vastusena sellele võttis ÜRO Peaassamblee 1948. aastal vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni. See dokument sätestas esimest korda ajaloos, et põhiõigused kuuluvad igale inimesele sõltumata tema rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usutunnistusest või poliitilistest vaadetest.
Inimõiguste olemust iseloomustavad kolm peamist printsiipi:
- Universaalsus: Need kehtivad kõigile inimestele igal pool maailmas.
- Loovutamatus: Inimõigusi ei saa inimeselt ära võtta (kuigi teatud olukordades, näiteks kuriteo toimepanemisel, võib neid seaduse alusel piirata, nt vabadusekaotus).
- Jagamatus: Kõik õigused on omavahel seotud. Poliitilisi õigusi ei saa täielikult nautida ilma sotsiaalsete ja majanduslike õigusteta ning vastupidi.
Erinevad õiguste liigid ja nende tähendus
Inimõigused jagatakse tavaliselt kolme põlvkonda või kategooriasse, mis aitab paremini mõista nende ulatust ja riigi kohustusi nende tagamisel. Iga kategooria on kodaniku jaoks võrdselt oluline.
Kodaniku- ja poliitilised õigused
Neid nimetatakse sageli “esimese põlvkonna” õigusteks ja need keskenduvad peamiselt vabadusele riigi sekkumisest. Need on klassikalised vabadused, mis on kirjas enamikus demokraatlikes põhiseadustes. Siia kuuluvad:
- Õigus elule ja kehalisele puutumatusele.
- Sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus.
- Usu- ja südametunnistuse vabadus.
- Õigus õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsioon.
- Valimisõigus ja õigus kandideerida riigiametisse.
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
“Teise põlvkonna” õigused nõuavad riigilt aktiivset sekkumist ja ressursside jagamist, et tagada inimestele võrdsed võimalused ja väärikas elu. Need on eriti olulised sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisel. Nende hulka kuuluvad:
- Õigus tööle ja õiglastele töötingimustele.
- Õigus sotsiaalkindlustusele ja tervisekaitsele.
- Õigus haridusele ja kultuurielus osalemisele.
- Õigus piisavale elatustasemele, sealhulgas toidule ja eluasemele.
Inimõigused Eesti Vabariigi põhiseaduses
Eesti Vabariigi põhiseadus on riigi kõrgeim seadus ja selle teine peatükk “Põhiõigused, vabadused ja kohustused” on pühendatud just nimelt inimõigustele. See on üks moodsamaid ja põhjalikumaid peatükke Euroopa põhiseadustes. On kriitiliselt tähtis teada, et põhiseaduses loetletud õigused ei laiene ainult Eesti kodanikele, vaid kõigile Eestis viibivatele isikutele, välja arvatud juhul, kui seadus sätestab teisiti (näiteks valimisõigus Riigikogu valimistel).
Eesti põhiseadus rõhutab ka, et õigustega kaasnevad kohustused. § 19 sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. See tähendab, et sõnavabadus ei anna õigust teist inimest laimata ega õhutada vaenu.
Kuidas riik õigusi piirata tohib?
Üks levinumaid väärarusaamu on see, et inimõigused on absoluutsed. Tegelikkuses on enamik õigusi piiratavad, kuid need piirangud peavad vastama rangetele kriteeriumidele. Demokraatlikus ühiskonnas võib õigusi piirata vaid siis, kui:
- Piirang on sätestatud seadusega (mitte ametniku suvaotsusega).
- Piirangul on legitiimne eesmärk (nt avalik kord, riigi julgeolek, teiste inimeste õiguste kaitse).
- Piirang on proportsionaalne (ehk meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas eesmärgi saavutamiseks).
Näiteks võib liikumisvabadust piirata epideemia ajal nakkuse leviku tõkestamiseks või sõnavabadust piirata riigisaladuse kaitseks. Siiski on olemas teatud tuumikõigused, mis on absoluutsed ja mida ei tohi mitte kunagi piirata, näiteks piinamise keeld ja orjuse keeld.
Digitaalsed õigused ja andmekaitse
21. sajandil on inimõiguste arutelu laienenud füüsilisest maailmast digitaalsesse ruumi. Eestis kui e-riigis on see teema eriti aktuaalne. Digitaalsed õigused hõlmavad õigust privaatsusele internetis, ligipääsu informatsioonile ja kaitset küberkiusamise eest.
Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) on andnud kodanikele ulatusliku kontrolli oma andmete üle. Igal kodanikul on õigus teada, milliseid andmeid ettevõtted või riigiasutused tema kohta koguvad, nõuda ebaõigete andmete parandamist ja teatud juhtudel ka andmete kustutamist (“õigus olla unustatud”). See on otsene jätk põhiseaduslikule õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele.
Õiguskaitsemehhanismid: kuhu pöörduda abi saamiseks?
Teadmine, et õigusi on rikutud, on vaid pool võitu. Kodanik peab teadma ka seda, kuidas oma õigusi reaalselt kaitsta. Eestis ja Euroopas on selleks loodud mitmetasandiline süsteem.
Siseriiklik kaitse
Esimene samm on alati siseriiklikud institutsioonid. Kui riigiasutus on rikkunud isiku õigusi, võib esitada vaide samale asutusele või pöörduda halduskohtusse. Eestis on oluline roll ka Õiguskantsleril, kes valvab selle üle, et seadused ja riigiasutuste tegevus oleksid kooskõlas põhiseadusega. Igaüks võib pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud.
Rahvusvaheline kaitse
Kui kõik siseriiklikud kohtuastmed (kuni Riigikohtuni) on läbitud ja inimene ei ole ikka rahul, on tal õigus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) Strasbourgis. See on võimas mehhanism, mis on aastakümnete jooksul sundinud paljusid riike oma seadusi ja praktikaid muutma. Pöördumine peab toimuma kindla aja jooksul pärast lõplikku siseriiklikku otsust.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Inimõiguste teema on lai ja juriidiliselt keeruline, mistõttu tekib inimestel sageli konkreetseid küsimusi. Alljärgnevalt on toodud vastused levinumatele küsimustele.
Kas sõnavabadus tähendab, et võin öelda mida iganes?
Ei. Sõnavabadus ei kaitse vaenuõhutamist, vägivalda üleskutsuvaid avaldusi ega teise inimese au ja väärikuse teotamist (laimu). Teatud juhtudel on selline tegevus karistatav väärteo- või kriminaalkorras.
Kas inimõigused kehtivad ka kurjategijatele?
Jah, inimõigused on universaalsed. Isegi kui inimene on toime pannud raske kuriteo, on tal õigus inimlikule kohtlemisele, õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele piinamise eest. Vangistus on vabaduse piiramine, kuid see ei tohi võtta inimeselt tema inimväärikust.
Mis vahe on inimõigustel ja põhiõigustel?
Sisuliselt on need kattuvad mõisted. “Inimõigused” viitab tavaliselt rahvusvahelistele standarditele (nagu ÜRO deklaratsioon), samas kui “põhiõigused” on need inimõigused, mis on kirja pandud ja kaitstud konkreetse riigi põhiseadusega. Eestis on põhiõigused otseselt kohaldatav õigus.
Kes maksab kinni Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise?
Kohtusse pöördumine on riigilõivuvaba, kuid kaebaja peab üldjuhul kandma oma kulud (nt advokaaditasud), välja arvatud juhul, kui talle määratakse õigusabi. Kui kohus tuvastab rikkumise, võib ta määrata riigilt kaebajale hüvitise.
Teadlikkuse ja kodanikuaktiivsuse roll tulevikus
Inimõiguste süsteem ei ole staatiline; see areneb pidevalt koos ühiskonna, tehnoloogia ja eetiliste tõekspidamistega. Meie ees seisavad uued väljakutsed: tehisintellekti mõju otsustusprotsessidele, kliimamuutustest tulenevad õigused puhtale elukeskkonnale ja biotehnoloogia eetilised küsimused. Ükski seadus ega kohus ei suuda üksi tagada inimõiguste püsimist, kui ühiskonnas puudub laiem hoolivuse ja austuse kultuur.
Kõige tõhusam inimõiguste kaitsja on haritud ja tähelepanelik kodanik. See tähendab julgust märgata ebaõiglust, olgu see suunatud enda või naabri vastu, ja oskust sellele adekvaatselt reageerida. Tugev kodanikuühiskond, vaba ajakirjandus ja sõltumatu kohtusüsteem moodustavad terviku, mis tagab Eesti püsimise vaba ja turvalise riigina. Seega on iga inimese panus – olgu see teadlikkuse tõstmine, diskussioonides osalemine või oma õiguste eest seismine – hindamatu väärtusega meie ühise tuleviku kujundamisel.
