Kultusraamat „Jussikese seitse sõpra“ ühendab põlvkondi

Eesti lastekirjanduse kullafondi kuulub teoseid, mis on ajaproovile vastu pidanud mitte ainult aastakümneid, vaid mis on suutnud kõnetada ja kujundada mitmeid erinevaid põlvkondi. Üks selline vaieldamatu fenomen on Silvi Väljali kirjutatud ja illustreeritud raamat, mis räägib väikesest poisist ja tema teekonnast läbi nädalapäevade. See on lugu, mis on paljudele meist esimene kokkupuude ajakasutuse, töökuse ja nädalarütmi mõistmisega. Kuigi maailm meie ümber on alates raamatu ilmumisest 1966. aastal tundmatuseni muutunud, jääb selle teose soojus, lihtsus ja sügav pedagoogiline sisu endiselt asendamatuks osaks lapsepõlvest.

Silvi Väljali meistriteos ja selle sünnilugu

Raamatu autor Silvi Väljal lõi “Jussikese seitse sõpra” algselt oma diplomitööna Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. See on harukordne näide sellest, kuidas üliõpilastööna valminud projektist saab rahvuskultuuri tüvitekst. Raamatu esmatrükk ilmus 1966. aastal ning sellest ajast peale on seda trükitud sadades tuhandetes eksemplarides. Teose teeb eriliseks asjaolu, et Väljal oli nii teksti kui ka illustratsioonide autor, luues tervikliku maailma, kus sõna ja pilt toetavad teineteist ideaalselt.

Autori eesmärk oli luua midagi, mis oleks lapsele arusaadav, kuid samas õpetlik. 1960. aastate kontekstis oli lastekirjandus sageli ideoloogiliselt laetud, kuid Jussikese lugu suutis jääda apoliitiliseks ja üldinimlikuks. See räägib universaalsetest väärtustest nagu sõprus, abivalmidus ja töö tegemise rõõm. Just see siirus ja lihtsus on põhjuseks, miks raamatut loetakse ette ka tänapäeva digiajastu lastele, pakkudes neile vajalikku rahu ja selgust.

Teekond Pühapäevamaale: Nädalarütmi õppimine läbi seikluse

Raamatu süžee on petlikult lihtne, kuid pedagoogiliselt geniaalne. Peategelane Jussike armastab väga pühapäevi ja otsustab minna otsima Pühapäevamaad, et paluda pühapäeval kesta kauem. Teadmata teed, kohtub ta järgemööda personifitseeritud nädalapäevadega. See struktuur aitab lastel mänguliselt omandada abstraktset aja mõistet.

Iga nädalapäev on raamatus kujutatud isikupärase karakterina, kellel on oma kindlad ülesanded:

  • Esmaspäev: Tõsine ja töökas, kes alustab nädalat suurte toimetustega.
  • Teisipäev ja Kolmapäev: Jätkavad töist rütmi, õpetades lapsele järjepidevust.
  • Neljapäev ja Reede: Valmistavad kodu ja aeda ette saabuvaks puhkuseks.
  • Laupäev: Pesupäev ja saunaõhtu, mis tähistab tööde lõppu ja puhastumist.
  • Pühapäev: Kauaoodatud puhkus, mis on magus vaid siis, kui sellele on eelnenud korralik töö.

Läbi Jussikese teekonna õpib väike lugeja, et nädal ei koosne vaid ootamisest, vaid igal päeval on oma tähendus ja otstarve. See on varajane sissejuhatus ajaplaneerimisse ja rutiini, mis on lapse arengus kriitilise tähtsusega turvatunde loomisel.

Töökasvatus ja väärtused moodsas maailmas

Tänapäeva ühiskonnas, kus rõhutatakse sageli tulemuste kiiret saavutamist ja meelelahutust, mõjub “Jussikese seitse sõpra” tasakaalustava jõuna. Raamatu keskne moraal seisneb selles, et puhkus ja meelelahutus (Pühapäevamaa) on väärtuslikud vaid siis, kui need on välja teenitud. Jussike ei saa Pühapäeva juurde otseteed pidi; ta peab aitama kõiki teisi nädalapäevi nende toimetustes.

See “töö enne, lõbu pärast” põhimõte on esitatud ilma moraliseeriva sõrmeviibutuseta. Jussike leiab rõõmu igast tegevusest, olgu selleks puude ladumine, peenra rohimine või põranda pühkimine. Lastele näidatakse, et töö ei ole karistus, vaid loomulik osa elust, mis pakub rahulolu ja ühtekuuluvustunnet. See väärtuskasvatus on ehk olulisemgi nüüd, kui füüsiline töö on paljude laste elust kadumas.

Illustratsioonide lummav keel

Ei saa rääkida sellest raamatust, mainimata Silvi Väljali ikoonilisi illustratsioone. Pildikeel on selge, värviküllane ja rahvuslik. Tegelaste riietus ja olustik viitavad Eesti talurahva traditsioonidele, kuid on stiliseeritud moel, mis mõjub ajatult. Pildid ei ole lihtsalt teksti kaunistused, vaid jutustavad lugu edasi.

Visuaalne pool on eriti oluline just eelkooliealistele lastele, kes ei oska veel lugeda. Piltide järgi saavad nad ise lugu jutustada, mis arendab nende fantaasiat ja suulist eneseväljendust. Nädalapäevade visuaalne personifitseerimine – näiteks Laupäeva kujutamine puhta ja valge rüüga või Pühapäeva pidulikkus – kinnistab lapse mälus seoseid argipäevaste tegevuste ja emotsioonide vahel.

Rahvusvaheline fenomen ja kultuuriline jälg

On üllatav, kui kaugele on väike Eesti poiss Jussike rännanud. Raamatut on tõlgitud enam kui 20 keelde, sealhulgas vene, saksa, soome, rootsi, aga ka singali, fääri ja jaapani keelde. See tõestab, et lugu kõnetab lapsi sõltumata nende kultuurilisest taustast. Igas kultuuris on nädalapäevad ja vajadus mõtestada aega ning tööd.

Eestis on Jussikese lugu jõudnud korduvalt ka teatrilavadele. Kõige märgilisem on kahtlemata Eesti Noorsooteatri (endine Nukuteater) lavastus, mis on püsinud repertuaaris aastakümneid. Paljud lapsevanemad, kes nägid etendust lapsena, viivad nüüd sinna oma lapsi, luues põlvkondadevahelise sideme. Samuti on loost valminud multifilme ja kuuldemänge, mis on aidanud hoida Jussikese pärandit elavana ka muutuvates meediumites.

Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)

Millal ilmus raamatu “Jussikese seitse sõpra” esmatrükk?

Raamatu esmatrükk ilmus 1966. aastal kirjastuse “Eesti Raamat” poolt. See oli autori Silvi Väljali diplomitöö Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal.

Miks on see raamat lastele hariduslikult oluline?

Raamat õpetab lastele nädalapäevade nimesid ja nende järjekorda mängulisel viisil. Lisaks sisendab see tööharjumust, abivalmidust ja arusaama, et puhkus tuleb välja teenida tööga.

Mitmesse keelde on Jussikese lugu tõlgitud?

Teost on tõlgitud enam kui 20 keelde. See on üks enim tõlgitud Eesti lasteraamatuid, olles populaarne nii naaberriikides kui ka kaugemal, näiteks Sri Lankal ja Jaapanis.

Kas raamatu illustratsioonid on samuti autori tehtud?

Jah, Silvi Väljal on nii teksti kui ka illustratsioonide autor. Tema loodud visuaalne maailm on lahutamatu osa raamatu edust ja atmosfäärist.

Millisele vanusegrupile on raamat mõeldud?

Raamat on eelkõige suunatud eelkooliealistele lastele (umbes 3–7 aastat), kes õpivad tundma nädalapäevi ja rutiini, kuid oma südamliku sisu tõttu naudivad seda ka algklasside õpilased ja täiskasvanud.

Ajatu sõnum pühapäevasest rahust

Jussikese lugu ei ole lihtsalt nostalgiline tagasivaade aega, mil elu oli lihtsam. See on elav ja hingav organism Eesti kultuuris, mis tuletab meile meelde inimeksistentsi baasväärtusi. Maailmas, mis on täis müra ja kiirustamist, pakub Jussikese teekond struktuuri ja turvatunnet. See õpetab märkama iga päeva eripära ja leidma ilu lihtsates tegevustes, olgu selleks siis pesu pesemine või aia kastmine.

Võib julgelt väita, et Silvi Väljali loodud maailm on kasvatanud üles mitu põlvkonda eestlasi, andes neile kaasa moraalse kompassi ja austuse töö vastu. Nii kaua, kui on lapsi, kes küsivad “millal tuleb pühapäev?”, jääb Jussikese ja tema seitsme sõbra lugu aktuaalseks. See raamat on tõestus sellest, et tõeline lastekirjandus ei vanane, vaid muutub ajaga vaid väärtuslikumaks, sidudes mineviku, oleviku ja tuleviku ühtseks, soojaks tervikuks.