Eesti kirjandusmaastikul on vähe nimesid, mis suudavad tekitada nii sooja ja koduse tunde kui Leelo Tungal. Tema looming on saatnud meid aastakümneid, olles justkui ustav kaaslane, kes kasvab koos lugejaga. Kui lapsena paelusid meid tema vaimukad riimid ja eredad karakterid, siis täiskasvanuna avastame tema ridade vahelt sügavat elutarkust, valusat ja ilusat nostalgiat ning oskust vaadata maailma läbi andestava huumoriprisma. Tungal ei ole lihtsalt lastekirjanik või luuletaja; ta on ajastu kroonik ja inimhinge peen tundja, kelle sõnad kõnetavad ühtviisi nii koolijütsi, kes alles avastab emakeele ilu, kui ka elukogenud vanavanemat, kes otsib lohutust ja äratundmisrõõmu.
Fenomen nimega Leelo Tungal
Leelo Tungla fenomen seisneb tema harukordses oskuses ühendada kergus sügavusega. Teda peetakse sageli eelkõige lastekirjanikuks, kuid selline määratlus on liiga kitsas. Tema luule on mitmekihiline: pealispinnal võib see tunduda lihtsa ja lõbusana, kuid selle all peitub sageli terav sotsiaalne närv ja filosoofiline mõõde. See ongi põhjus, miks tema tekstid ei aegu. Need on kirjutatud universaalses “inimkeeles”, mis ületab põlvkondlikke barjääre.
Üks tema loomingu tugevusi on siirus. Tungal ei püüa olla keegi teine ega kopeerida lääne trende. Tema luuletused on juuripidi Eesti mullas, peegeldades meie ajalugu, loodust ja olemust. See autentsus loob lugejaga usaldusliku sideme. Lugedes tema värsse, tekib tunne, nagu vestleksid vana hea sõbraga, kes mõistab sind poolelt sõnalt ja kellega koos võib nii nutta kui ka naerda.
Nostalgia kui sild mineviku ja oleviku vahel
Nostalgia on Leelo Tungla luules läbiv teema, kuid see ei ole kunagi lääge ega liigselt idealiseeriv. Pigem on see dokumenteeriv ja mõtestav. Tema tekstides elustuvad mälestused kooliajast, pioneerilaagritest, esimestest armumistest ja pühadest, mis olid nõukogude ajal keelatud või muudetud sisuga. Kuid ta ei jää kinni mineviku varjudesse, vaid toob sealt kaasa selle, mis on väärt hoidmist – inimlikkuse ja soojuse.
Lapsepõlve süütus ja ajaloo raskus
Paljud Tungla luuletused, mis käsitlevad lapsepõlve, on kantud teatud nukrusest ja helgest igatsusest. Ta oskab suurepäraselt edasi anda lapse vaatepunkti keerulistele sündmustele. Sarnaselt tema proosateosele “Seltsimees laps”, on ka tema luules tunda seda habrast piiri, kus lapse siiras maailmapilt põrkub täiskasvanute maailma absurdsuse ja karmusega. See tekitab lugejas, kes neid aegu mäletab, tugeva äratundmishetke – “jah, täpselt nii see oligi”.
Nooremale lugejale pakub see aga võimaluse piiluda oma vanemate ja vanavanemate lapsepõlvemaailma, mõista nende kujunemislugu ja väärtusi. Seega toimib Tungla luule omamoodi ajalooõpikuna, mis on kirjutatud südame, mitte faktide keeles.
Elutarkus, mis tuleb tasapisi
Kui rääkida Leelo Tungla luulest täiskasvanud lugejale, siis ei saa mööda minna tema elutarkusest. See ei ole pealetükkiv moraalilugemine, vaid pigem vaikne vaatlus ja leppimine eluga sellisena, nagu see on. Tema “täiskasvanute luules” on kesksel kohal:
- Aja kulgemine: Tungal kirjutab vananemisest ja aja möödumisest ilma kibeduseta. Ta leiab ilu ka sügises – nii aastaaegades kui ka inimese elusügises.
- Armastus ja suhted: Tema armastusluule on kaine, kuid südamlik. See räägib pikaajalisest kooselust, argipäeva võlust ja teineteisemõistmisest, mis ei vaja suuri sõnu.
- Looduslüürika: Loodus ei ole Tungla jaoks lihtsalt dekoratsioon, vaid peegel, milles inimene näeb oma tundeid. Eesti looduse lihtsus ja kargus on kooskõlas tema poeetilise keelega.
Eriti kõnetavad on tema mõtisklused emadusest ja vanaemaks olemisest. Need rollid on tema luules lahti mõtestatud suure soojuse ja huumoriga, pakkudes tuge paljudele naistele, kes samade teemadega silmitsi seisavad.
Huumor kui ellujäämisstrateegia
Üks põhjus, miks Leelo Tungla looming on nii armastatud, on tema vaimukus. Huumor on tema jaoks vahend, millega leevendada eluraskusi ja torgata läbi paatosest või rumalusest. Tema vemmalvärsid ja satiirilised luuletused on teravad, kuid mitte kunagi õelad.
Tungal valdab meisterlikult sõnamängu. Eesti keel on tema käes paindlik tööriist, millega ta loob ootamatuid riime ja tähendusvarjundeid. See keeleline virtuoossus teeb tema luuletuste lugemise nauditavaks ka neile, kes muidu luulest suurt ei hooli. Tema huumor on sageli eneseirooniline, mis teeb autori lugejale veelgi lähedasemaks – ta ei aseta end pjedestaalile, vaid naerab koos meiega inimlike nõrkuste üle.
Laulutekstid – luule, mida me teame peast
Paljud inimesed ei pruugi isegi teada, et nad tsiteerivad Leelo Tungalt, kui nad laulavad kaasa tuntud eesti laule. Tema panus Eesti muusikasse tekstiautorina on hindamatu. Koostöös heliloojatega nagu Raimond Valgre (postuumselt), Valter Ojakäär, Olav Ehala ja paljud teised, on sündinud laulud, mis on saanud osaks meie rahvuslikust identiteedist.
Kes ei teaks lugu “Raagus sõnad”? See on suurepärane näide Tungla oskusest kirjutada hingeminevat ja ajatut lüürikat. Samuti on tema tekstid kõlanud Eurovisioonil (näiteks “Muretut meelt ja südametuld”) ning lugematutel laulupidudel. Laulutekstides avaldub tema luule rütmilisus ja musikaalsus kõige ehedamal kujul. Need tekstid tõestavad, et hea luule elab oma elu edasi ka väljaspool raamatukaasi.
Korduma kippuvad küsimused
Leelo Tungla loomingu kohta tekib lugejatel sageli küsimusi, mis puudutavad nii tema inspiratsiooni kui ka konkreetseid teoseid. Siin on valik levinumaid küsimusi ja vastuseid.
Kas Leelo Tungal kirjutab ainult lastele?
Ei, kindlasti mitte. Kuigi ta on üks Eesti armastatumaid lastekirjanikke, on ta avaldanud arvukalt luulekogusid ja proosat ka täiskasvanutele. Tema täiskasvanutele mõeldud looming käsitleb sügavamaid teemasid nagu ajalugu, ühiskonnakriitika ja inimsuhted, olles stiililt küpsem, kuid säilitades talle omase soravuse.
Milline on tema kõige kuulsam teos?
See sõltub lugejast. Laste seas on vaieldamatult populaarsed tema “Kristiina, see keskmine” sarja raamatud ja arvukad luulekogud nagu “Lätikeelne jäätis”. Täiskasvanud lugejate ja laiema avalikkuse jaoks sai aga eriti oluliseks autobiograafiline triloogia “Seltsimees laps”, mis on küll proosateos, kuid mille poeetiline keel ja teemad haakuvad tihedalt tema luuleloominguga.
Miks on tema luuletused kooliprogrammis nii levinud?
Tungla luuletused on keeleliselt rikkad, rütmiliselt täpsed ja temaatiliselt lastele arusaadavad. Need sobivad suurepäraselt lugemishuvi tekitamiseks, mälu treenimiseks ja eesti keele nüansside õpetamiseks. Lisaks kannavad need endas positiivseid väärtusi nagu empaatia, loodushoid ja kodumaa-armastus.
Kas ta on kirjutanud ka laulusõnu?
Jah, Leelo Tungal on väga viljakas laulusõnade autor. Tema tekste on viisistanud paljud tuntud Eesti heliloojad. Tema sõnadele on loodud sadu laule, alates lastelauludest kuni koorilaulude ja popmuusikani. Tuntumad on näiteks “Põdra maja” (eestikeelsed sõnad) ja “Olematu laul”.
Leelo Tungal kui Eesti kultuurimälu hoidja
Kokkuvõtteks võib öelda, et Leelo Tungla tähtsus Eesti kultuuriloos ulatub kaugemale kui lihtsalt raamaturiiulid. Ta on kultuurimälu hoidja, kes on suutnud talletada terve ajastu olemuse luulevormis. Tema looming on nagu mosaiik, mis koosneb väikestest, argistest kildudest, kuid mis kokku moodustavad suure ja kauni pildi eestlaseks olemisest.
Tungla luuletuste lugemine on teraapiline tegevus. See annab kindlustunde, et hoolimata aegade muutumisest, poliitilistest tuultest ja tehnoloogia arengust, jäävad teatud inimlikud põhiväärtused samaks. Ema armastus, lapse naer, koduigatsus ja looduse ilu on teemad, mis ei aegu kunagi, ja just neist Leelo Tungal meile oma kordumatus stiilis räägibki. Tema looming tuletab meile meelde, et elutarkus ei tähenda keerulist filosoofiat, vaid oskust märgata ja väärtustada lihtsaid hetki meie ümber.
