Lõuna-Eesti on justkui eraldi maailm, mis erineb ülejäänud Eestist oma kuppelmaastiku, sügavate ürgorgude ja saladuslike metsajärvede poolest. Kui Põhja- ja Lääne-Eesti on tuntud oma rannikualade ja paekivi poolest, siis lõuna pool ootavad matkajat liivakivipaljandid, käänulised jõed ja paksud laaned, mis pakuvad varju ning rahu linnamüra eest. See on piirkond, kus loodus ei ole lihtsalt taust, vaid aktiivne osaline sinu puhkuses – olgu selleks siis hommikune udu Haanja küngaste vahel või päikeseloojang rabas. Siinsed matkarajad on mitmekesised, pakkudes jõukohast koormust nii pühapäevajalutajale kui ka tõsisele seljakotirändurile, kes otsib füüsilist väljakutset ja eraldatust.
Taevaskoda – Eesti looduse kroonijuveel
Ei saa rääkida Lõuna-Eesti matkamisest, mainimata Taevaskoda. See on koht, mis on aastakümneid olnud eestlaste üks armastatumaid sihtpunkte, ja seda täiesti põhjendatult. Ahja jõe ürgorgu ääristavad kõrged liivakivipaljandid, mida rahvasuus kutsutakse taevaskodadeks, loovad müstilise ja suursuguse atmosfääri. Siin matkates tunnetad looduse väge ja ajaloo hõngu, sest paljud kohad on seotud vanade legendide ja pärimustega.
Kõige populaarsem marsruut viib mööda Ahja jõe kaldaid, kus saab imetleda nii Suurt kui ka Väikest Taevaskoda. Suur Taevaskoda tõuseb jõeveest ligi 24 meetri kõrgusele ning selle jalamil asuv Emaläte on paljude matkajate jaoks kohustuslik peatuspaik, et maitsta puhast allikavett. Rada on hästi hooldatud ja sobib suurepäraselt ka lastega peredele, kuna suurem osa teest on kergesti läbitav ning varustatud treppide ja laudteedega seal, kus maastik muutub keerulisemaks.
Lisaks visuaalsele ilule pakub Taevaskoda võimalust näha haruldast jäälindu, kelle sinine välgatus jõe kohal on unustamatu vaatepilt. Sügisel muutub org värvikirevaks maaliks, talvel aga moodustavad allikad ja külmub jõgi imelisi jääskulptuure. Soovitav on külastada Taevaskoda varahommikul või nädala sees, et vältida suurimaid rahvamasse ja nautida orgu selle vaikuses.
Meenikunno raba – laudteed üle laugaste
Kui otsite midagi täiesti teistsugust kui metsarajad, on Meenikunno raba Põlvamaal ideaalne valik. Rabad on Eesti looduse visiitkaart ja Meenikunno on kahtlemata üks maalilisemaid nende seas. See on koht, kus aeg justkui peatub. Rabamaastik on avar ja vaikne, pakkudes silmale puhkust ja hingele rahu.
Meenikunno matkarada on umbes 5,8 kilomeetrit pikk ja kulgeb suuremas osas mööda laudteed, mis teeb liikumise mugavaks ega kahjusta õrna rabapinnast. Raja ääres on mitmeid puhkekohti ja vaatetorn, kust avaneb lummav vaade kogu rabaalale. Eriti kauniks muutub raba sügisel, kui jõhvikad punetavad ja turbasammal võtab sisse kõikvõimalikud punakad ja pruunid toonid.
Mida Meenikunnos kindlasti teha?
- Ronida vaatetorni: Liipsaare vaatetornist avaneb parim panoraamvaade raba avarustele ja sealsetele kiduratele soomändidele.
- Piknik päikeseloojangul: Raba on eriliselt kaunis õhtupoolikul, kui loojuv päike peegeldub laugaste tumedalt veelt.
- Ujuda laukas: Julgematele on ette nähtud spetsiaalne ujumiskoht rabajärves. Rabavesi on tume, kuid puhas ja pehme ning paljude sõnul noorendava toimega.
Karula rahvuspark ja Ähijärve teerada
Karula rahvuspark on Eesti väikseim, kuid oma kuppelmaastiku ja järvederohkusega üks erilisemaid. Siinne maastik on tekkinud mandrijää taandumisel, jättes maha lugematul hulgal künkaid ja nende vahele peitunud veesilmasid. Karula on suurepärane näide sellest, kuidas inimene ja loodus on sajandeid koos eksisteerinud – siinsed pärandkultuurmaastikud on hoolikalt säilitatud.
Üks parimaid viise Karulaga tutvumiseks on võtta ette Ähijärve teerada. See rada ei ole lihtsalt loodusmatk, vaid ka rännak ajas. Rada tutvustab piirkonna ajalugu, endiseid talukohti ja kohalikku elulaadi. Matkaja saab aimu, kuidas elati nendel küngastel sada aastat tagasi, millised olid teed ja kuidas hariti põldu.
Rada on vaheldusrikas, kulgedes mööda Ähijärve kallast, läbi metsade ja üle heinamaade. See on piirkond, kus on suur tõenäosus kohata metskitsi või näha taevas tiirlemas suuri röövlinde. Karula on ka fotograafide paradiis, pakkudes lõputult motiive udustest hommikutest kuni kuldsete õhtuteni künkatipul.
Piusa jõe ürgoru matkarada – Lõuna-Eesti kanjonid
Piusa jõgi on tuntud oma kiire voolu ja Eesti kõrgeimate liivakivipaljandite poolest. Piusa jõe ürgoru matkarada on üks pikemaid ja füüsiliselt nõudlikumaid radu piirkonnas, olles kogupikkusega 15 kilomeetrit (ühes suunas), kuid seda on võimalik läbida ka lühemate lõikudena. See rada on tõeline maiuspala neile, kes armastavad dramaatilisi maastikuvaateid.
Rada kulgeb suuresti piki jõe kallast, viies matkaja mööda võimsatest liivakiviseintest, millest tuntuim on Härma müür – Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand. Seistes selle jalamil ja vaadates üles ligi 43 meetri kõrgusele, tajub inimene oma väiksust loodusjõudude ees.
Piusa ümbrus on kuulus ka oma koobaste poolest, mis on tehislikud, kaevatud klaasiliiva saamiseks, kuid on nüüdseks saanud koduks tuhandetele nahkhiirtele. Kuigi koobastesse sisenemine on ohutuse ja nahkhiirte rahu huvides piiratud, on külastuskeskuse juures võimalik nendega tutvuda ja vaateplatvormilt sisse piiluda.
Vällamägi – väljakutse füüsilise vormi testijatele
Kui otsite Lõuna-Eestist tõelist füüsilist pingutust ja “mägede” tunnet, siis Vällamägi on koht, kuhu sammud seada. Haanja kõrgustikul asuv Vällamägi on Eesti suurima suhtelise kõrgusega küngas. See tähendab, et kuigi Suur Munamägi on merepinnast kõrgem, siis jalamilt tippu ronides on Vällamägi järsem ja kõrgem, pakkudes umbes 84-meetrist tõusu.
Vällamäe matkarada on lühike, kuid intensiivne. See on üks väheseid kohti Eestis, kus matkates võib tekkida tunne, et viibite kuskil Kesk-Euroopa mäestikus. Nõlvad on kohati väga järsud (kalle kuni 40 kraadi) ja kaetud põlismetsaga, mis on jäetud looduslikule arengule. Siin näeb hiiglaslikke kuuski ja pööke ning metsaalune on paksult täis sõnajalgu.
Tipus asub tagasihoidlik puhkekoht, kuid peamine elamus ongi just tõus ja laskumine ning ürgne loodus, mis ümbritseb mäge. Vällamäe jalamil asuvad soised alad lisavad matkale mitmekesisust, nõudes matkajalt head jalanõu ja tähelepanelikkust.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Lõuna-Eesti matkaradade kohta tekib külastajatel sageli praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele muredele, et teie matk kulgeks sujuvalt.
Kas ma võin matkarajale koera kaasa võtta?
Jah, enamikule RMK ja teistele avalikele matkaradadele on koerad lubatud. Siiski kehtib kuldreegel: koer peab olema alati rihma otsas. Lõuna-Eesti metsades elab palju metsloomi ja lahtine koer võib neid häirida või ise ohtu sattuda. Samuti on see oluline teiste matkajate turvalisuse tagamiseks.
Kas matkaradadel tohib lõket teha?
Lõket tohib teha ainult selleks ettenähtud ja tähistatud lõkkekohtades. RMK on varustanud paljud puhkekohad lõkkeasemete ja sageli ka puudega, kuid alati on tark võtta kaasa oma süütematerjal. Metsas suvalises kohas lõkke tegemine on rangelt keelatud, eriti tuleohtlikul perioodil.
Milline on parim aeg Lõuna-Eesti külastamiseks?
Lõuna-Eesti on kaunis aastaringselt. Kevad (mai algus) pakub tärkavat rohelust ja veerohkeid jõgesid. Suvi on parim pikkadeks matkadeks ja ujumiseks. Paljude lemmikuks on aga sügis (september-oktoober), mil kuppelmaastik värvub kuldseks ja punaseks, pakkudes imelisi vaateid. Talvel on piirkond populaarne suusatamiseks ja räätsamatkadeks.
Kas rajad on läbitavad lapsevankriga?
See sõltub konkreetsest rajast. Taevaskoda ja Meenikunno raba laudtee on osaliselt läbitavad ka vankriga, kuid tuleb arvestada treppide ja juurikatega. Piusa ja Vällamäe rajad on vankriga liikumiseks liiga rasked ja ebaühtlased. Soovitav on kasutada lapsekandmis-seljakotti.
Matkaelamuse rikastamine kohaliku kultuuriga
Lõuna-Eestis matkamine ei piirdu vaid füüsilise tegevusega looduses; see on võimalus sukelduda piirkonna rikkalikku kultuuripärandisse, mis on tihedalt seotud loodusega. Pärast pikka päeva metsas või rabas on parim viis lõõgastumiseks kogeda ehedat Lõuna-Eesti suitsusauna. See UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluv traditsioon on eriti elav Võrumaal. Suitsusaun ei ole lihtsalt pesemiskoht, vaid rituaal, mis puhastab nii keha kui vaimu, pakkudes sügavat lõõgastust väsinud lihastele.
Lisaks saunale tasub tähelepanu pöörata kohalikule toidukultuurile. Piirkond on tuntud oma “Uma Mekk” märgise poolest, mis tähistab kohalikust toorainest valmistatud toitu. Matka lõpetuseks sobib ideaalselt külastada mõnda kohalikku talurestorani või kodukohvikut, kus pakutakse karaskit, sõira, suitsuliha ja teisi traditsioonilisi roogasid. Paljud turismitalud asuvad otse matkaradade vahetus läheduses, võimaldades ühendada loodusmatka sujuvalt gastronoomilise elamusega. Selline terviklik lähenemine – loodus, liikumine ja pärimuskultuur – muudab Lõuna-Eesti külastuse meeldejäävaks sündmuseks, mis kutsub siia ikka ja jälle tagasi.
