Euroopa Liit on ainulaadne majanduslik ja poliitiline partnerlus, mis ühendab suurt osa Euroopa mandrist, pakkudes oma kodanikele rahu, stabiilsust ja majanduslikku õitsengut. Tänasel päeval kuulub Euroopa Liitu täpselt 27 liikmesriiki. See arv on püsinud muutumatuna alates 2020. aasta 31. jaanuarist, mil Suurbritannia ametlikult ühendusest lahkus – sündmus, mida tuntakse laialdaselt Brexiti nime all. Enne Suurbritannia lahkumist oli liikmesriike 28, mis märkis Euroopa Liidu ajaloo suurimat territoriaalset ja demograafilist ulatust. Praegused 27 liikmesriiki moodustavad ühtse siseturu, kus on tagatud kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine. See tihe integratsioon on muutnud Euroopa Liidu üheks maailma suurimaks majandusjõuks ning oluliseks globaalseks poliitiliseks toimijaks.
Euroopa Liidu liikmesriikide hulka kuuluvad Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi ja Ungari. Iga riik on säilitanud oma suveräänsuse, kuid delegeerinud osa oma otsustusõigusest Euroopa Liidu institutsioonidele, et lahendada ühiselt küsimusi, mis ulatuvad üle riigipiiride, nagu näiteks kliimamuutused, rändepoliitika ja rahvusvaheline kaubandus.
Kuidas on Euroopa Liit aja jooksul laienenud?
Euroopa integratsiooni juured ulatuvad Teise maailmasõja järgsesse aega, mil sooviti vältida laastavaid konflikte Euroopa riikide vahel. 1951. aastal loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus ning 1957. aastal Rooma lepinguga Euroopa Majandusühendus. Algselt oli asutajaliikmeid vaid kuus: Belgia, Holland, Itaalia, Luksemburg, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa. Need kuus riiki panid aluse sellele, mis on tänaseks kasvanud 27 riiki hõlmavaks liiduks.
Esimene suur laienemine toimus 1973. aastal, kui liitusid Taani, Iirimaa ja Suurbritannia. Sellele järgnes laienemine lõunasse: Kreeka liitus 1981. aastal ning Hispaania ja Portugal 1986. aastal. Külma sõja lõpp ja Berliini müüri langemine tõid kaasa uue ajastu, mis võimaldas 1995. aastal liituda Austrial, Soomel ja Rootsil.
Kõige massiivsem ja märgilisem laienemine leidis aga aset 2004. aastal, kui Euroopa Liiduga ühinesid korraga kümme riiki, sealhulgas Eesti. See samm tähistas ajaloolise lõhe ületamist Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kolm aastat hiljem, 2007. aastal, lisandusid Bulgaaria ja Rumeenia ning seni viimane laienemine toimus 2013. aastal, kui liitus Horvaatia.
Kes on praegused ametlikud kandidaatriigid?
Euroopa Liidu uksed on põhimõtteliselt avatud igale Euroopa riigile, kes austab liidu demokraatlikke väärtusi ja on pühendunud nende edendamisele. Hetkel on laienemisprotsessis mitmeid riike, kellele on ametlikult antud kandidaatriigi staatus. Kandidaatriigi staatus on oluline teetähis, mis näitab, et Euroopa Liit on tunnustanud riigi soovi liituda ning riik on asunud kohandama oma seadusandlust vastavalt Euroopa Liidu nõuetele. Tänase seisuga on ametlikke kandidaatriike üheksa.
Ida-Euroopa uued kandidaadid: Ukraina, Moldova ja Gruusia
Euroopa Liidu laienemispoliitika sai täiesti uue hoo ja geopoliitilise mõõtme pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Ukraina esitas ametliku liitumistaotluse vaid mõni päev pärast sõja algust ning talle järgnesid peagi ka Moldova ja Gruusia. Euroopa Liit tegutses ajalooliselt pretsedenditu kiirusega. Juba 2022. aasta juunis anti Ukrainale ja Moldovale ametlik kandidaatriigi staatus. Gruusiale anti esialgu Euroopa perspektiiv ning tingimused, mille täitmisel saadi kandidaadi staatus ametlikult 2023. aasta lõpus.
2023. aasta detsembris tegi Euroopa Ülemkogu ajaloolise otsuse alustada Ukraina ja Moldovaga ametlikke liitumisläbirääkimisi. See protsess on äärmiselt keeruline, arvestades Ukraina käimasolevat kaitsesõda ja Moldova haavatavat majanduslikku ning julgeolekulist olukorda. Ometi on nende riikide integratsioon Euroopa Liitu muutunud kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri keskseks küsimuseks.
Lääne-Balkani riikide pikk ja keeruline teekond
Lääne-Balkani piirkond on olnud Euroopa Liidu laienemise fookuses juba üle kahe aastakümne. 2003. aasta Thessaloniki tippkohtumisel anti kõigile piirkonna riikidele selge sõnum, et nende tulevik on Euroopa Liidus. Paraku on tegelik progress olnud oodatust aeglasem, mis on piirkonnas tekitanud teatud laienemisväsimust.
- Montenegro: Esitas liitumistaotluse 2008. aastal, kandidaadiks sai 2010. aastal ja läbirääkimised algasid 2012. aastal. Montenegro on läbirääkimistel avanud kõige rohkem peatükke ja on tehnilises mõttes laienemisprotsessis esirinnas.
- Serbia: Sai kandidaadiks 2012. aastal ning läbirääkimised algasid 2014. aastal. Serbia teekonda raskendavad probleemid õigusriigi vallas ja lahendamata suhted Kosovoga. Samuti valmistab Euroopa Liidule muret Serbia soovimatus ühineda Venemaa-vastaste sanktsioonidega.
- Põhja-Makedoonia: Riik on olnud kandidaat juba aastast 2005. Nende edasiliikumist blokeeris pikalt Kreeka nimevaidluse tõttu ja hiljem Bulgaaria ajaloo- ning keeleküsimuste tõttu. Läbirääkimised algasid ametlikult alles 2022. aastal.
- Albaania: Sai kandidaadiks 2014. aastal. Sarnaselt Põhja-Makedooniale algasid ametlikud liitumisläbirääkimised 2022. aasta suvel. Albaania on teinud olulisi reforme kohtusüsteemis, mis on olnud Euroopa Liidu üks peamisi nõudmisi.
- Bosnia ja Hertsegoviina: Riik esitas liitumistaotluse 2016. aastal ja sai ametlikuks kandidaatriigiks 2022. aasta detsembris. 2024. aasta alguses anti roheline tuli läbirääkimiste alustamiseks, kuigi riigi sisemine poliitiline killustatus teeb vajalike reformide läbiviimise keeruliseks.
Türgi: Seisev kandidaatstaatus
Türgi esitas liitumistaotluse juba 1987. aastal ning sai ametlikuks kandidaadiks 1999. aastal. Liitumisläbirääkimised algasid 2005. aastal, kuid on praeguseks de facto külmutatud. Euroopa Liidu hinnangul on Türgi taganenud demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtetest, mistõttu ei ole lähiaastatel oodata läbirääkimiste jätkumist ega uute peatükkide avamist. Siiski peetakse Türgit endiselt oluliseks strateegiliseks partneriks majanduse ja rändehalduse valdkonnas.
Potentsiaalsed kandidaatriigid ja nende olukord
Lisaks ametlikele kandidaatidele eksisteerib ka potentsiaalsete kandidaatriikide kategooria. See tähendab, et neile on lubatud tulevikus Euroopa Liidu liikmelisus, kuid nad ei ole veel ametlikku kandidaadistaatust saanud, kuna nad ei vasta veel esmastele nõuetele või neil on lahendamata kriitilisi poliitilisi probleeme.
Sellesse kategooriasse kuulub Kosovo. Kosovo esitas ametliku liitumistaotluse 2022. aasta detsembris. Kosovo olukord on rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu reeglite kontekstis erakordselt keeruline, sest viis Euroopa Liidu liikmesriiki (Hispaania, Slovakkia, Küpros, Rumeenia ja Kreeka) ei tunnusta Kosovot iseseisva riigina. Seni kuni Kosovo ja Serbia vahel ei saavutata õiguslikult siduvat ja laiaulatuslikku kokkulepet suhete normaliseerimiseks, on Kosovo edasine liikumine Euroopa Liidu suunas tugevalt pärsitud.
Kopenhaageni kriteeriumid: Mida on vaja Euroopa Liitu astumiseks?
Euroopa Liidu liikmeks ei saa lihtsalt poliitilise soovi alusel. Uus liikmesriik peab vastama rangetele tingimustele, mis sõnastati 1993. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel Kopenhaagenis. Need tingimused, tuntud kui Kopenhaageni kriteeriumid, on jagatud kolme suurde rühma, tagamaks uue liikmesriigi võimekuse sujuvalt integreeruda.
- Poliitilised kriteeriumid: Riigil peavad olema stabiilsed institutsioonid, mis tagavad demokraatia, õigusriigi, inimõiguste kaitse ning vähemuste austamise ja kaitse. Ilma sõltumatu kohtusüsteemi ja vaba meediata ei ole liitumine võimalik.
- Majanduslikud kriteeriumid: Riigil peab olema toimiv turumajandus ning suutlikkus tulla toime Euroopa Liidu siseturul valitseva konkurentsisurve ja turujõududega. See tähendab tugevat finantsdistsipliini, makromajanduslikku stabiilsust ja soodsat ettevõtluskeskkonda.
- Administratiivsed ja institutsionaalsed kriteeriumid (Acquis’ ülevõtmine): Riik peab olema suuteline võtma endale liikmesusega kaasnevaid kohustusi ja rakendama tõhusalt Euroopa Liidu õigustikku (acquis communautaire). See koosneb kümnetest tuhandetest lehekülgedest seadustest, standarditest ja reeglitest, mis hõlmavad kõike alates keskkonnakaitsest ja põllumajandusest kuni tarbijaõiguste ja tollimaksudeni.
Lisaks peab Euroopa Liit ise olema suuteline uusi liikmeid vastu võtma, mis tähendab, et liidu institutsioonid ja eelarve peavad olema kohandatud laienemisele vastavalt.
Korduma Kippuvad Küsimused
Mitu riiki kuulub praegu Euroopa Liitu?
Hetkel kuulub Euroopa Liitu 27 riiki. See arv on püsinud sellisena alates 2020. aastast, mil Suurbritannia liidust lahkus.
Kes oli viimane riik, mis Euroopa Liiduga ühines?
Viimane riik, mis Euroopa Liidu täisliikmeks sai, oli Horvaatia. Nende liitumine toimus 1. juulil 2013. aastal.
Kas riigid saavad Euroopa Liidust ka lahkuda?
Jah, Euroopa Liidu lepingu artikkel 50 annab igale liikmesriigile õiguse ühendusest välja astuda. Seni on seda võimalust kasutanud vaid Suurbritannia, mis lahkus ametlikult 31. jaanuaril 2020.
Kui kaua võtab aega uue riigi vastuvõtmine Euroopa Liitu?
Liitumisprotsess on pikk ja põhjalik, sageli kestes enam kui kümme aastat. Ajakava sõltub täielikult kandidaatriigi valmidusest viia läbi vajalikke reforme ja viia oma seadusandlus vastavusse Euroopa Liidu õigusaktidega. Näiteks Horvaatial kulus taotluse esitamisest liitumiseni umbes 10 aastat.
Kas on riike, kes ei taha Euroopa Liitu kuuluda?
Jah. Euroopas on mitmeid arenenud ja jõukaid riike, nagu Šveits, Norra ja Island, kes ei ole soovinud täisliikmeks saada. Need riigid on valinud teised integratsioonivormid, näiteks kuulumise Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) või Euroopa Majanduspiirkonda (EMP), mis võimaldab neil osaleda siseturul ilma poliitilise integratsioonita.
Laienemispoliitika majanduslik ja institutsionaalne väljakutse
Kuigi uute riikide kaasamine on Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel keskse tähtsusega, esitab potentsiaalne laienemine enam kui 30 liikmega liiduks märkimisväärseid institutsionaalseid ja majanduslikke väljakutseid. Praegune otsustusprotsess, mis nõuab mitmetes kriitilistes valdkondades, sealhulgas välispoliitikas ja maksuküsimustes, kõigi 27 liikmesriigi ühehäälset otsust, muutub üha kohmakamaks. Ühe riigi vetoõigus võib blokeerida terve liidu tegevuse, mis muudaks 30 või 35 riigiga Euroopa Liidu operatiivse tegutsemise äärmiselt raskeks. Seetõttu käivad juba praegu tõsised arutelud kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laiendamise üle.
Majanduslikust vaatepunktist muudab uute, enamasti madalama sissetulekutasemega riikide, nagu Ukraina või Lääne-Balkani riigid, liitumine oluliselt Euroopa Liidu eelarve dünaamikat. Suured põllumajandusriigid, nagu Ukraina, muudaksid drastiliselt ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvusfondide toetuste jaotust. Mitmed praegused toetuste saajad võivad uues süsteemis muutuda netomaksjateks. See tähendab, et paralleelselt kandidaatriikide reformidega peab fundamentaalseid siseuuendusi läbi viima ka Euroopa Liit ise. Edukas laienemine ei sõltu seega ainult kandidaatide valmisolekust, vaid ka praeguste liikmesriikide julgusest reformida aluslepinguid, tagades liidu otsustusvõimekuse ning finantsilise jätkusuutlikkuse muutuvas maailmas.
