Eesti on läbi aegade olnud uhke oma staatuse üle mereriigina, kuid enamik inimesi – nii kohalikke kui ka turiste – on harjunud teadmisega, et meil on ligikaudu 1500 või veidi üle 2000 saare. See teadmine pärineb sageli kooliõpikutest või vanematest turismibrošüüridest, mis ei suutnud arvesse võtta looduse pidevat muutumist ja tehnoloogia arengut. Tegelikkus on aga märksa põnevam ja dünaamilisem: Eesti rannikumeri on koduks palju suuremale hulgale saartele, laidudele ja rahudele, kui me seni oleme harjunud arvama. Tänapäevased mõõdistustehnoloogiad ja maapinna kerkimine on toonud kaasa olukorra, kus Eesti saarte ametlik arv on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud, purustades varasemad müüdid ja pakkudes geograafiahuvilistele uut avastamisrõõmu.
Müütilisest numbrist 2222 täpsema reaalsuseni
Veel mõned aastad tagasi ringles Eesti meedias ja turundusmaterjalides ilus ja meeldejääv number – 2222. See oli sümboolne ja turunduslikult tugev sõnum, mis parandas märgatavalt varasemat, nõukogude ajast pärinevat teadmist, mille kohaselt oli Eestis 1521 saart. Number 2222 saadi 2015. aasta paiku, kui Maa-amet tegi põhjaliku inventuuri, kasutades kaasaegsemaid ortofotosid ja andmebaase.
Siiski ei jäänud loodus ega teadus paigale. Tänu veelgi täpsematele LiDAR-laserskanneerimise andmetele ja aerolaser-mõõdistustele on tänaseks selgeks saanud, et Eesti territoriaalmeres ja suurtes siseveekogudes asub kokku lausa 2317 saart. See number sisaldab endas nii Läänemeres asuvaid saari kui ka suuremate järvede (nagu Peipsi ja Võrtsjärv) ning jõgede saari, mis vastavad kindlatele kriteeriumidele.
Kuidas saart üldse defineeritakse?
Et mõista, miks numbrid on ajas muutunud, tuleb vaadata metoodikat. Iga veest välja ulatuv kivi ei ole veel saar. Ametliku statistika kohaselt loetakse saareks maismaaosa, mis:
- On ümbritsetud veega.
- Ulatub veepinnast välja ka keskmise veetaseme korral.
- Omab taimestikku või potentsiaali selle tekkeks (pole lihtsalt paljas rändrahn).
- On pindalaga vähemalt 100 ruutmeetrit.
Just see 100 ruutmeetri piir on oluline. Varasemad loendused olid kohati ebatäpsed, sest roostikud ja madal veetase võisid petta satelliidipilte või vanu kaarte. Kaasaegne tehnoloogia suudab aga eristada tihedat pilliroogu reaalsest pinnasest, andes meile märksa ausama pildi Eesti rannikust.
Miks saarte arv pidevalt muutub?
Huvitaval kombel ei ole saarte arvu suurenemine seotud ainult parema mõõtmistehnoloogiaga. Eesti on geoloogiliselt väga elavas piirkonnas, kus toimub pidev maapinna kerkimine (neotektooniline kerkimine). Pärast viimast jääaega vabanenud maakoor “hingab välja” ja kerkib Lääne- ning Põhja-Eestis tempoga ligikaudu 2–3 millimeetrit aastas.
See protsess mõjutab saarte arvu kahel vastandlikul moel:
- Uute saarte sünd: Madalad karid ja veealused liivaseljakud kerkivad aegamööda veepinnast kõrgemale, muutudes püsivateks saarteks, kus hakkavad pesitsema linnud ja kasvama taimed.
- Saarte kadumine (liitumine): Samal ajal, kui uued saared tekivad, kasvavad vanad saared kokku omavahel või mandriga. Näiteks on ajalooliselt teada, et mitmed poolsaared olid kunagi eraldiseisvad saared (tuntud näide on Noarootsi, mis oli kunagi saar).
Praeguses ajahetkes on uute saarte teke ja parem kaardistamine siiski domineeriv, mistõttu on koguarv tõusutrendis.
Eesti saarte kolm kategooriat
Eesti 2317 saart võib laias laastus jagada kolme gruppi, mis erinevad üksteisest nii suuruse, ligipääsetavuse kui ka kultuurilise tausta poolest.
1. Suursaared ja püsiasustus
Kõige tuntumad on loomulikult Saaremaa ja Hiiumaa, mis moodustavad lõviosa Eesti saarte kogupindalast. Neile järgnevad Muhu ja Vormsi. Need saared on omaette kultuuriruumid, kus on välja kujunenud spetsiifiline murrak, kombed ja elustiil. Püsiasustusega saari on Eestis kokku ligikaudu paarkümmend (näiteks Kihnu, Ruhnu, Prangli, Abruka, Vilsandi, Manilaid). Need on kohad, kus käib regulaarne praamiliiklus, töötavad koolid või poed ning kus elu käib aastaringselt.
2. Väikesaared ja laiud
Järgmise kihi moodustavad sajad väikesaared ja laiud, mis on sageli kaetud kadakate, rannaniitude või väiksemate metsatukkadega. Paljud neist on olnud ajalooliselt kasutuses heinamaadena või lammaste karjatamiseks. Tänapäeval on need populaarsed sihtkohad kajakimatkajatele ja purjetajatele. Siia kuuluvad näiteks Aegna ja Naissaar Tallinna külje all, mis on küll asustatud, kuid pigem suvituspiirkonnad ja militaarajalooga objektid.
3. Rahud ja karid
Suurim osa “uuest” statistikast koosneb pisikestest, sageli kivistest ja taimestikuvaestest saarekestest, mida nimetatakse rahudeks, karideks või kuivadeks. Need on kriitilise tähtsusega Eesti ökosüsteemile. Just need inimtühjad lapikesed meres on turvalised pesitsuspaigad tuhandetele rändlindudele ja lesilad viiger- ning hallhüljestele. Inimese jalg satub sinna harva ja see on looduskaitse seisukohalt väga hea.
Looduskaitse ja ligipääsetavus
Kuigi teadmine, et meil on üle 2300 saare, võib tekitada soovi kohe paat vette lükata ja avastama minna, tuleb arvestada rangete looduskaitsereeglitega. Suur osa Eesti väikesaartest asub rahvusparkides (Vilsandi, Matsalu) või looduskaitsealadel.
Eriti tundlik on periood kevadest suve keskpaigani (aprillist juulini), mil on lindude pesitsusaeg. Sel ajal on paljudel väikesaartel ja laidudel randumine keelatud, et mitte häirida hahkasid, tiire, kajakaid ja teisi merelinde. Hüljeste lesilate läheduses tuleb hoida vaikust aastaringselt. Enne mereretkele asumist on alati mõistlik kontrollida Keskkonnaameti kaarte ja piiranguvööndeid, et vältida looduse kahjustamist ja trahve.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses Eesti saartega.
Milline on Eesti suurim ja väikseim saar?
Eesti suurim saar on vaieldamatult Saaremaa (2673 km²), millele järgneb Hiiumaa (989 km²). “Väikseim” saar on statistiline kokkulepe – arvesse lähevad kõik maatükid, mis on suuremad kui 100 m² ja püsivad vee peal. Seega on väikseimaid saari sadu ja nende staatus võib tormide ja veetaseme tõttu muutuda.
Mitu saart on Eestis püsivalt asustatud?
Püsiasustusega saarte arv kõigub veidi sõltuvalt sellest, kas loetakse sissekirjutust või reaalset aastaringset kohalolu. Üldiselt loetakse püsiasustusega saarteks umbes 19–22 saart. Tuntumad neist on Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Kihnu, Ruhnu, Prangli, Abruka, Vilsandi, Manilaid, Kesselaid ja Naissaar.
Kas järvedes asuvad saared lähevad samuti arvesse?
Jah, ametlik statistika (2317) hõlmab ka suuri siseveekogusid. Näiteks Peipsi järves asub Piirissaar, mis on püsiasustusega ja omab unikaalset vanausuliste kultuuri. Samuti on saari Võrtsjärves ja Narva jões.
Miks on Eesti saarte arv suurem kui Lätil või Leedul?
See tuleneb geograafiast ja rannajoone iseloomust. Eesti rannik on väga liigestatud, täis lahtesid ja poolsaari, mis on ideaalne pinnas saarte tekkeks. Läti ja Leedu rannik on valdavalt sirgjooneline liivarand, mis on avatud Läänemere lainetusele, kus saartel on raske püsima jääda.
Kuidas on võimalik külastada asustamata saari?
Asustamata saarte külastamiseks on parim viis kasutada oma väikelaeva, kajakit või tellida teenus kohalikelt paadimeestelt. Populaarsed on süstadega matkad Kolga lahe saartel või Väinameres. Alati tuleb veenduda, et saarel ei kehti sel ajal liikumispiirangut.
Avastamisrõõmu jätkub aastateks
Teadmine, et Eestis on üle 2300 saare, muudab meie kodumaa pildi veelgi rikkalikumaks. See ei ole lihtsalt kuiv statistika, vaid viide tohutule loodusressursile ja potentsiaalile, mis meil on. Iga saar, olgu ta suur ja metsane või väike ja kivine, kannab endas killukest Läänemere ajaloost ja elurikkusest.
See suur number on kutse seiklusele. Enamik eestlasi on käinud Saaremaal ja Hiiumaal, paljud ka Kihnus või Vormsil. Kuid kui paljud on astunud Osmussaare pankrannikule, eksinud Aegna metsadesse või vaadelnud linde Keri saare tuletorni jalamilt? Eesti saarestik on nagu avastamata manner meie oma koduõuel, pakkudes vaikust, eraldatust ja ürgset loodust, mida Euroopas jääb järjest vähemaks. Seega, järgmist puhkust planeerides tasub vaadata kaardil kaugemale suurtest praamiliinidest ja leida üles mõni neist tuhandetest peidetud pärlitest.
