Sageli seostatakse Tapa valda eelkõige raudteede sõlmpunkti, sõjaväelinnaku või suurema transiidikoridoriga, jättes varju piirkonna peenemad ja salapärasemad kihid. Kui keerata suurelt maanteelt maha ja suunduda sügavamale metsade ning rabade vahele, võib leida paiku, kus aeg on justkui seisma jäänud. Üks selline koht, millest teavad peamiselt vaid kohalikud elanikud, ajaloohuvilised ja üksikud matkajad, on väike, kuid äärmiselt lummav Rabasaare küla. See ei ole tavaline küla oma talude ja põldudega, vaid pigem mälestusmärk kadunud ajastule, peites endas lugusid tööstuslikust hiilgusest, inimsaatustest ja looduse vääramatust jõust, mis nüüdseks on asuala taas enda rüppe haaramas.
Rabasaare – kummituslik ilu keset puutumatut loodust
Rabasaare on unikaalne nähtus Eesti asustusaloos. Tegu ei ole traditsioonilise külaga, mis on kasvanud välja sajanditepikkusest talupojakultuurist, vaid see loodi konkreetse eesmärgiga keset tühjust ja vaikust. Asudes Lehtse aleviku vahetus läheduses, sügaval Ohepalu raba serval, on see koht tänapäeval tuntud kui üks Eesti atmosfäärilisemaid n-ö kummituskülasid. Ometi ei ole tegemist täiesti mahajäetud paigaga – seal on endiselt elu, kuid see tuksub hoopis teises rütmis kui ümbritsevas kiires maailmas.
Küla eripäraks on selle arhitektuur ja planeering. Rabasaare rajati 20. sajandi esimeses pooles, et majutada turbatööstuse töölisi. Hooned, mis seal siiani seisavad – osa neist varemetes, osa veel püsti – on tummad tunnistajad ajast, mil turvas oli Eesti jaoks strateegiliselt ülioluline kütus. Need pikad puidust barakk-tüüpi elamud, mis ääristavad sirgeid külatänavaid, loovad sürreaalse vaatepildi: keset metsamassiivi ja rabaavarusi seisab korrapärane tööstusasula, mis oleks justkui teisest ajastust siia teleporteerunud.
Kuidas turvas lõi ja hävitas terve kogukonna
Selleks, et mõista Rabasaare “saladust”, tuleb sukelduda ajalukku. 1930. aastatel, mil Eesti Vabariik otsis võimalusi oma energiasõltumatuse suurendamiseks, pöörati pilgud turbavarude poole. Lehtse ja selle ümbrus olid rikkad kvaliteetse kütteturba poolest. Riiklik aktsiaselts “Eesti Turbatööstused” alustas piirkonnas laiaulatuslikku kaevandamist, mis nõudis suurt hulka töökäsi.
Rabasaare ehitati just nendele töölistele ja nende peredele. See ei olnud lihtsalt töölaager, vaid kaasaegne ja hästi planeeritud elukeskkond. Siin olid olemas:
- Kogukondlikud pesuköögid ja saunad;
- Ühised vaba aja veetmise kohad;
- Kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas küla suure raudteevõrguga;
- Elekter ja tolle aja kohta moodsad mugavused.
Hiilgeaegadel kees külas vilgas elu. Kitsarööpmeline raudtee vedas turvast ja inimesi, lapsed jooksid majade vahel ning õhtuti kostus akendest muusikat ja jutusuminaid. Saladus, mida see koht endas peidab, ongi see drastiline kontrast toonase elujõu ja tänase vaikuse vahel. Kui 1990. aastatel turbatööstus oma senisel kujul hääbus ja majanduslikud olud muutusid, hakkas küla tühjenema. Paljud hooned jäid saatuse hooleks, kuid erinevalt paljudest teistest mahajäetud paikadest, säilis siin teatud väärikus.
Arhitektuuripärand, mida mujalt ei leia
Üks põhjus, miks Rabasaaret tasub külastada (ja miks see on fotograafide seas hinnatud “salajane” lokatsioon), on sealsed hooned. Need ei ole tüüpilised talumajad ega ka nõukogudeaegsed paneelmajad. Tegemist on 1930. aastate tööstusarhitektuuri heade näidetega, kus puitu kasutati funktsionaalselt, kuid maitsekalt. Majad on ehitatud postvundamentidele, et vältida niiskust soisel pinnasel, ja neil on iseloomulikud suured aknad ning verandad.
Tänaseks on paljud neist hoonetest lagunemas. Katused on sisse vajunud, aknad purunenud ja sammal on võtnud üle trepikoja astmed. Kuid just see lagunemise esteetika on see, mis teeb Rabasaarest ainulaadse mälupaiga. Jalutades mööda rohtukasvanud teerada, võib näha tapeedijäänuseid seintel, vanu ajalehti põrandal või unustatud mänguasju – need on killud inimeste eludest, kes siin kunagi oma kodu lõid.
Loodus võtab oma: Ohepalu raba ja elurikkus
Rabasaare ei ole ainult ajalooline objekt, vaid ka looduslik pärl. Küla asub Ohepalu looduskaitseala servas. Endised turbaväljad on osaliselt veega täitunud, luues huvitavaid veesilmasid, mis on koduks paljudele veelindudele. Kevaditi ja sügiseti on see piirkond rändlindude peatuspaigaks, pakkudes ornitoloogiahuvilistele suurepäraseid vaatlusvõimalusi.
Mahajäetud tööstusmaastik on hakanud taas metsistuma. Seal, kus kunagi mürisesid masinad, kasvavad nüüd kased ja männid, mustikad ja pohlad. See on elav näide sellest, kuidas loodus suudab inimtegevuse haavad parandada ja enda kasuks pöörata. Matkaja jaoks pakub see piirkond:
- Vaikust ja rahu: Erinevalt populaarsetest Viru või Kakerdaja rabadest, kohtab siin harva suuri turismigruppe.
- Unikaalseid maastikuvaateid: Segu vanast tööstusarhitektuurist ja soomaastikust on Eestis haruldane.
- Avastamisrõõmu: Radu ei ole alati märgistatud, mis annab võimaluse tunda end tõelise maadeavastajana.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kuna Rabasaare ei ole ametlik turismiobjekt koos piletikassade ja giididega, tekib huvilistel sageli praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Kus Rabasaare täpselt asub ja kuidas sinna pääseb?
Rabasaare asub Lääne-Virumaal, Tapa vallas, Lehtse alevikust mõne kilomeetri kaugusel põhja suunas. Autoga pääseb sinna mööda kruusateid, kuid viimane lõik võib olla sõiduautole raskesti läbitav, eriti vihmase ilmaga või talvel. Kõige kindlam on jätta auto Lehtse lähedale ja liikuda edasi jalgsi või jalgrattaga.
Kas külas elab keegi või on see täiesti tühi?
Kuigi Rabasaaret nimetatakse sageli kummituskülaks, ei ole see 100% inimtühi. Mõnedes majades elatakse või kasutatakse neid suvilatena. Seetõttu on äärmiselt oluline austada elanike privaatsust, mitte tungida suletud hoovidesse ja käituda lugupidavalt. Enamik maju on siiski tühjad ja lagunenud.
Kas varemetes turnimine on ohutu?
Ei, lagunevatesse hoonetesse sisenemine ei ole soovitatav ega ohutu. Põrandad võivad olla mädad, laed varisemisohtlikud ja naelad püsti. Kõige parem ja ohutum viis küla nautida on jalutada mööda teid ja vaadelda hooneid väljastpoolt. Lisaks on paljud hooned eraomandis, isegi kui need näivad mahajäetuna.
Millal on parim aeg külastamiseks?
Fotograafide jaoks on parim aeg hilissügis või varakevad, kui puud on raagus ja hoonete arhitektuur tuleb paremini esile. Samuti lisab udune ilm kohale müstilisust. Loodusnautlejale sobib suvi, mil ümbruskond on roheline ja raba elurikkus on haripunktis.
Mida silmas pidada piirkonda külastades
Kui otsustate selle Tapa valla saladuse oma silmaga üle kaeda, on oluline meeles pidada vastutustundliku reisimise põhimõtteid. Kuna tegemist ei ole hooldatud vabaõhumuuseumiga, vaid reaalse, hääbuva keskkonnaga, kehtib siin reegel: “Võta kaasa ainult fotod, jäta maha ainult jalajäljed.”
Lisaks tasub külastus ühendada teiste lähedalasuvate vaatamisväärsustega. Tapa vallas asub kaunis Jäneda mõis, kus saab tutvuda ajaloo ja kultuuriga, ning Aegviidu-Kõrvemaa puhkeala oma lõputute matkaradadega on vaid lühikese autosõidu kaugusel. Rabasaare on aga neile, kes otsivad midagi teistsugust – sügavamat, vaiksemat ja melanhoolsemat kogemust. See on paik, mis paneb mõtlema aja kulgemise ja kõige kaduvuse üle.
Emotsioon, mis jääb saatma
Rabasaare külastamine ei ole tavaline turismireis. See on rännak aega, mil usk tööstuslikku progressi oli suur, ja kohtumine reaalsusega, mis järgneb suurte plaanide hääbumisele. See väike küla Tapa vallas on justkui elav ajalooõpik, mille lehekülgi on purenud tuul, vihm ja päike. Need, kes oskavad näha ilu lagunemises ja kuulda lugusid vaikuses, leiavad Rabasaarest elamuse, mis on ühtaegu nii kurb kui ka ülev.
See on meeldetuletus sellest, et Eestimaa on täis peidetud aardeid, mis ei karju oma olemasolust suurtes reklaamibrošüürides, vaid ootavad kannatlikult avastajat, kes oskab hinnata autentsust ja saladusi. Rabasaare on paik, kus ajalugu ja loodus on sõlminud vaikiva kokkuleppe, luues atmosfääri, mida on võimatu järele teha ja mida peab ise kogema.
