Eesti poliitiline maastik ja majanduskeskkond on viimastel kuudel olnud tunnistajaks tulistele debattidele, mille keskmes on valitsuse poolt välja käidud ulatuslikud maksumuudatused. Olukord, kus riigieelarve vajab tasakaalustamist, on arusaadav enamikule, kuid viis, kuidas uut maksuplaani on esitletud ja menetletud, on pälvinud teravat kriitikat nii opositsioonilt, ettevõtjatelt kui ka juhtivatelt poliitikaanalüütikutelt. Ajakirjanikud ja arvamusliidrid, sealhulgas Anvar Samost ja Huko Aaspõllu, on oma saadetes korduvalt rõhutanud, et probleem ei seisne mitte ainult maksutõusude vajaduses, vaid selles, et lauale pandud pakett on toores, kiirustades kokku pandud ja selle tegelikud mõjud Eesti majandusele ning inimeste toimetulekule on jäetud piisava analüüsita.
Miks peetakse maksuplaani tooreks ja läbimõtlematuks?
Peamine etteheide, mis valitsuse suunal kõlab, puudutab **õigusloome kvaliteeti ja kaasamist**. Demokraatlikus riigis on tavaks, et oluliste muudatuste puhul, mis mõjutavad sadu tuhandeid inimesi ja ettevõtteid, viiakse läbi põhjalikud mõjuanalüüsid. Samost ja Aaspõllu on oma analüüsides viidanud, et praegusel juhul tundub protsess olevat tagurpidi: esmalt otsustati numbrid Exceli tabelis ja seejärel hakati otsima juriidilisi põhjendusi.
Kriitikud toovad välja mitu aspekti, mis muudavad plaani “tooreks”:
- Mõjuanalüüside puudumine: Eelnõude seletuskirjad on sageli üldsõnalised ega ava tegelikku pilti sellest, kuidas maksutõusud mõjutavad madalama sissetulekuga gruppe või regionaalset ebavõrdsust.
- Kaasamise imitatsioon: Huvigruppidele ja ettevõtlusorganisatsioonidele antud aeg eelnõudega tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks on olnud naeruväärselt lühike, kohati vaid mõni päev. See jätab mulje, et otsused on juba tehtud ja tagasiside on vaid formaalsus.
- Kobareelnõude kasutamine: Erinevate, sisuliselt mitte seotud seadusemuudatuste sidumine üheks suureks paketiks (kobareelnõuks) takistab sisulist debatti parlamendis ja surub läbi muudatused jõuga, sidudes need valitsuse usaldushääletusega.
Selline “teerullipoliitika” mitte ainult ei halvenda seadusloome kvaliteeti, vaid õõnestab ka ühiskondlikku usaldust riigi vastu. Kui analüütikud nimetavad plaani läbimõtlematuks, peavad nad silmas just seda kiirustamist, kus vigade parandamine toimub käigupealt või jäetakse sootuks tegemata.
Automaks ja käibemaksu tõus – löök keskklassile
Üks enim poleemikat tekitanud osa uuest maksuplaanist on automaks ning käibemaksu tõstmine. Need on meetmed, mis puudutavad otseselt suurt osa elanikkonnast ja omavad laiapõhjalist majanduslikku mõju. Ajakirjanikud on märkinud, et kuigi eesmärgiks on riigikassa täitmine ja keskkonnahoid, võivad valitud meetodid anda soovitule vastupidise tulemuse.
Käibemaksu tõus on oma olemuselt regressiivne samm, mis tähendab, et see lööb valusamalt just madalama ja keskmise sissetulekuga inimesi, kes kulutavad suurema osa oma sissetulekust tarbimisele. Inflatsioonitingimustes, kus hinnad on niigi kasvanud, annab täiendav tarbimismaks uue tõuke hinnatõusule. See omakorda vähendab tarbimist, mis on majanduskasvu üks mootoreid.
Automaksu puhul on kriitika keskendunud selle keerukusele ja ebaõiglusele. Analüütikud on toonud välja järgmised probleemkohad:
- Regionaalne ebaõiglus: Maapiirkondades, kus ühistransport on puudulik, on auto elutähtis vahend. Automaks karistab seal elavaid inimesi, kellel pole sageli võimalik soetada uut ja säästlikumat sõidukit.
- Ebaselge eesmärk: Pole üheselt selge, kas tegemist on keskkonnameetme või varamaksuga. Segased sõnumid valitsuselt on tekitanud segadust ja pahameelt.
- Rakendamise kulukus: Keerulise maksu administreerimine võib neelata märkimisväärse osa saadavast tulust, muutes maksu efektiivsuse küsitavaks.
Majanduskeskkonna ebakindlus ja ettevõtjate reaktsioon
Majandusanalüütikud ja poliitikavaatlejad, sealhulgas Samost ja Aaspõllu, on korduvalt hoiatanud, et maksutõusudest ohtlikum on ettevõtluskeskkonna ebastabiilsus. Ettevõtjad vajavad investeerimisotsuste tegemiseks kindlustunnet, et maksureeglid ei muutu üleöö. Praegune valitsuse käitumine saadab aga signaali, et maksukeskkond on ettearvamatu.
Eesti on aastaid nautinud mainet kui lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemiga riik. See on olnud meie konkurentsieelis välisinvesteeringute kaasamisel. Uus maksuplaan, mis sisaldab mitmeid erandeid, keerulisi arvutuskäike ja järske muudatusi, hakkab seda mainet murendama.
Eriti kriitilised on olnud tööstusettevõtted ja eksportijad. Kui sisendhinnad tõusevad (kütus, elekter, tööjõumaksud), väheneb Eesti ettevõtete konkurentsivõime välisturgudel. Olukorras, kus meie peamised kaubanduspartnerid Skandinaavias on samuti majanduslikes raskustes, võib siseriiklik maksukoormuse tõus osutuda paljudele ettevõtetele saatuslikuks. See võib kaasa tuua töökohtade kadumise, mis omakorda vähendab laekuvat tulumaksu ja suurendab sotsiaalkulutusi – ehk tekitab augu, mida maksutõusudega lappida üritati.
Kommunikatsioonivead: lubadused vs tegelikkus
Üks teravamaid kriitikanooli, mida analüütikud on valitsuse suunas lennutanud, puudutab poliitilist kommunikatsiooni ja valimiseelseid lubadusi. On üldteada fakt, et enne valimisi ei rääkinud ükski koalitsioonierakond nii ulatuslikest maksutõusudest. Vastupidi, räägiti maksukoormuse vähendamisest või stabiilsusest.
See dissonants valimiseelsete sõnumite ja valimisjärgse reaalsuse vahel on tekitanud ühiskonnas nördimust ja pettumust. Aaspõllu ja Samost on arutlenud selle üle, kas valitsusel on üldse moraalset mandaati selliste muudatuste elluviimiseks, kui neist enne valimisi vaikiti. See on tekitanud olukorra, kus valitsuse usaldusväärsus on saanud tugeva löögi, mis muudab igasuguste, ka vajalike reformide elluviimise tulevikus märksa keerulisemaks.
Argument “rahanduse kordategemisest” on küll majanduslikult pädev, kuid poliitiliselt nõrk, kui seda ei toeta aus dialoog valijaga. “Toores plaan” viitabki siinkohal ka sellele, et puudub ühiskondlik kokkulepe ja selgitustöö on olnud puudulik. Inimestele ei ole suudetud veenvalt selgitada, miks just need konkreetsed meetmed on parimad ja kas on kaalutud alternatiive, näiteks riigiaparaadi kokkuhoidu.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt on toodud vastused peamistele küsimustele, mis seoses uue maksuplaani ja selle kriitikaga on kerkinud.
Miks nimetavad analüütikud maksuplaani “tooreks”?
Analüütikud kasutavad väljendit “toores” peamiselt seetõttu, et eelnõud on koostatud kiirustades, ilma piisavate sotsiaalmajanduslike mõjuanalüüsideta. Samuti heidetakse ette huvigruppide vähest kaasamist ja nn kobareelnõude kasutamist, mis ei võimalda sisulist parlamentaarset arutelu iga muudatuse üle eraldi.
Kas automaks on ainult keskkonnameede?
Kuigi valitsus põhjendab automaksu sageli keskkonnaeesmärkidega (autostumise vähendamine, säästlikumad sõidukid), näevad kriitikud selles pigem fiskaalset meedet ehk viisi riigieelarve aukude lappimiseks. Kuna maksustatakse ka vanu autosid, mida inimesed ei jaksa välja vahetada, ei täida see paljude hinnangul efektiivselt keskkonnaeesmärki, vaid toimib varamaksuna.
Kuidas mõjutab käibemaksu tõus tavainimest?
Käibemaksu tõus kandub otse üle toodete ja teenuste lõpphinda. See tähendab, et kõik kaubad poes muutuvad kallimaks. Kuna madalama sissetulekuga inimesed kulutavad suurema osa oma sissetulekust toidule ja esmatarbekaupadele, mõjutab see hinnatõus neid protsentuaalselt kõige valusamalt, vähendades nende ostujõudu.
Mida soovitavad kriitikud valitsusel teisiti teha?
Peamine soovitus on võtta aeg maha ja teostada korralikud mõjuanalüüsid. Soovitatakse vaadata üle riigi kulutused ja otsida kokkuhoiukohti avalikust sektorist enne maksude tõstmist. Samuti rõhutatakse vajadust stabiilse majanduskeskkonna järele ja soovitatakse vältida järske muudatusi, mis peletavad investoreid. Oluline on ka aus kommunikatsioon ja valijatega rääkimine.
Tulevikustsenaariumid ja võimalikud lahendused
Vaadates ettepoole, on selge, et praegusel kujul surutud maksumuudatused jätavad pikaajalise jälje Eesti poliitilisse kultuuri ja majandusruumi. Kuigi riigieelarve tasakaal on vaieldamatult oluline eesmärk, ei tohi see tulla demokraatliku protsessi ja majanduse konkurentsivõime arvelt. Kriitika, mida on väljendanud nii Samost, Aaspõllu kui ka paljud teised eksperdid, ei ole pelgalt opositsiooniline kius, vaid mure riigi pikaajalise käekäigu pärast.
Võimalikud lahendused olukorra parandamiseks eeldaksid valitsuselt sammu tagasi astumist ja vigade tunnistamist. See võiks tähendada teatud maksutõusude edasilükkamist, et viia läbi korralikud analüüsid, või kompensatsioonimehhanismide väljatöötamist kõige haavatavamatele gruppidele. Samuti oleks hädavajalik alustada sisulist debatti riigireformi üle – kuidas muuta riiki õhemaks ja efektiivsemaks, selle asemel et küsida maksumaksjalt üha rohkem raha sama teenuse eest.
Pikas perspektiivis on Eesti edukuse võti olnud paindlikkus ja tark majanduspoliitika. Toores ja läbimõtlematu rapsimine võib anda lühiajalist leevendust eelarvepositsioonile, kuid tekitada struktuurseid probleeme, mille lahendamine võtab aastaid. Seega on ülioluline, et kriitikat võetaks kuulda ja maksuplaani korrigeeritaks vastavalt tegelikule majandusolukorrale ja ühiskonna taluvuspiirile. Vaid nii on võimalik taastada usaldus ja tagada jätkusuutlik majanduskasv ka keerulistel aegadel.
