Tartu linnapilt on läbi teinud mitmeid muutusi, kuid vähesed neist on olnud nii emotsionaalselt ja ajalooliselt laetud kui Tartu Maarja kiriku taastamisprotsess. Aastakümneid ilma oma iseloomuliku tornita seisnud pühakoda on paljude tartlaste jaoks olnud valus meeldetuletus Teise maailmasõja purustustest ja sellele järgnenud nõukogude perioodi ümberehitustest. Nüüd, mil ehitustööd on jõudnud otsustavasse faasi, on ajaloolise tornikiivri tagasitulek märgiline sündmus mitte ainult kogudusele, vaid kogu Eesti kultuuriloole. See ei ole lihtsalt ehituslik saavutus, vaid linna ajaloolise silueti ja väärikuse taastamine, mis toob tagasi ühe olulise dominandi Tartu kesklinna ja Karlova piiriäärsesse piirkonda.
Kiriku taastamine on olnud pikk ja keeruline protsess, mis on nõudnud nii inseneride nutikust, ehitajate täpsust kui ka avalikkuse laiaulatuslikku toetust. Tornikiivri paigaldamine on selle teekonna kõige nähtavam ja sümboolsem osa. Kui aastakümneid tunti hoonet pigem Eesti Maaülikooli võimlana, siis nüüd on see taas muutumas pühakojaks ja kultuurikeskuseks, mille torn hakkab taas kõrguma üle ümberkaudsete puude ja katuste, just nagu see oli enne saatuslikku 1941. aastat.
Tartu Maarja kiriku ajalooline tähtsus ja pärand
Et mõista, miks tornikiivri taastamine on sedavõrd oluline, tuleb vaadata tagasi kiriku rikkalikku ja kohati traagilisse ajalukku. Tartu Maarja kirik valmis 1842. aastal arhitekt Georg Friedrich Wilhelm Geisti projekti järgi. See oli klassitsistlikus stiilis hoone, mis teenis algselt Tartu maarahvast – eestlasi, kes elasid linnas ja selle ümbruses. Just see fakt teeb kirikust eestluse ajaloo seisukohalt ühe olulisema mälestusmärgi.
Kõige märkimisväärsem seik kiriku ajaloos on seotud Eesti esimese üldlaulupeoga. 1869. aastal toimus just Tartu Maarja kirikus esimese üldlaulupeo peaproov ning pasunakooride kontsert. See sündmus tähistas rahvusliku ärkamisaja kõrghetke ja sidus kiriku igaveseks Eesti kultuuriloo tüvitekstidega. Kirikuõpetaja Adalbert Hugo Willigerode oli laulupeo korraldustoimkonna esimees, mis rõhutab veelgi koguduse rolli meie rahvusliku identiteedi kujunemisel.
Kiriku roll läbi aegade:
- Rahvuslik keskus: 19. sajandil oli see oluline kogunemispaik eestlastele, pakkudes vaimset tuge ja haridust.
- Arhitektuurimälestis: Hoone esindas ajastule omast ranget, kuid väärikat klassitsismi, mille dominant oli kõrge ja sihvakas torn.
- Kogukonna süda: Enne sõda oli Maarja kogudus üks suurimaid ja aktiivsemaid, ühendades tuhandeid inimesi.
Häving ja nõukogudeaegne spordisaal
1941. aasta juulis, Teise maailmasõja käigus, sai kirik rängalt kannatada. Pommitamise ja sellele järgnenud tulekahju tagajärjel hävisid kiriku torn, katus ja sisustus. Püsti jäid vaid kivimüürid. Sõjajärgsetel aastatel ei lubatud kogudusel kirikut taastada ning varemed seisid pikka aega tühjana, meenutades sõja koledusi.
1950. aastatel otsustas nõukogude võim hoone saatuse radikaalselt ümber pöörata. Selle asemel, et taastada pühakoda, ehitati see ümber Eesti Põllumajanduse Akadeemia (hilisem Eesti Maaülikool) võimlaks. See tähendas drastilisi muudatusi: kirikusaal poolitati vahelaega kaheks korruseks, aknad müüriti osaliselt kinni või muudeti nende kuju, ning torniosa lammutati lõplikult madalaks. Aastakümneid põrgatati seal, kus kunagi kõlasid koraalid ja jutlused, hoopis korvpalli.
Paljudele tartlastele ongi see hoone mälus säilinud kui “EPA võimla”. Kuigi hoone leidis kasutust ja ei lagunenud päriselt koost, oli selle sakraalne ja ajalooline olemus täielikult varjutatud. Alles 2009. aastal tagastati kirikukogudusele, mis andis võimaluse alustada pikka teekonda hoone algse ilme ja funktsiooni taastamiseks.
Tornikiivri taastamise tehnilised väljakutsed
Tornikiivri tagasi toomine ei ole pelgalt kosmeetiline parandus, vaid keerukas insener-tehniline operatsioon. Ajalooline torn oli puidust konstruktsiooniga, kuid tänapäevased ehitusnõuded ja vastupidavuse vajadus tingisid uute lahenduste otsimise. Uus tornikiiver on projekteeritud nii, et see järgiks ajaloolist kuju millimeetri täpsusega, kuid selle sisemine struktuur on modernne ja vastupidav.
Torni kandekonstruktsioon on valmistatud terasest, mis tagab vajaliku jäikuse ja tugevuse. See on eriti oluline, arvestades torni märkimisväärset kõrgust ja tuulekoormust. Terasest karkass kaetakse puitroovitisega, millele omakorda paigaldatakse vaskplekk. Vask on valitud materjaliks oma pikaealisuse ja väärika välimuse tõttu – aja jooksul omandab see talle iseloomuliku paatina, sulandudes väärikalt linnapilti.
Ehitusprotsessi peamised etapid:
- Vundamendi ja müüride tugevdamine: Enne torni ehitamist tuli veenduda, et ajaloolised müürid suudavad kanda lisanduvat raskust.
- Terasest karkassi valmistamine: Konstruktsioonid valmistati tehases osade kaupa ja transporditi ehitusplatsile.
- Montaaž ja tõstmine: Torni alumine osa ja kiiver monteeritakse suures osas maapinnal ning tõstetakse seejärel võimsate kraanadega oma kohale. See on operatsiooni kõige vaatemängulisem osa.
- Väline viimistlus: Plekksepatööd nõuavad suurt meisterlikkust, et tagada torni veekindlus ja esteetiline väljanägemine.
Torni tippu paigaldatakse loomulikult rist ja kukk, mis on traditsioonilised sümbolid luterlikel kirikutel. Samuti on plaanis taastada tornikellad, mis hakkavad taas linnarahvale aega kuulutama ja kirikupühade puhul helisema. See helimaastiku taastamine on sama oluline kui visuaalse silueti taastamine.
Rahastamine ja kogukonna panus
Sellise mastaapse projekti elluviimine on nõudnud märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Tartu Maarja kiriku taastamine on suurepärane näide koostööst riigi, kohaliku omavalitsuse ja eraannetajate vahel. Tartu linn on projekti järjepidevalt toetanud, mõistes hoone olulisust linnaruumis. Samuti on panustanud Eesti riik, väärtustades kiriku rolli laulupeo hällina.
Erilist tähelepanu väärib aga “Tartu Maarja Kiriku Sihtasutus” ja nende algatatud annetuskampaaniad. Üks südamlikumaid viise toetamiseks on olnud nimeplaatide ja “kirikukellade” kampaania, kus inimesed ja ettevõtted on saanud osta sümboolseid osalusi kiriku taastamises. See on loonud tugeva sideme kogukonna ja kiriku vahel – igaüks, kes on annetanud, tunneb, et väike osa sellest tornist kuulub ka talle.
Ehitustöid on teostatud etapiviisiliselt vastavalt raha laekumisele. See on nõudnud koguduselt suurt kannatlikkust ja järjekindlust. Tornikiivri valmimine on tõestus sellest, et ühise eesmärgi nimel tegutsedes on võimalik saavutada suuri asju, isegi kui alguses tundub ülesanne üle jõu käiv.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Seoses kiriku taastamise ja tornikiivri ehitusega on tekkinud palju küsimusi. Siin on vastused neist kõige levinumatele.
Millal tornikiiver lõplikult valmib ja oma kohale saab?
Ehitustööd on planeeritud selliselt, et tornikiivri konstruktsioonid tõstetakse paika ja viimistletakse lähiajal. Täpne kuupäev sõltub ilmastikuoludest ja tööde kulgemisest, kuid eesmärk on torni siluett taastada võimalikult kiiresti, et avada kirik täies hiilguses suuremateks tähtpäevadeks.
Kui kõrgeks kujuneb taastatud kirikutorn?
Koos tornikiivri ja ristiga ulatub kiriku kõrgus ligikaudu 55–60 meetrini maapinnast. See muudab kiriku taas piirkonna domineerivaks maamärgiks, olles nähtav nii Toomemäelt kui ka kaugemalt linnast.
Kas kirikutorni saab tulevikus ka külastada?
Jah, projekti üks eesmärke on avada kirikutorn külastajatele. Sinna on planeeritud vaateplatvorm, kust avaneb unikaalne vaade Tartu linnale, eriti Karlova ja kesklinna suunal. See lisab Tartule uue turismiatraktsiooni.
Mis saab endisest võimla funktsioonist?
Spordisaali funktsioon kaob täielikult. Hoone taastatakse sakraalehitiseks ja kultuurikeskuseks. Vahelagi lammutatakse, et taastada kirikusaali algne kõrgus ja avarus, mis on vajalik nii jumalateenistusteks kui ka kontsertideks.
Kuidas on lahendatud hoone kütmine ja akustika?
Kaasaegne taastamine tähendab ka kaasaegseid tehnosüsteeme. Põrandaküte ja ventilatsioon tagavad sisekliima, mis on sobilik nii inimestele kui ka oreli säilitamiseks. Akustika parandamiseks kaasatakse spetsialiste, et saal sobiks ideaalselt koori- ja instrumentaalmuusika esitamiseks.
Kiriku tulevik ja roll kultuurikeskusena
Kui tornikiiver on paigas ja tellingud eemaldatud, algab Tartu Maarja kiriku jaoks uus ajajärk. Sellest ei saa mitte ainult pühakoda pühapäevasteks jumalateenistusteks, vaid multifunktsionaalne kultuurikeskus. Arvestades kiriku suurepärast asukohta ja ajaloolist tausta, on sellel potentsiaali kujuneda üheks Tartu olulisemaks kontserdipaigaks.
Avar kirikusaal pakub võimalusi korraldada suurejoonelisi kontserte, konverentse ja näitusi. See toob hoonesse elu ka nädala sees ja meelitab sinna inimesi, kes muidu kirikusse ei satuks. Maarja kiriku taassünd on sümboolne sild mineviku ja tuleviku vahel – austades ajalugu ja laulupeo traditsioone, luuakse samal ajal kaasaegne ja avatud keskkond, mis rikastab Tartu vaimuelu veel aastakümneid.
Tornikiivri tagasitulek on justkui kiriku “kroonimine”, mis annab märku, et vahepealne katkestuste ja kaotuste aeg on möödas. Tartu siluett saab tagasi oma puuduva hamba ning linnaruum muutub taas terviklikumaks ja ilusamaks. See on võit nii muinsuskaitseliselt, arhitektuurselt kui ka emotsionaalselt, tõestades, et visadus ja kogukonna hoolivus suudavad taastada ka kõige lootusetumana tunduvad varemed.
