Kui olete kunagi käinud perearsti juures tavapärases tervisekontrollis ja andnud vereproovi, olete tõenäoliselt märganud tulemuste lehel lühendeid ALAT ja ASAT. Need on kaks kõige olulisemat näitajat, mida arstid jälgivad, et hinnata maksa tervist ja üldist ainevahetuse seisukorda. Sageli tekitavad need kummalised tähekombinatsioonid patsientides segadust või asjatut hirmu, eriti kui numbrid on normist veidi kõrgemad. Tegelikkuses on tegemist ensüümidega, mis täidavad meie kehas elutähtsaid funktsioone, ja nende sisaldus veres on nagu keha “armatuurlaua hoiatustuli” – see annab märku, kui midagi on valesti, kuid ei ütle alati kohe, mis täpselt viga on. Et mõista oma tervisenäitajaid paremini, on oluline süveneda sellesse, mida need ensüümid teevad ja miks nad vereringesse satuvad.
Mis on maksaensüümid ja miks neid mõõdetakse?
ALAT ja ASAT kuuluvad ensüümide rühma, mida nimetatakse aminotransferaasideks. Ensüümid on valgud, mis aitavad kiirendada keemilisi reaktsioone kehas. Maks on meie organismi suurim siseelund ja sisuliselt keemiavabrik, mis tegeleb mürkide kahjutustamise, valkude sünteesi ja seedimiseks vajalike biokemikaalide tootmisega. Et maks saaks neid ülesandeid täita, vajab ta tuhandeid erinevaid ensüüme.
Tavapärases olekus asuvad need ensüümid maksarakkude sees, kus nad teevad oma igapäevast tööd. Vereringes leidub neid normaalselt vaid väga väikeses koguses. Kui aga maksarakud saavad kahjustada – olgu põhjuseks põletik, alkohol, ravimid või viirused –, muutub raku kest hapraks või puruneb. Selle tulemusena “lekivad” ensüümid rakkudest välja otse vereringesse. Seega, mida suurem on kahjustus, seda rohkem ensüüme verre satub ja seda kõrgemad on ALAT ja ASAT näitajad vereanalüüsis.
ALAT: Alaniini aminotransferaas – maksa spetsiifiline näitaja
ALAT (mõnikord lühendatud ka kui ALT) on ensüüm, mida leidub peamiselt maksas. Vähesemal määral on seda ka neerudes, kuid üldiselt peetakse ALAT-i kõige spetsiifilisemaks maksakahjustuse markeriks. See tähendab, et kui ALAT tase on tõusnud, on probleem suure tõenäosusega just maksas, mitte mõnes muus elundis.
ALAT-i peamine ülesanne on aidata muundada alaniini (aminohape) püruvaadiks, mis on oluline vaheühend raku energiatootmises. Terve inimese veres on ALAT tase madal. Kui analüüs näitab järsku tõusu, on see sageli esimene märk ägedast maksapõletikust või toksilisest kahjustusest.
ALAT taseme tõusu sagedasemad põhjused on:
- Viiruslikud hepatiidid (A, B, C).
- Rasvamaks (steatoos), mis on sageli seotud ülekaalu ja ainevahetushäiretega.
- Alkoholi liigtarbimine.
- Teatud ravimite (nt paratsetamool, statiinid, antibiootikumid) kõrvaltoimed.
ASAT: Aspartaadi aminotransferaas – laiema haardega ensüüm
ASAT (mõnikord lühendatud kui AST) on sarnane ALAT-iga, kuid selle asukoht kehas on mitmekesisem. Kuigi ASAT-i leidub rohkesti maksas, on seda märkimisväärses koguses ka südamelihases, skeletilihastes, neerudes, ajus ja punastes verelibledes. See muudab ASAT-i vähem spetsiifiliseks maksanäitajaks.
Kui patsiendil on ASAT tase kõrge, kuid ALAT on normis, võib põhjus peituda hoopis mujal kui maksas. Näiteks võib kõrge ASAT viidata südamelihase kahjustusele (infarkti korral tõuseb ASAT märgatavalt), lihastraumadele või väga intensiivsele füüsilisele koormusele.
Siiski, kui mõlemad näitajad on korraga kõrged, on see tugev signaal maksaprobleemist. Arstid vaatavad harva neid numbreid isolatsioonis; oluline on nende omavaheline suhe.
De Ritise suhtarv: Kuidas arstid numbreid tõlgendavad
Üksikasjalikuma pildi saamiseks arvutavad arstid sageli ASAT ja ALAT suhte, mida tuntakse De Ritise koefitsiendina. See aitab kitsendada võimalikke diagnoose:
- Kui ALAT on kõrgem kui ASAT: See viitab sageli kroonilistele maksahaigustele, nagu mittealkohoolne rasvamaks või krooniline viirushepatiit. See on tänapäeva lääne ühiskonnas väga levinud leid, mis on seotud elustiili ja toitumisega.
- Kui ASAT on kõrgem kui ALAT (suhe üle 2:1): See on klassikaline märk alkohoolsest maksakahjustusest. Alkohol kahjustab teatud rakustruktuure (mitokondreid), kus ASAT-i leidub rohkem, põhjustades selle suurema vabanemise. Samuti võib ASAT domineerimine viidata kaugelearenenud maksatsirroosile, sõltumata selle tekkepõhjusest.
Millised on normaalsed väärtused?
On oluline mõista, et “normaalne” vahemik võib laboriti ja sõltuvalt kasutatavast metoodikast erineda. Seetõttu on alati referentsväärtused toodud konkreetse analüüsivastuse kõrval. Üldiselt peetakse normaalseks:
- Mehed: ALAT ja ASAT alla 40–50 U/L (ühikut liitri kohta).
- Naised: ALAT ja ASAT alla 35–45 U/L.
Väike kõrvalekalle normist (näiteks 10–20% üle piiri) ei tähenda automaatselt rasket haigust. Ajutist tõusu võivad põhjustada hiljutine viirushaigus, raske treening eelmisel päeval või isegi teatud toidulisandid. Murettekitavaks muutuvad näitajad siis, kui need on korduvalt kõrged või ületavad normi mitmekordselt.
Sümptomid, mis nõuavad tähelepanu
Maksahaigused on sageli salakavalad ja kulgevad algfaasis ilma selgete sümptomiteta. Tihti avastataksegi ensüümide tõus juhusliku vereanalüüsi käigus. Siiski, kui maksakahjustus süveneb, võivad tekkida järgmised sümptomid, mille puhul peaks kindlasti kontrollima ALAT ja ASAT taset:
- Pidev väsimus ja nõrkus, mis ei kao puhkamisega.
- Isutus ja seletamatu kaalulangus.
- Valu või ebamugavustunne paremal pool roidekaare all.
- Naha ja silmavalgete kollasus (ikterus).
- Uriini muutumine tumedaks ja väljaheite muutumine heledaks.
- Naha sügelus ilma nähtava lööbeta.
- Kergesti tekkivad sinikad.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma pean enne vereproovi andmist olema söömata?
Jah, maksanäitajate (ALAT, ASAT, GGT, aluseline fosfataas) kõige täpsemaks määramiseks on soovitatav olla söömata vähemalt 10–12 tundi enne vereproovi. Rasvane toit vahetult enne analüüsi võib seerumit hägustada ja tulemusi mõjutada.
Kas intensiivne treening mõjutab ALAT ja ASAT tulemusi?
Jah, eriti ASAT taset. Kuna ASAT-i leidub ka lihastes, võib väga raske jõutreening või maratonijooks põhjustada lihasrakkude mikrotraumasid, mis vabastavad ensüümi verre. Soovitatav on vältida rasket füüsilist pingutust 24–48 tundi enne vereanalüüsi.
Kas antibiootikumid tõstavad maksanäitajaid?
Paljud ravimid, sealhulgas antibiootikumid (nt amoksitsilliin-klavulaanhape), võivad ajutiselt tõsta maksaensüümide taset. Tavaliselt normaliseerub olukord mõne nädala jooksul pärast ravikuuri lõppu. Informeerige alati oma arsti hiljuti võetud ravimitest.
Mida teha, kui näitajad on vaid veidi normist kõrgemad?
Kerge tõusu puhul soovitab arst tavaliselt analüüsi korrata 2–4 nädala pärast. Sageli on tegemist mööduva reaktsiooniga. Vahepeal tasub üle vaadata oma elustiil: vähendada alkoholi tarbimist, vältida rasvast toitu ja kontrollida tarvitatavaid toidulisandeid.
Maksa tervise taastamine ja hoidmine
Hea uudis on see, et maks on ainus siseelund, millel on erakordne võime iseennast taastada. Isegi kui vereanalüüsi tulemused on murettekitavad, on sageli võimalik olukorda parandada elustiili muutustega, enne kui tekib pöördumatu kahjustus nagu tsirroos.
Esimene ja kõige olulisem samm on eemaldada ärritaja. Kui põhjuseks on alkohol, tuleb selle tarbimine täielikult lõpetada või viia miinimumini. Kui põhjuseks on ravimid, tuleb arstiga konsulteerides leida alternatiive või hinnata riske ja kasu. Rasvmaksa puhul on võtmesõnaks kehakaalu langetamine – isegi 5–10% kaalukaotus võib drastiliselt vähendada maksaensüümide taset ja rasva hulka maksas.
Toitumises tuleks eelistada Vahemere-tüüpi dieeti, mis on rikas köögiviljade, täisteratoodete, oliiviõli ja kala poolest. Vältida tuleks fruktoosisiirupiga magustatud jooke ja töödeldud toitu, mis koormavad maksa ainevahetust. Regulaarne liikumine aitab põletada vistseraalset rasva (siseelundite ümber kogunev rasv) ja parandab insuliinitundlikkust, mis omakorda vähendab maksa koormust. Pidage meeles, et ALAT ja ASAT on vaid indikaatorid – tegelik eesmärk on terve ja hästi funktsioneeriv organism, mis saavutatakse teadlike valikutega iga päev.
