Esmapilgul tundub küsimus “mitu riiki on maailmas?” lihtne ja koolitunnist saadud teadmiste kohaselt võiks vastus tulla kiiresti. Ometi, kui asuda seda teemat põhjalikumalt uurima, selgub, et tegemist on ühe geopoliitika kõige keerulisema ja vaieldavama küsimusega. Pole olemas ühtset, universaalselt aktsepteeritud nimekirja, mis loetleks kõik maailma riigid. See ei ole pelgalt semantiline vaidlus, vaid küsimus, mis ulatub sügavale ajalukku, rahvusvahelisse õigusesse, poliitilistesse huvidesse ja diplomaatiasse. Vastus sõltub täielikult sellest, keda me riigiks peame ja milliseid kriteeriume selle staatuse määramisel kasutame.
Riikluse definitsiooni keerukus
Kõige fundamentaalsem probleem seisneb riikluse määratlemises. Rahvusvahelises õiguses on kõige sagedamini tsiteeritud kriteeriumiks 1933. aasta Montevideo konventsioon. Selle kohaselt peab riigil olema neli põhielementi: püsiv elanikkond, määratletud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Kuigi see kõlab selgelt, on praktikas tõlgendamisruumi tohutult.
Paljud üksused vastavad neile kriteeriumidele, kuid ei ole maailmaareenil tunnustatud. Teised jälle on tunnustatud, kuid ei pruugi kontrollida kogu oma territooriumi või neil puudub toimiv valitsus. Seetõttu on riikluse puhul tegemist kombinatsiooniga faktilisest olukorrast (kas nad toimivad kui riik?) ja diplomaatilisest tunnustusest (kas teised riigid peavad neid riigiks?).
Deklaratiivne vs konstitutiivne teooria
Eksperdid jagavad riikluse tunnustamise kahte peamisse koolkonda. Esimene on deklaratiivne teooria, mille kohaselt riik tekib siis, kui ta vastab Montevideo konventsiooni tingimustele. Selles vaates on tunnustamine vaid ametlik kinnitus juba eksisteerivale faktile. See tähendab, et kui üksus käitub kui riik, siis ta on riik, sõltumata sellest, kas teised seda tunnistavad.
Teine on konstitutiivne teooria, mille kohaselt riik saab riigiks alles siis, kui teised riigid teda tunnustavad. See tähendab, et riiklus on teiste riikide poolt antud juriidiline staatus. Reaalses poliitikas on tegemist seguga mõlemast – kui paljud võimsad riigid kedagi ei tunnusta, on sellel üksusel väga raske rahvusvaheliselt tegutseda, isegi kui tal on kõik riigi tunnused olemas.
ÜRO liikmesriigid kui võrdluspunkt
Kõige sagedamini kasutatav “ametlik” nimekiri on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriikide oma. Praeguse seisuga on ÜRO-s 193 liikmesriiki. See on number, mida enamik inimesi peab õigeks vastuseks. Kuid ka see nimekiri on poliitiline, mitte täielikult objektiivne.
Lisaks 193 liikmesriigile on ÜRO-l kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. Need üksused on paljuski riiklikud, neil on rahvusvaheline tunnustus ja nad osalevad paljudes organisatsioonides, kuid neil ei ole täisliikme staatust. See juba kergitab numbri 195-ni. Kas peaksime neid lugema riikideks? Enamik geopoliitilisi eksperte ütleks jah, aga formaalses ÜRO loendis nad täisliikmete hulka ei kuulu.
Piiratud tunnustusega riigid ja de facto riigid
Siin läheb olukord eriti keeruliseks. Maailmas on palju territooriume, mis toimivad kui iseseisvad riigid – neil on oma politsei, maksusüsteem, haridussüsteem, kohtud ja piirid – kuid nende rahvusvaheline staatus on ebaselge või eitatud. Neid nimetatakse sageli de facto riikideks või piiratud tunnustusega riikideks.
Näidetena võib tuua:
- Taiwan (Hiina Vabariik): Omab kõiki toimiva riigi tunnuseid, sealhulgas tugevat majandust ja diplomaatilist võrgustikku, kuid Hiina Rahvavabariik peab seda oma provintsiks. Kuna enamik riike ei soovi Hiinaga diplomaatilisi suhteid rikkuda, on Taiwani ametlik tunnustus väga piiratud.
- Kosovo: On iseseisvuse välja kuulutanud ja paljud lääneriigid on seda tunnustanud, kuid Serbia ja mitmed teised suuremad riigid (nagu Venemaa ja Hiina) peavad seda endiselt Serbia osaks.
- Abhaasia ja Lõuna-Osseetia: Need piirkonnad on eraldunud Gruusiast, kuid nende tunnustus on väga piiratud, piirdudes peamiselt Venemaa ja mõne muu sarnase huvigrupiga.
- Põhja-Küprose Türgi Vabariik: Tunnustatud on vaid Türgi poolt.
- Somaalimaa: Piirkond, mis on de facto iseseisev ja stabiilsem kui paljud teised piirkonna riigid, kuid ametlikku tunnustust ei ole saanud üheltki ÜRO liikmesriigilt.
Kui loendada kõik sellised üksused, võib riikide arv tõusta 200-st kaugemale. Seega, kas nad on riigid? Vastus sõltub sellest, kellelt küsida. Kui vaadata praktilist toimimist, siis on nad riigid. Kui vaadata diplomaatilist tunnustust, siis paljud neist seda ei ole.
Sõltuvad territooriumid ja muud moodustised
Segadust tekitavad ka paljud territooriumid, mis ei ole iseseisvad, kuid millel on eristaatus. Siia kuuluvad erinevad ülemereterritooriumid, protektoraadid ja autonoomne staatus. Näiteks Gröönimaa on osa Taani Kuningriigist, kuid omab laialdast autonoomiat. Puerto Rico on USA-ga seotud ala, mille elanikel on USA kodakondsus, kuid neil ei ole hääleõigust USA presidendivalimistel ja neil on eraldi staatus.
Paljud inimesed eksivad ja peavad neid territooriume riikideks, kuna neil on oma lipp, oma valitsus ja nad osalevad mõnikord spordivõistlustel (nagu Olümpiamängudel) eraldi üksustena. See on hea näide sellest, et spordiorganisatsioonide definitsioon “riigist” on hoopis teistsugune kui poliitiline definitsioon.
Kuidas spordiorganisatsioonid ja FIFA loendavad
Kui vaadata spordimaailma, on riikide arv tihti veelgi suurem kui ÜRO nimekirjas. FIFA-l (jalgpalli katusorganisatsioon) on üle 200 liikmesliidu. See tuleneb ajaloolistest põhjustest – näiteks on Ühendkuningriik esindatud eraldi Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa meeskondadega, sest nad olid jalgpalli sünni juures eraldi jalgpalliliitudena. Olümpiakomiteel on samuti sarnane loogika, kus territooriumid, mis ei ole suveräänsed riigid, võivad olla liikmed, kui neil on tunnustatud riiklik olümpiakomitee.
Seega, kui keegi ütleb, et “maailmas on üle 200 riigi”, võib ta viidata spordimaailma liikmetele, mitte poliitilisele reaalsusele.
Millised tegurid mõjutavad riikluse staatust tulevikus?
Riikide arv ei ole staatiline, see muutub pidevalt. Ajaloo jooksul on riike tekkinud ja kadunud. 20. sajandi teine pool oli eriti aktiivne dekoloniseerimise tõttu, mil tekkis kümneid uusi riike. 1990ndad tõid kaasa Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemise, mis suurendas riikide arvu märgatavalt.
Tulevikus mõjutavad riikide arvu mitmed tegurid:
- Iseparanemisliikumised: Piirkonnad, mis soovivad iseseisvuda majanduslikel või kultuurilistel põhjustel.
- Kliimamuutused: Mõned saareriigid Vaikses ookeanis võivad kliimamuutuste ja meretaseme tõusu tõttu muutuda elamiskõlbmatuks. See tekitab enneolematu õigusliku küsimuse: kas riik võib eksisteerida ilma territooriumita?
- Poliitiline surve ja diplomaatia: Suurriikide hegemoonia mõjutab seda, keda tunnustatakse ja keda mitte. See on pidev jõumäng.
Kokkuvõttes võib öelda, et riikide arvu määramine on rohkem poliitiline kui matemaatiline tehe. See sõltub kontekstist. Diplomaatiliseks suhtluseks on sobivaim arv 193 (või 195). Kultuuriliseks ja spordialaseks kontekstiks võib see olla üle 200. Geopoliitiliseks analüüsiks, mis hõlmab de facto riike, võib see number olla veelgi suurem.
Korduma kippuvad küsimused
Mitu riiki on maailmas vastavalt ÜRO-le?
ÜRO-l on 193 liikmesriiki. Lisaks on neil kaks vaatlejariiki, Püha Tool ja Palestiina, mis tähendab, et ÜRO süsteemis on kokku 195 riiklikku üksust.
Kas Taiwan on riik?
Taiwan toimib kui iseseisev riik, omades oma valitsust, majandust ja sõjaväge. Kuid rahvusvahelise tunnustuse puudumise tõttu (paljud riigid ei tunnusta seda ametlikult Hiina surve tõttu) on selle staatuse määratlemine geopoliitiliselt väga keeruline.
Miks on spordiorganisatsioonides rohkem riike kui ÜRO-s?
Spordiorganisatsioonid, nagu FIFA või ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee), lubavad liikmeteks territooriume, mis ei ole suveräänsed riigid, kuid millel on ajalooline, kultuuriline või geograafiline eripära. Näiteks Ühendkuningriigi osad on jalgpallis eraldi liikmed.
Mis juhtub, kui riik kaotab oma territooriumi kliimamuutuste tõttu?
See on uus ja lahendamata õiguslik probleem. Rahvusvaheline õigus eeldab riikluse ühe tingimusena territooriumi olemasolu. Teadlased ja juristid arutavad praegu, kuidas säilitada selliste riikide juriidiline staatus, kodakondsus ja õigused, kui nende maa jääb vee alla.
Kes otsustab, kas uus üksus on riik?
Lõpliku otsuse teevad teised riigid diplomaatilise tunnustamise kaudu. Kui piisavalt palju mõjukaid riike tunnustab uut üksust ja ta võetakse vastu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kinnistub tema staatus riigina. See on protsess, mitte ühekordne fakt.
Muutuv globaalne kaart
Maailmakaart, mida me täna koolis õpime, ei ole kivistunud. See on olnud ajaloo vältel pidevas muutumises ja see jätkub ka tulevikus. Riikide piirid on inimeste loodud konstruktsioonid, mis peegeldavad jõudude tasakaalu, ajaloolisi kokkuleppeid ja rahvaste enesemääramise püüdlusi. Küsimus riikide täpsest arvust on seetõttu suurepärane sissejuhatus keerulisse, põnevasse ja sageli vastuolulisse rahvusvaheliste suhete maailma.
Mõistes, et vastus sellele küsimusele ei ole ühene, muutume me teadlikumaks sellest, kuidas poliitika ja võim mõjutavad meie arusaama reaalsusest. Olgu numbriteks 193, 195 või 200+, iga number jutustab oma loo, mis on seotud inimeste, territooriumide ja diplomaatiaga. Järgmine kord, kui keegi küsib, mitu riiki maailmas on, teate nüüd, et vastus peitubki just selles keerukuses.
