Alates 1. aprillist 2026 kehtib Eestis uus töötasu alammäär: 946 eurot kuus ehk 5,67 eurot tunnis. Võrreldes varasema 886 euroga on tõus 60 eurot ehk ligi 6,8 protsenti. Number ise mahub ühte lausesse, kuid selle mõju ulatub palgalehelt palju kaugemale — miinimumpalk on üks väheseid tööturu kokkuleppeid, mille üle peavad läbirääkimisi ametiühingud ja tööandjate esindajad ning mille valitsus seejärel määrusega kinnitab. See on sotsiaalpartnerluse harv näide, kus kokkulepe puudutab otseselt kümneid tuhandeid inimesi.
Kes miinimumpalka tegelikult saab?
Miinimumpalga saajate hulgas on keskmisest rohkem naisi, maapiirkondade töötajaid ning teenindus- ja hooldussektori inimesi. Just seetõttu ei ole alammäära tõus pelgalt statistiline korrektuur — see on otsene sissetulekutõus leibkondadele, kus iga euro liigub kohe tarbimisse: toidule, eluasemele, laste huviringidele.
Samas tasub meeles pidada konteksti. Eesti keskmine brutopalk oli 2026. aasta alguses veidi üle 2100 euro, mis tähendab, et alammäär moodustab keskmisest palgast endiselt alla poole. Euroopa Liidu miinimumpalga direktiivi vaimus — mis seab orientiiriks väärika elatustaseme — on Eestil arenguruumi veel küllaga.
Bruto ja neto: mis jõuab päriselt arvele?
- aasta maksusüsteem tegi ühe olulise muudatuse: senine astmeline maksuvaba tulu ehk niinimetatud maksuküür kadus ning kõigile kehtib ühtne 700-eurone kuine maksuvaba tulu. Tulumaksumäär on 22 protsenti.
Täistööajaga miinimumpalga saaja, kes on liitunud II pensionisambaga ja rakendab maksuvaba tulu, saab 946-eurosest brutopalgast kätte ligikaudu 865 eurot. Täpne summa sõltub pensionisamba maksemäärast ja maksuvaba tulu avaldusest — kõige lihtsam on oma olukord läbi arvutada, kasutades näiteks palgakalkulaator 2026 tööriista, mis arvestab kehtivaid maksumäärasid ja näitab korraga nii netopalka kui ka tööandja kogukulu.
Tööandja vaatest on pilt teistsugune: 946-eurose brutopalga kogukulu koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksega ulatub umbes 1266 euroni kuus. See vahe — rohkem kui 300 eurot iga miinimumpalga saaja kohta — selgitab, miks väikeettevõtjad ja kolmas sektor alammäära tõuse alati ühtmoodi ei tervita.
Mõju vabaühendustele ja hoolekandesektorile
Vabaühenduste jaoks on alammäära tõus kahe teraga mõõk. Ühelt poolt parandab see just nende inimeste toimetulekut, kelle nimel paljud organisatsioonid töötavad. Teisalt tähendab see projektipõhiselt rahastatud organisatsioonidele suuremat palgakulu olukorras, kus toetuste maht sammu ei pea. Kui projekti eelarve on kinnitatud 2025. aasta palganumbritega, tuleb aprillist alates leida lisaraha — või vähendada tegevusi.
Sotsiaal- ja hooldussektoris, kus palgad on sageli alammäära lähedal, tähendab tõus ka survet kogu palgaastmestikule: kui alammäär läheneb kogenud töötaja palgale, ootab viimane samuti korrektsiooni.
Kaheosaline aasta nõuab tähelepanu
Erandlik on seekord see, et muudatus jõustus aasta keskel: jaanuarist märtsini kehtis veel 886 eurot, aprillist 946 eurot. See tähendab, et 2026. aasta tuludeklaratsioonis ja igasugustes aastapõhistes arvutustes tuleb arvestada kahe erineva määraga. Põhjalikuma lahtikirjutuse sellest, kuidas kaheosaline aasta palgaarvestust, toetusi ja maksuvaba tulu mõjutab, leiab miinimumpalk 2026 ülevaatest.
Kokkuvõtteks
Miinimumpalga tõus 946 euroni on samm õiges suunas, kuid mitte lõppjaam. Väärika elatustaseme mõõdupuu ei ole alammäära number iseeneses, vaid see, kas täistööajaga töötav inimene tuleb oma palgaga toime ilma pidevalt laenu või toetuste poole vaatamata. Selle küsimuse juurde tasub ühiskonnal tagasi tulla igal aastal — mitte ainult siis, kui sotsiaalpartnerid läbirääkimiste laua taha istuvad.
