Inimese joonistamine on paljude kunstnike jaoks üks suurimaid väljakutseid, kuid samas ka kõige rahuldustpakkuvam oskus. Meie aju on evolutsiooniliselt programmeeritud märkama näo ja keha juures ka kõige pisemaid proportsioonivigu, mistõttu võib tunduda, et elutruu figuuri loomine on peaaegu võimatu missioon. Ometi ei ole tegemist maagiaga, vaid süsteemse lähenemise, vaatlusoskuse ja harjutamisega. Selles juhendis vaatame läbi sammud, mis aitavad sul liikuda juhuslikest joontest realistliku ja proportsionaalse inimkujutiseni, keskendudes nii anatoomilisele loogikale kui ka visuaalsele tajule.
Alusta põhivormidest: kõik on geomeetria
Enne kui asud joonistama detaile nagu silmad, nina või sõrmed, pead mõistma, et iga inimkeha koosneb lihtsatest geomeetrilistest kujunditest. Kui vaatad inimest, püüa näha tema kehas sfääre, silindreid ja kuupe. See meetod, mida nimetatakse tihti konstruktiivseks joonistamiseks, aitab vältida “lameda” tulemuse tekkimist.
- Pea on oma olemuselt ovaal või muna.
- Rindkere ja vaagen on sarnased kastidele või keerukatele silindritele.
- Jäsemed on pikad silindrid, mis on ühendatud liigestega, mida saab kujutada pallidena.
Kui alustad eskiisi tegemist, kasuta väga heledaid jooni. Sinu eesmärk on paigutada need põhivormid paberile nii, et need moodustaksid keha üldise liikumise. Ära muretse kohe näojoonte pärast; kui sinu “mannekeen” on proportsioonidest väljas, ei aita ka kõige kaunimad silmad pilti päästa.
Proportsioonide kuldreegel: pea kui mõõtühik
Klassikalises kunstis kasutatakse inimese pikkuse mõõtmiseks pea kõrgust. Keskmine täiskasvanud inimene on umbes 7,5 kuni 8 pead pikk. See on rusikareegel, mis aitab sul vältida vigu, kus kehaosa on liiga lühike või pikk.
- Esimene mõõtühik on pealagi kuni lõuani.
- Teine peamõõt lõpeb rinnakorvi alumise osaga.
- Kolmas peamõõt ulatub naba või vööni.
- Neljas peamõõt märgib vaagna ja kubeme asukohta.
- Edasi järgnevad reied, sääred ja jalalabad.
Need mõõdud ei ole kivisse raiutud, sest iga inimene on erinev, kuid algajana on äärmiselt oluline harjutada just selle standardmudeliga. Kui oled selle selgeks saanud, võid hakata katsetama erinevate kehatüüpide ja poosidega, mis loovad dünaamilisemat ja elutruumat pilti.
Anatoomia põhitõed: liigesed ja nende liikumisulatus
Elutruu joonise üks võtmeküsimusi on arusaam sellest, kuidas luud ja lihased omavahel suhtlevad. Paljud algajad teevad vea, joonistades käed ja jalad kui ühtlase paksusega “voolikud”. Tegelikkuses on inimkeha täis kumerusi, mis tulenevad lihasmassist ja luustiku ehitusest.
Kuidas lihased kuju muudavad
Lihas pingutub ja paisub, kui see teeb tööd, või venib pikaks, kui jäse sirutub. Kui joonistad kätt, mis hoiab raskust, peab biitseps olema selgelt punnis. Kui joonistad lõdvestunud olekus kätt, on kuju voolavam. Jälgi ka liigeseid – küünarnukid, põlved ja pahkluud on kohad, kus luu on naha all kõige nähtavam. Nende kohtade rõhutamine joonisel lisab realistlikkust ja annab edasi keha struktuuri.
Valgus, vari ja sügavuse loomine
Pärast proportsioonide ja anatoomia paika panemist tuleb mängu varjutamine. Just valgus ja vari muudavad kahedimensioonilise paberi “kolmemõõtmeliseks”. Enamik algajaid kardab teha liiga tumedaid varje, mille tulemusel jääb joonis halliks ja elutuks.
Otsi üles valgusallikas. Kui valgus langeb vasakult, siis kõik objektist paremale jäävad osad on varjus. Õpi tundma nelja peamist varje tüüpi:
- Valgusala: Kõige heledam koht, kus valgus otse objektile langeb.
- Poolvari: Ala, mis jääb valguse ja varju vahele, andes objektile vormi.
- Põhivari: Kõige tumedam koht objektil endal.
- Refleksvalgus: Nõrk valgus, mis peegeldub ümbritsevast pinnast objekti varjulisse ossa. See on kriitilise tähtsusega detail, mis muudab joonise tõeliselt realistlikuks.
Näo joonistamine: silmade, nina ja suu asukoht
Nägu on inimese joonistamisel kõige keerukam ja samas kõige olulisem osa. Inimese aju märkab näol ka millimeetrilisi ebatäpsusi. Näo ehitamisel kasuta alati abijooni.
Horisontaalne joon läbi pea keskosa märgib silmade joont. Paljud algajad asetavad silmad liiga kõrgele, kuid tegelikult asuvad need täpselt pea kõrguse keskel. Nina asub omakorda lõua ja silmade vahelise kauguse keskel. Suu joon on nina ja lõua vahemaa kolmandiku peal ülevalt poolt mõõdetuna.
Ära unusta ka perspektiivi. Kui pea on veidi kaldu või vaatab kõrvale, muutuvad kõik need abijooned kumerateks kaarteks. See on koht, kus tulevad kasuks varem õpitud geomeetrilised põhivormid: kujuta pead kui kera, millele oled joonistanud abijooned – nii saad täpselt aru, kuhu silmad ja nina sellel keral asetuvad.
Korduma kippuvad küsimused
Kui kaua aega võtab, et õppida inimest realistlikult joonistama?
See sõltub täielikult sellest, kui palju sa harjutad. Joonistamine on oskus nagu iga teinegi. Kui pühendad iga päev vähemalt 30 minutit vaatlemisele ja visandamisele, märkad olulisi edusamme juba paari kuu jooksul. Oluline ei ole mitte kvantiteet, vaid teadlik harjutamine – analüüsi oma vigu ja proovi järgmisel korral neid parandada.
Kas ma pean anatoomiat pähe õppima?
Sa ei pea olema arst, kuid anatoomia põhialuste tundmine on elutruu joonistamise vundament. Sa pead teadma, kus asuvad peamised luud ja kuidas lihasgrupid paiknevad. See ei tähenda ladinakeelsete nimetuste tuupimist, vaid arusaamist, miks keha näeb välja nii, nagu ta näeb.
Milliseid pliiatseid peaks algaja kasutama?
Alusta standardsete HB, 2B ja 4B pliiatsitega. HB on hea heledate abijoonte ja detailide jaoks, 2B sobib üldiseks joonistamiseks ning 4B on suurepärane sügavate varjude loomiseks. Ära osta kohe kallist komplekti, vaid õpi tundma nende kolme tüübi erinevusi. Hea kustutuskumm ja teritaja on aga sama olulised kui pliiatsid ise.
Miks mu joonised näevad alati kuidagi kohmakad välja?
Kõige sagedasem põhjus on liiga vara detailide juurde minemine. Kui proportsioonid ja üldkuju (eskiis) on valed, ei saa detailid seda päästa. Veeda 80% ajast joonise esimese 20% juures – ehk siis keskendu üldvormidele ja proportsioonide kontrollimisele, enne kui hakkad joonistama ripsmeid või huulekuju.
Harjutused, mis viivad oskused järgmisele tasemele
Eduka joonistamise taga on pidev visuaalne analüüs. Üks parimaid viise oma oskusi arendada on teha “lühivisandeid” (inglise keeles *gesture drawing*). Võta taimer ja sea see 30 sekundile või ühele minutile. Selle aja jooksul pead paberile kandma elava modelli või foto peamise liikumise ja poosi. Ära keskendu detailidele, vaid joone voolavusele ja tasakaalule.
Teine suurepärane meetod on tagurpidi joonistamine. Võta mõni tuntud kunstniku portree, pööra see piltpidi ja joonista seda nii. Kuna su aju ei tunne pilti ära kui “nägu”, lakkab ta kasutamast oma stereotüüpseid mudeleid selle kohta, kuidas silm või nina peaks välja nägema. Selle asemel hakkab su aju nägema puhast vormi, joont ja valgus-varju suhet. See on üks kiiremaid viise arendada silma täpsust.
Ära unusta ka oma tööde säilitamist. Kui vaatad kuu aja tagust joonistust, näed vigu, mida sa täna tehes ei teeks. See on parim tõestus sinu arengust ja annab motivatsiooni jätkata. Iga ebaõnnestunud joonistus on õppetund, mis viib sind sammu lähemale sellele, et su joonistused muutuksid tõeliselt elutruuks ja dünaamiliseks.
